XXXII – Voodiralli
Ajateenistuse 7 nädal (SBK)
Esmaspäev
Pole midagi paremat ühe nädala alguseks kui korralik voodiralli. Mitte! Kuna meie uus rühmavanem polnud rahul meie voodite tegemisega, siis oli ta kindel, et seda tuleb parandada. Mis võiks olla parem parandus kui see sama motosport sõjaväe moodi?
Igatahes tulime ühest teoreetilisest tunnist ja ta küsis rühmaülemalt, et kas ta saab meid 15 minutiks enda käsutusse. Saime kohe aru, et hästi see lugu ei lõhna. Meie sisetunne ei eksinud mitte grammigi. Meile anti kolm minutit aega, et olla linadega õues rühmarivis. Seejärel anti meile seitse minutit, et nendega joosta ca 400 meetrit ja teha voodi korralikult. Oleks selline ülesanne antud esimesel päeval, poleks keegi seda suutnud täita. Sest siis tegime voodit ca 15 minutit. Seekord teadsime, et selle saavutamine on võimalik ja andsime jalgadele tuld. Õnneks oli selline meeldiv 26 kraadi sooja, et jälle oli särk vastu selga märg. Jõudes oma voodi juurde linadega, käisid mu käed kiiremini kui Atsol Metsatöllust trummi tagudes – tegelikult mitte küll nii kiirelt. Peaaegu kõik mehed jõudsid aega. Muidugi voodite kvaliteedist ma siinkohal ei räägiks, sest kriitikat see ei kannata. Aga jälle sündmus, mis pikaks ajaks meelde jääb.
Sellega valmis, järgnes uus jutt. Ei oldud rahul tubade puhtusega. Küsiti, et kas meie emad meile koristamist ei ole õpetanud. Meie muidugi rivis vaikisime ega hakanud talle igaks juhuks midagi vastama. Ta lubas seda viga parandada nii, et meie vanemad on meie üle pärast õnnelikud kui osavad me mopi kasutamises oleme. Loodan, et ta mingeid ekstra harjutusi mõtlema ei hakka, sest igaüks meist võiks minna tööle mingisse koristusfirmasse peale ajateenistust – oskustest puudu ei tuleks. Tihti naljatame, et peaksime koristaja paberid ka sõjaväest saama.
Õnneks terve päev selline jama ei kestnud ning saime teha ka pauku. Nimelt harjutasime lahingpaariga kaeviku vallutamist. Varustuseks olid paukpadrunid, lõhkepaketid ja suitsupommid. Sellele, kes selle kõige paremini ära teeb, lubas ülemus kohvi välja teha. Väike motivaator seegi. Madistada saime ja meil tuli ka täitsa enam vähem välja. Kattetuli toimis ja kaeviku läheduses karjusin: „kata, valmistan ette granaadi.“ Eemaldasin esimese korgi. Seejärel: „tähelepanu, heidan“ ja saatsin lõhkepaketi kaeviku poole teele. Täpsus polnud just parim, aga reaalses olukorras poleks sealsetest meestest suurt midagi järgi jäänud.
Viimasena ründas kaevikut neli meest. Enne seda katsime põllu suitsuga, et oleks asi reaalsem ja teised, kellel veel moona oli, tegid sellega lahingmüra ehk paugutasid kõrval niisama. Sellised asjad panevad alati südame väheke kiiremini põksuma – väga šeff kogemus.
Õhtul hakkasime oma kotte pakkima ja rännakuks vaimselt valmistuma. Ei, ärge mõelge, et me nüüd ringis istusime ja mediteerisime. Sellist asja ei toimunud. Lihtsalt pandi enda peas paika mõtted, et homme tuleb natukene raskem päev kui teised ja peab pingutama. Seekord oli meil ka ette antud täpne nimekiri, mis kaasa tuleb võtta. Kuna seekord pidid rännakul olema ülesanded, arvan, et millegipärast meie varustust mingil kujul ka kontrollitakse. Aga eks ole näha. Nii mõnigi mees jätab osad asjad koju, et kott kergem oleks.
Teisipäev
Hommik oli nagu tavaliselt. Kella kuuest üles, jooks, võimlemine, hügieen, koristamine, söök. Pärast seda oli aeg asuda tegusid tegema. Ilm soosis meid õnneks täiega! Valetan. Taevast sadas korralikku vihma ja see tegi ainult tuju kehvemaks. Parim rännakuks oleks pilves ilm ilma sajuta, aga loodame, et see läheb üle. Seekordne rändamine on jagude kaupa ning ilma ülemusteta. Kõik sõltus meist endist.
Raido kirjutas:
Esmaspäev, 10 jaanuar, 2011 at 14:57
Mina mäletan seda voodirallit sellisena: kui olime linadega õues rühmarivis ja seersandi manitsuskõne ära kuulanud ütles ta meile et meie ajutegevuse stimuleerimiseks (ennelõunat olid meil klassis teooriatunnid, mille vaheajal see tramburai käis) harrastame natuke sporti. Ta osutas eemal ühel teeristil asuvale liiklusmärgile ja ütles, et me peame jooksma selle postini, selle ära puudutama ja tagasi jooksma voodeid tegema (jooks oli rühmarivis). Jooksu ajal silmasin kurilkas suitsetavaid ülemaid, kes pealtnäha asjade sellise käiguga rahul olid ja meie mööduvat rivi muigega saatsid. Alguses andis ta meile 10 min. kuid millegipärast otsustas ta ümber ja võttis sellest 3 minutit maha. Seejärel kõlas käsklus: “Aega on teil seitse minutit et joosta postini ja tagasi, teha voodid ära ja olla koridoris rivis. Aeg läks nüüd!” Mingil ajal ma õppisin ära, et selliste rallide puhul ei ole mõtet voodit teha nii nagu me hommikuti teeme: lina haaval ilusasti mõõtes ja siludes. Vaid kõik tekk ja linad plärtsti kohe voodisse ja siis enam-vähem ära siluda. Kõik meil ikkagi aega ei mahtunud, aga karistusaktsioone sellele ei järgnenud.
