XXVIII – Tahaks lennukiga lennates pea aknast väljas sõita…
Ajateenistuse 6 nädal (SBK)
Esmaspäev
Saime endale uue rühmavanema. Ütleme nii, et enne seda kui see mees kompaniisse tagasi tuli, liikus ringi ma ei tea kui palju legende. Et ta pidavat olema kõige karmim ja rangem ülemus üldse. Arvate, et sellised asjad meid rõõmustasid kui seda kuulsime? Ilmselgelt mitte. Samas pidi ta tegema korralikku huumorit. Ükskord oli ta küsinud ühelt ajateenijalt, kes kartsas istus, et kas sa välja tahaksid. Sellepeale vastas loomulikult tahaks. Tema omakorda vastu, et: „Tead, ma tahaks lennukiga lennates ka pea aknast väljas sõita, aga näe ei saa“.
Ja kurat. Alguses oli lugu selline, et ta pidi kolmanda rühma juurde minema. Küll meie siis pilkasime ja naersime, aga nüüd pidime ise seda sama suppi helpima hakkama. Osad mehed alustasid temaga tutvumist toenglamangus, kuna ei osanud õigesti pöörduda või ei tõstnud küsimiseks kätt. Tema pani ikka asjad väga konkreetselt ja kiirelt paika. Naljast oli asi kaugel. Kunagi ma kindlasti naeran, aga siis kui ta rääkis sellest, et on kolm seismise viisi – valvel, vabalt ja toenglamangus, siis see nii lõbus ei tundunud.
Ta tegi ka kohe tiiru tubades ja ütles, et need on ikka täielik porno – oi kuidas meie mott tõusis. Kui väikeste asjade eest saime juba pumbata, mis siis selle eest kaela sadada veel võib. Igatahes ütles ta, et kui asjad ei parane, teeme kasarmu ette põllule täpse koopia oma toast ja viime sinna oma kapid ja voodid. Selline mõte eriti ei erutanud. Vaimusilmas nägin kuidas juba raskete kappidega mööda treppe roomame. Igatahes loodan, et see on ainult ähvardus ja selliste tegudeni ei jõuta. Samas minu akadeemiline isa rääkis, kuidas nemad kunagi Vahipataljonis sellist asja harrastasid.
Alustasime erialase pioneeriõppega. Saime põgusalt teada, milliseid lõhkeaineid Kaitseväes kasutatakse. Peale lõunat toimus näidis-lõhkamine. Platsile minnes oli seal nelja erinevat sorti materjalidele laengud pandud – puit, betoon, maa ja metall.
Osades kohtades oli manti päris palju pandud. Eemaldusime ohutusse kaugusesse. Käis tume müts ja asjad pidid idee järgi pilbasteks olema. Oli aeg seda tulemit oma silmaga vaatama minna. Kõik mis lubati et toimub toimus. Maas oli ca 2×2 meetrit auk, betoonpaneel oli puruks, puit pilbasteks ja metall justkui pooleks lõigatud. Iseenesest päris huvitav ja fun, kuid oleks kuskilt mäe otsast tahtnud plahvatuse momenti ka oma silmaga näha.
Ma ei tea, kas kellelgi teil on keset suve käinud päkapikud? Meile nad tulid. Nendeks olid esimese rühma poisid. Nad tõid kogu oma magusa varud meile hoiule, kuna üks „andekas“ võitleja suutis ülema poole pöörduda suu šokolaadi täis. Seega anti neile õhtuni aega oma varude hävitamiseks. Keegi aga kõike kohe ära ei tahtnud süüa, seega veeti mant meie kappidesse. Meil oli ikka korralik pidu, sest asjade hoidmise eest võtsime ka väikese tasu nagu kord ja kohus. Lõpptulemusena olid kõik osapooled rahul. Ülemused said mida tahtsid – et kapid oleks tühjad -, mehed said oma asjad hoiule antud ja meie saime nende magusat nautida.
Esimesel rühmal ei olnud täna üldse hea päev. Olin juba magama jäämas, kui kuulsin väljast hääli. Mõtlesin, et mis see olla võiks ja avasin akna. Nad olid mingi jamaga hakkama saanud ja tegid trussikute väel (nagu ma hiljem kuulsin, siis selle eest, et nad 4 minutit öörahule jäämisega hilinesid) väljas kätekõverdusi. „Üks“ oli all ja öeldi „kord“, „kaks“ oli üleval ja öeldi „distsipliin“. Seega oli mõnus kuulata unelauluks kuidas kõlas kord ja distsipliin. Olles ise rahul, et seal hetkel ei pea olema, vaid saad rahulikult päevast puhata oma valgete linade vahel. Aga sellised distsiplineerivad pumbad on ainult meeste ergutamiseks, et olla täpne. Lisaks pakuvad mõnusa mälestuse, mida tsiviilis teistele rääkida.
