XXXVIII – Kuulipritsust
Ajateenistuse 8 nädal (SBK)
Kolmapäev
See nädal on päris põnevalt läinud ja tänagi saime õppida enda jaoks täiesti uut relva. Selleks oli Rootsi päritolu kuulipilduja. Õppisime selle taktikalisi ja tehnilisi andmeid ning kokku panemist ja lahti lammutamist. Läbiviija oli päris korraliku huumorisoonega ning tegi omajagu nalja. Seda tehti muidugi osade meeste arvelt. Nende, kes olid vähe uimasemad või lihtsalt lasid schlangi.
Täna on see päev, kus meil on toimkonda määratud kolm vene kutti, kes eriti eesti keelt ei jaga. Meie ülemus sellega vist eriti ei osanud arvestada, kuna ta oli meil rühmas alles uus. Seega olekski pidanud mehi natuke tundma õppima, mitte meil elu kohe karmimaks muutma. Igatahes õhtusel rivistusel suutis meie korrapidaja marssides jalgu nii kõrgele tõsta, nagu mõned rätipead kõrbes. Ütleme nii, et meil oli äärmiselt raske naeru kinni hoida ja terve kompanii vaikselt vappus. Oleksite te ise seda näinud, võiksin peaaegu et kihla vedada, et ka teie poleks suutnud tõsiseks jääda.
Mida rohkem SBK või nagu öeldakse noorteaja lõpuni jääb, siis seda rohkem infot hakatakse meile avaldama. Igatahes pandi üles nimekirjad, kes saavad baranka taha ehk autojuhiks. Ja ülejäänutel polnud raske nuputada, et nemad lähevad NAK-i (noorem-allohvitseri kursus). Paljud kartsid seda NAK-i kui tuld ja tahtsid lihtsa elu peale minna. Juhtida meeste asemel masinaid. Seega võite arvata, kui rõõmsad mehed olid kui nägid oma nime nimekirjas. Õnneks oli meie rühmaülem vähemalt nii vastutulelik, et pani mehed just sinna, kuhu nad soovi avaldasid. Minu arust on see õige lähenemine. Siis on meestel motivatsioon kõrgem. Loomulikult saab seda teha siis, kui on võimalik. Aga jah, see aasta oli pigem isegi NAK-i tahtjaid rohkem kui seal kohti oli.
Neljapäev
Jätkusid meie kuulipilduja tunnid ja seekord harjutasime lahingpaari koostööd selle relva taga. Harjutasime neid ülesandeid mida kuulipilduja peab oskama ja mida tema abi tegema. Osad mehed ei suutnud oma linte laadida ja ülemus käis ringi, et: „Noh, Hansuke ja Greteke. Millal teie küll oma asjadega valmis saate?“. Selle peale järgnes otseloomulikult naer.
Üks vend oli nii tainas, et lihtsalt tõusis vahelduseks püsti, kuigi tegelikult pidi lamama. Kohe tuli ka ülemuse sajatus: „Mis pulmatola sina oled, et niimoodi püsti passid?“. Sellest sai võitleja kiirelt aru ja järgmisel hetkel ta jällegi lamas. Ei, hea et niimoodi nalja tehakse ja meie tuju üleval hoitakse.
Pärast harjutamist sai iga nägu ära lasta ca 20 paukpadrunit. Tuleb tunnistada, et päris tore oli täristada. Osadel muidugi relvad tõrkusid nagu see sellise aastaarvuga relvade puhul on täiesti tavaline. Meie oma töötas laitmatult ning need 20 padrunit kulus sekunditega.
Pärast seda harjutust korraldas ülemus väikese jagudevahelise võistluse. Relvadel käivad otsa düüsid, mis tagavad selle, et relv töötaks ka paukpadrunitega. Ja laskmise käigus on need korralikud tahmakäkid ning nende puhastamine on paras tüütus. Seega pidigi kaotaja jagu, kes lennuväljalt viimasena kasarmusse jõuab, düüsid puhtaks nühkima. Kasarmuni oli maad vast 2 km.
Seda joosta rakmete ja muu nodiga, mis meil sel päeval kaasas oli, polnud just kõige meeldivam. Samas keegi ei tahtnud ka oma niigi vähest vaba aega kulutada mingite kuradi düüside puhastamisele. Niisiis tuli liduda. Ja ega võitjaks ei pidanudki tulema, peaasi et viimane ei oleks. Seda viimast me suutsime ilusti, sest teise jao vend oli parajalt paks ja tema oma pekki vedada ei viitsinud. Seega sellega me vähemalt tegelema ei pidanud. Küll aga tuli puhastada ära meie kuulipilduja, mis oli samuti korralik tahmakäkk. Paraku (või pigem õnneks) ei saanud ma seda teha, sest pidin asuma toimkonda. Ja see tähendas öö jooksul nelja tundi magamist – aga pole hullu midagi.
