XXIII – 7 minutit ja 30 sekundit
Ajateenistuse 5 nädal (SBK)
Esmaspäev
Kell tiksub vaikselt kella kolme peale. Mina seda muidugi ei näe. Küll aga kuulen, kui karjutakse sellisel häälel „HÄIRE!“, et ka kõige unisem karu oleks talveunest ärganud. Pärast seda hakkas kinniste silmadega sebimine. Ere valgus lihtsalt ei võimaldanud oma luuke normaalselt avada.
Samas kõik toimis kui õlitatult. Pooled mehed hakkasid riidesse panema ja pooled jooksid pool paljalt oma kallite AK-4-de järgi. Mina olin õnneks selles pooles, kes sai silmad kinni ennast riietuda, mitte koridoris joosta. Kokkupõrkeid ei esinenud ning iga mees andis endast parima, et mitte uimata. 10 minutit oli see aeg kui pidime ca 20 mehega olema Unimogis. Pool rühma ühes ja teine teises. Kui luuk meie järelt, suleti kukkus meie ajaks 7 minutit ja 30 sekundit. Pole ju üldse paha. Osad rühmad suutsid veel kiiremini ennast liigutada, aga see selleks. See polnud tol hetkel võistlus, vaid pidi lihtsalt aega mahtuma.
Pärast seda, kui olime masinatel, kõlas: „Hetkel vaenlase ohtu pole ja jalastume“. Läksime tagasi kasarmusse, tegime voodid ära ja käisime kusel. Seejärel kogunesime ühe auto juurde kus selgitati lahingolukorda. Näidati kaardil kus oleme ja kuhu liigume. Vaenlase oht pidi olema väike, seega kuulipildujat auto katusele ei lähe ja auto tent (kate) võib olla üleval. Toimuma pidi 30 km pikkune motoriseeritud rännak. Kindlasti oli neid detaile veel, kuid tol hetkel olin piisavalt unine ja hetkel rohkem nagu meelde ei tule.
Ühesõnaga mängiti seda asja nii, nagu oleks tegu päris olukorraga. See tegi asja muidugi natukene huvitavamaks ja kaasahaaravamaks, kui lihtsalt ilma mingi poindita kell 4 öösel metsa ronida.
Vürtsikilul on kindlasti oma karbis rohkem ruumi kui meil seal kogu varustusega MB Unimogil. See oli meie esimene kord autole ennast paigutada ja kogemused olid olematud. See tingis selle, et meie jalad ja asjad olid ikka väga risti rästi. Kuna oli päris pikk sõit, siis mina lõpuks oma jalgu peaaegu ei tundnudki. Nii mõnigi mees hädaldas nii, nagu oleks eluohtlikus seisundis haavatuid transporditud. Mitte et ma seda kuulnud oleks, aga selline on mu fantaasia.
Kastis tikkus uni korralikult peale ja enne kui ma suigatasin, vaatasin tagant välja. Nägin öösse mattunud põlde ja metsasid. Tänava valgustus põles tuhmilt ja ümbrust valgustasid mõne üksiku vastutuleva auto tuled. Maantee oli märg ja kohati loopis vett nii palju üles, nagu oleks skuutriga sõitnud.
Kuskil 5.30 aeg jõudsime oma tulevasse laagripaika. Seega sellel ööl saime magada 5 h kasarmus ja kuskil tunnikese autos. Selline kastis magamine on pigem lihtsalt nokkimine, kuid ka sellest on abi. Saanud kastist maha, moodustasime auto ümber ringkaitse, et olla „vastase“ vastu kindlustatud. Pooled mehed hakkasid telke püstitama ja teine pool asus muid ülesandeid täitma. Kes tassisid kotte, kes maskeerisid autot õhuvaatluse eest.
Minule langes strateegiliselt ülioluline ja tähtis ülesanne. Pidin ühe võitlejaga koos kaevama valmis rühma peldiku. Ilma selleta poleks me arvatavasti ka ellu jäänud – olgu, väike nali. Aga valmis oli see vaja teha. Suuruseks ca 1 kuupmeeter. Lisaks oli vaja sinna teha pink koos seljatoega, et oleks ikka mugav ennast kergendamas käia.