Virgo kirjutas:
Kolmapäev, 15 detsember, 2010 at 00:42
Tänu meie jaoülemale Vahipataljonis saime kappe ja voodeid tassida aastal 2010. Ja muidugi SP-kompaniist, mis asub 4. korrusel 😀 JV kompanii võitlejatel oli tore vaadata mehi kahekordsete narivooditega trepist alla jooksmas ja õige mitu võitlejat said vägeva video oma moblasse. Toa valmistamiseks anti pool tundi, voodite ja kappide tagasi üles vedamiseks ja koristamiseks tund. Hakkama saime, aga mitmel võitlejal, kaasarvatud minul olid mõlemad kindapaarid ribadeks. Algul väitis seeru, et pidi seda noorteajal kaks korda tegema, kuid ühel õhtul metsalaagris telgis olles ise muiates tunnistas, et “meie küll neid kappe ei vedanud.” Väidetavalt oli ta sellisest tegevusest kuulnud oma õemehelt, kes teeninud aastanumbri 2000 sees ja peale meie saabumist otsustanud ära katsetada 😀 Minu kodulehe link viib paari pildi juurde sellest aktsioonist.
Raido kirjutas:
Neljapäev, 16 detsember, 2010 at 17:42
Srs Roots lõi kõva korra majja. Millalgi peale seda, kui ta enam meie RV ei olnud juhtus sellega seoses üks lõbus lugu. Meie korrusele tuli üks päev kompanii veebel. Möödaminnes märkas ta, et üks võitlejatest toetab end vastu seina. Käigult jagas ta temale 25 pumpa. Veebel läks RÜ kabinetti ja unustas vahejuhtumi. Sõjaväes on selline kord, et ilma loata sa toenglamangust püsti ei tõuse. Nii see võitleja oligi siis kogu aeg toenglamangus (oma 15 minutit vähemalt). Kui veebel ükskord RÜ kabinetist väljus ja ikka veel toenglamangus olevat võitlejat märkas hüüatas ta imestunult: “Mis sa nalja teed või??” Siis lõi käega ja ühmas: “Nojah, teil oli siin ju see Roots…”
Palle kirjutas:
Reede, 17 detsember, 2010 at 01:39
Ma mäletan, et teil oli ka üks ( seersand või oli n-srs) nimega Tulp. Minumeelest see inimene küll ei suutnud olla. Olen korra ja distsipliini suur pooldaja, kuid tema lihtsalt hakkas tühja koha pealt n*****a. Ükskord oli ta korrapidaja abi ja siis tuli ta meie STVP kasarmusse ja hakkas seal ka midagi genereerima. Kuna oli vihmane ilm ja meie kuivatusruum ei töötanud siis oli lubatud kuivatada meil riideid toas korrektselt riidepuu peal mis omakorda oli kapi küljes. Ja siis ta oli seal ja kukkus ägisema. Kuid kuna meil oli RÜ luba selleks siis jäi tal suht kiirelt suu kinni. Minu mäletamist mööda ajas see kutt terve korruse ükskord ülesse ka öösel, kui oli vist sitasti koristatud tema arvates. Üldse nende öisete ülesajamistega oli minumeelest nii, et see sõltus rohkem KRK korrapidaja isikust, kui koristamisest/mitte koristamisest, ehk kui oli teada et mongol on täna puldis siis võis kindlalt ärgata ka, olgu siis hästi koristatud või mitte. Ega meil endal oli ka üks suurepärane huviline kaadrist kes käis joonlauaga mõõtmas kuidas on vormid pakitud kokku. Minul isiklikult mäletamist mööda õnnestus vorm “õhku lendamisest” päästa 2-l korral 5-st kui see inimene oli korrapidaja, mis on selline keskmine tulemus. Tal oli vist mingi oma kindel limiit ka toa peale, et kui üle 50% vormidest on sitasti pakitud siis ärkab terve tuba öösel ülesse ja hakkab uuesti pakkima. Alla selle siis lendavad lihtsalt põrandale. Kõik ju teadsid kes on KP täna õhtul ning, et vorme tuleb pakkida (sellele kulutas üks võitleja keskmiselt 10-15min tavalise 2-3min asemel) aga kasu mitte miskitki. Ehk jutu point on see, et kui panna siis asja eest ja korralikult nii et jääb meelde, aga tühja ei ole mõtet genereerida.
Raido kirjutas:
Reede, 17 detsember, 2010 at 15:39
Vbl Millimeeter (nagu me seda vormituuseldajat “hellitavalt” kutsusime) oli ju “Tuulepealse maa” lahingutseenide KV poolne konsultant (võis siis üks nendest). Olin ükskord toimkonnas tema autojuhiks, siis ta sellest jutustas.