Kiis kirjutas:
Esmaspäev, 21 veebruar, 2011 at 12:13
Kuna kõikide rühmade kp õppe läbiviija oli meie rühmaülem, siis meie jaoks oli tavaline, et iga kord läksime lasketiirust jooksuga tagasi, auhinnaks oli siis koristamine. Viimane jagu pidi koristama kõik üldkasutatavad teritooriumid nädal aega, kolmas koht lisaks enda toale ka võitja jao toa ja teiseks tulnud jagu ei saanud mingeid kohustusi juurde( pidi nagu ikka ainult enda jagu koristama). Esikoha auhind oli ikka päris ahvatlev iga kord, kuna koristamisest oli ikka jumala kopp ees. Meie rühmas oli üks jagu teistest nõrgem, kuna seal olid paar füüsiliselt mitte väga aktiivsed võitlejad ja nende jagu oli alati viimane. Kui õieti mäletan, pidime samasuguse võistluse tegema päev enne proovirännakut. Siis võtsime terve rühmaga vast otsuse et rabelema ei hakka ja jaoülemad ületavad kõik koos viimasena finišijoone. Selle eest saime veel rühmaülemalt kiita, et näitasime rühmavaimu.
Kiis kirjutas:
Esmaspäev, 21 veebruar, 2011 at 12:15
Vabandan väikeste vigade eest.
Mikk kirjutas:
Teisipäev, 22 veebruar, 2011 at 10:29
õige…rühm on ühtne !
Tank kirjutas:
Teisipäev, 22 veebruar, 2011 at 16:46
Kuna käisn ajateenistuses kümme aastat tagasi, kus süsteem oli teine, tahaksin küsida NAKi kohta.
1. Meil oli omal ajal nii, et noorteaja lõpul valiti pädevamad mehed välja ja saadeti Lahingukooli. Teoreetiliselt oli süsteem vabatahtlik, tegelikult sõltuvalt väeosast nii ja naa. Kuidas tänapäeval on, kas iga jobu võib ka seeruks saada, kui ta autojuhiks ei saa ning selgelt kõige sobivam tüüp ülemuserollis ei ole?
2. Kas praegu toimub NAK väeosas (omal ajal oli Meegomäel)?
3. Millised vahtkonnad-toimkonnad praegu üldse on? Kas ma olen õieti aru saanud, et pääslas ja ümber kasarmute enam ajateenijad valves ei ole, samuti pole köögitoimkonda ja igasugu väljaspool väeosa olevaid vahtkondi nagu karts, sõjaväelaod jne?
4. Läheb teemast mööda aga kas tänapäeval esseede kirjutamisetraditsioon ka alles on?
Kiis kirjutas:
Teisipäev, 22 veebruar, 2011 at 17:17
Meie ajal ( teenisin Timoga samal ajal samas väeosas) ja vähemalt pioneeris oli see rühmiti erinev. Nagu Timo juba ka mainis, siis tema rühmas said nad ise valida, kuhu minna tahavad, samas minu rühmas määras rühmaülem, kes kuhu läheb. Ise tahtsin autojuhiks, kuna lube polnud ja mõtlesin, et hea oleks tasuta lube saada. Ütlesin seda ka rühmaülemale, aga määrati mind ikkagi naki. Nak toimus väeosas. Peale põhiväljaõppe saamist saadeti osad tüübid Tallinna vahipatti ja ka kuppi side ja tagala väljaõpet saama. Pioneerikompaniis oli kompanii toimkond, kus oli korrapidaja ja 2 päevniku ja vaheldumisi suurtükiga pidi üks mees KRK korrapidaja autojuht olema. Veel pidi olema üks jao suurune valvekorraüksus, kes pidid terve nädala olema valmisolekus häire korral voodi alt rakmed võtma ja riviplatsile jooksma. Seal seisis nende jaosk isegi üks vana Saurer. Rohkem toimkondi polnud. Ja esseesid sai mõni mees ikka trükkida, aga see oli ainult sbk ajal vist.