Kui ma hästi mäletan, siis üks srs Rootsu lemmikväljendeid oli “Aega on teil mitte m*nnigi ja pool sellest on juba läinud!!” Sama armastas meile öelda ka NAK i kursuse vanem n-vbl Leht.
Hästi on mul veel meeles sõnad, mida srs Roots meile ütles, kui ta teatas, et ta lahkub meie rühmavanema kohalt ja siirdub missioonile: “Kui ma peaks vigasena tagasi tulema, siis võite mulle Kristiine keskuse ees münte visata, et ma endale odekolonni osta saaks….” Tema suust oli seda vägagi naljakas kuulda.
Laskepesa hävitamise õppusel olin mina selle viimase neliku ülema. Kaks meist olid sügavalt slaavi päritolu ja nende eesti keele oskus oli pehmelt öeldes konarlik. Püüdsin mehi juhtida nii hästi kui oskasin, kuid raiskasin kontrollimisele (kas kõik on kohtadel, kas kõik on joonel, kas kõik on sööstnud jne) liiga palju aega ja seetõttu meie rünnak venis. Pärast laskepesast üle joostes tekkis selline olukord, kus kaks võitlejat jooksid ühelt poolt ja kaks teiselt poolt laskepesa enam-vähem teineteise pihta tuld andsid. Mina isiklikult ei osanud arvestada on relvaga ja reaalses olukorras oleksin kui mitte tapnud, siis kindlasti raskelt oma võitluskaaslast haavanud. Tegin sellest omad järeldused ja hiljem selliseid olukordi enam ei olnud.
Kuna meil jäi laskemoona üle, siis võisime selle vabalt ära täristada. Mina lasin oma salved (kaks salve u 40 padrunit) jutti ära ja laenasin siis oma relva võitluskaaslasele, kelle relv oli tõrke andnud. Ka tema lasi oma salved valangutega jutti ära. Selle kõige tulemusena kuumenes mu relva vintraud üle ja sellest ajast peale oli see mitvevärviline.
Ivo kirjutas:
Esmaspäev, 10 jaanuar, 2011 at 15:23
Eks voodirallid olid jah kõigil. Aga ükskord oli vähemalt minu arvates kõige hullem. Oli ka teooriatund ja siis tuli rühmaülem ning teatas, et talle ei meeldi, kuidas meie voodid tehtud on. Seejärel “Rühm 15 sekundiga linadega koridori paigale”. Ime, et uksed ja seinad kasamule alles jäid. Siis oli vist viis minutit aega, et voodid ära teha. Mul tuli see kuidagi väga hästi välja ning olin juba mõned minutid enne tähtaega koridoris. Seejärel kontrolliti suvalist tuba ja ilmselgelt oli kellelgi halvasti. Uuesti. Pärast teist tegemist tahtis rühmaülem kappide puhtust kontrollida ja kapi (v.a isiklikud asjad ja pesemisasjad) pidi voodi peale pakkima. Seejärel uuesti linadega rivvi. Õnneks hakkas minu lahingmõtlemine kohe tööle ja suutsin asjad enne linade võtmist pakitult põrandale tõsta. Siis oli 15 minutit aega, et voodi ja kapp korralikult korda teha. Kuna enne olin asjad korralikult maha tõstnud, siis oli mul see tühi vaev ning sain teistest mitu korda kiiremini valmis ning aitasin ka teistel teha. Lisaks olid mingid motivaatorid veel ning lõpuks rapsisime seal tund aega, ise läbimärg juba rallitamisest (oli juba hilissügis ning mitte kõige palavam!). Siis oli küll asjast villand ning needsime RÜd maapõhja.
Mõned ei saanudki süsteemist aru, kuid üldiselt mulle meeldis ordnung. Kasutades veel nippe (uute kappidega sai ümber Tehnikamaailma pakkides täpselt millimeetri pealt õige mõõdu:), kulges üldiselt kogu protseduur ka ülikiiresti.
Timo Porval kirjutas:
Teisipäev, 11 jaanuar, 2011 at 11:23
Härrased, tänud asjalike kommentaaride eest 😉 Roots oli tõesti range ja nõudlik, kuid see kõik on vajalik. Ja tagantjärele vaadates kindlasti üks ägedamaid ülemusi (loe: sõjardeid) 😀
Roots kirjutas:
Esmaspäev, 21 märts, 2011 at 21:59
Selline distsipliin on lihtsalt KV-s vajalik. Olen kindel, et see väike paari kuuline distsipliinisüst andis edaspidiseks eluks natukenegi midagi juurde.
EDU kõigile
Roots
Timo Porval kirjutas:
Neljapäev, 24 märts, 2011 at 14:27
Roots, nõustun sinuga 100% ja ütlen, et kord oleks võinud olla veelgi karmim. Et shokk poleks kohe peale esimest paari nädalat vaibunud.