Raido kirjutas:
Teisipäev, 22 veebruar, 2011 at 21:20
Esseed ja muud taolised ergutused olid peale SBK-dki käibel. Üks minu arvates lõbusamaks ja loomingulisemaks ülesandeks oli ühele võitlejale NAK-i ajal antud karistus tooli peal magamise eest: ta pidi umbes meetrisest palgijupist “Roosa uneraketi” voolima. See seisis hiljem jaos nurgas ja tuletas kõigile meelde, et päeval ei magata, eriti siis, kui ülemad tube kontrollivad 😀
See relvadega võidujooks ei meeldinud mulle kohe üldse mitte 😀 Õnneks suutsin ma niipalju oma lahingpaarilist mõjutada, et tema jooksis kuulipildujaga, mina lindikastide ja tühjade lintidega. Kohapeal seistes ei tundunud sugugi kandam raske olema, kuid viimased 500 m olid hambad üsna ristis. Mind motiveeris ka see vähenegi vaba aeg, mis düüside puhastamise korral oleks ära võetud. Lisaks ei tahtnud ma olla viimane ja see mees, kelle pärast minu jagu oleks pidanud kaotama. Minu õnnetuseks kuulusin ma teise jakku. Üks Narva kandist pärit võitleja hakkas lihtsalt blokkima, ja keeldus kaasa jooksmast. Kõik teised 2. jao võitlejad olid kas esimeste seas või kusagil keskel, nii et kaotuse hirmu otsest ei olnud. Jaa siis selgus, et kusagil lõpu poole on üks meje jao võitleja, kellel on kõigest pohh. See tegi ikka meele väga vihaseks… Pärisime, et miks ta ei proovinudki natukene pingutada. Mees oli üsna umbkeelne ja mingit selget vastust sealt ei saadudki. Põhjuseks oli midagi taolist, et tal vist oli põlv või mingi tervisehäda ja sellepärast ei saanud joosta. Pealt vaadates polnud tal aga midagi viga, isegi käia sai normaalseslt, ei longanud. Jäi mulje, et poisil oli lihtsalt pohh kogu jaost ja süsteemist. Meiie aga nühkisime hiljem “rõõmsalt” düüsid puhtaks. Selleks kasutasime aga pesuvahendit (see oli aga rangelt keelatud, kuna pidi relva osad ära rikkuma). Ülematele me seda ei kõssanudki. Düüsid sai aga suisa läikima. Ülemad olid sellest vaimustuses. Pärisid, et ega me pesuvahendit ei kasutanud – meie vastu kui ühest suust: “Ei!” Asi lõppes sellega, et kuna ülemad meie tööga vägagi rahul olid, andis kompanii veebel meile terve kompanii KSP düüsid puhastada. Ja nii me neid salaja pesuvahendis leotasime ja puhastasime 😀 Ehk said ülemad ka aru, et ilma pesuvahendita ikka nii puhtaks neid düüde ei saa. Aga valetamise eest meid vastutusele ei võetud ja asi oli JOKK.
Mitmeid kuulipilduja õppe ajal juhtunud seiku meenutasime hiljem küll naeruga, küll pead vangutades. Küll oli lennuväljal võitlejaid kividega loobitud, kui nad ei suutnud päid piisavalt maadligi hoida. Küll oli nii mõndagi krõbedate sõnadega kostitatud. Lõbusamatest seikadest on mul meeles, et n-ltn, kes meile väljaõpet läbi viis, kippus rääkides hääl aegajalt ootamatlt murdudes peenikeseks minema. Siis sai vaikselt pihku itsitatud, kui käskluse ajal “Demaoasend – läks!!” see “Läks!!” eriti peenikese häälega kippus välja tulema …
Omaette klassikaks kujunes aga dialoog ülema ja ühe reamehe vahel: võitleja M, kus asub relva kaba…!” Tolle reamehe jaoks olid kõik relvaosad vaieldamatult kabad, talle ei jäänud ükski relva osa meelde, ja läbi raskuste ei leidnud ta algul isegi relva kaba üles 😀 Ja selle pärast oli ta ülemal kogu aeg hammaste vahel.
Timo Porval kirjutas:
Neljapäev, 24 veebruar, 2011 at 23:04
Härrased, tänud aktiivse arutelu eest. Lausa lust lugeda. Lisaks esseedele sai kirjutada ka luuletusi, voolida puidust/paberist erinevaid suguorganeid jms. Ülemuste fantaasiast juba puudust ei tulnud ja see oli hea. Tõi rutiini elevust. Eriti kui karistus sulle ei langenud.