Ilm oli väga kehv ja sel ajal kui teised külmetasid, loopisime meie hoolega auku sügavamaks, mis andis meile kenasti sooja. Lisaks juhtus mulle ideaalne paariline kaevamise juurde, kellega sai ajada lolli möla ja teha nalja. See oli küll eluks hädavajalik, sest niigi on metsas küllalt tülikas olla ja kui peaks olema veel masenduses! See kõlaks piinamise moodi.
Raido kirjutas:
Esmaspäev, 8 november, 2010 at 18:48
7,30 täisvarustusega rühmaga auto peal olla oli päris hea aeg tõesti. Mina jõudsin esimeste seas oma varustusega Unimogi juurde ja seega sai minu osaks suur õnn olla kuskil kastis tagapool krõnksus varustuse ja kaasvõitlejate vahel. Niimoodi põlved krõnksus lõua all hakkasid pikapeale põlved-liigesed hullupööra valutama. Hullemaks tegi olukorra ka see, et liigutada ei saanud.
Naljakas tundus see küll, et suure häirega tormasime ummisjalu autode peale, peale mida jalastusime ning kuulasime põlvel vihma käes KÜ rännaku käsku, peale mida oli olukord seis ja läksime oma voodeid korrastama 😀
Metsa jõudes algas viis päeva kestud täielik luupainaja. Meestel oli mott esimestest hetkedest täielikult nullis, mida hoidis pidevalt olematuna äärmiselt halb ilm (külm ja sadas lakkamatult esmaspäevast kolmapäevani), vaimne ja füüsiline kurnatus ning kohati ka tühjapoolne kõht.
“Ära saada peldikut ehitama rühma kõige pikemat meest” – see mõttetera peab paika. Omades minust pikemat kasvu olid ehitajad peldiku sutsu liiga kõrge teinud: palgile istudes jäid jalad enam-vähem rippuma 😀 Sõjavägi paneb taluma asju, millele muidu vaataks üsna viltu: juhtus teinekord, et häda pidid ajama mitu meest korraga kõrvuti ühel palgil istudes 😀 Polnud muud teha.
Metsa saabumine, ringkaitse märjas samblas ja vihmasajus ning laagri püstitamine on siiani meelde jäänud pehmelt öeldes “ebameeldivatena”. Aga sõdur koges jällegi seda, et kui asi tundub hull, siis võib see alati olla veelgi hullem. Seda rohkem väärtustati hetki, kui sai soojas kasarmus puhaste linade vahel magada ja sööklas puhaste kätega puhtatelt taldrikutelt normaalset sööki süüa.
Tarvi kirjutas:
Teisipäev, 9 november, 2010 at 14:27
🙂 Tuleb ka miskine metsalaager meelde. Talvisel ajal oli peldikus käimine omaette kultuuriüritus. Miskipärast kippusid kõik peldikusse samal ajal – õhtul pärast sööki. Ja siis võiski näha vahvat vaatepilti, kus a la 6-7 venda järjekorras õrre peal istumist ootasid. Kes parasjagu kergendamas, kes seltskondlikult vestlemas, kes “valmistumas”. Viimane võttis omajagu aega, sest kaasas oli ju relvastus, rakmed, mitu kihti vammuseid jms.
Palle kirjutas:
Teisipäev, 9 november, 2010 at 14:31
Olin samal aastakäigul teenimas suurtükis. Igati huvitav on lugeda sinu blogi. Naljakas on mõelda, et elasime 11 kuud ühes linnakus kuid nagu erinevates ajaparalleelides.
Mäletan ka seda teie öist metsa minekut, kuna autode müra oli sedavõrd suur siis oli ka pool suurtüki kasarmust keset ööd üleval ning hommikul oli arutamist küllaga, et pioneerid läksid vist metsa.
Teil selles suhtes vedas, et läksite metsa autoga. Me SBK ajal läksime jala (algul küll raketibaasi, mis oli ca 10km) kuid laagri jooksul mis kestis 10 päeva liikusime ülesse poole ning tagasi tulime ca 25-30km rännakuga öösel.
Lõbus, ootan järgmisi postitusi.
Timo Porval kirjutas:
Reede, 19 november, 2010 at 13:54
Raido, Tarvi ja Palle tänud mõtete avaldamise eest (Y) Raido, nii see tõesti oli, et “õrrel” sai istuda koos mitme mehega ja sellel hetkel oli see täitsa okei. Ainus hirm oli see, kas palgid peavad. Tagurpidi sinna auku väga ei oleks tahtnud kukkuda 😀
Palle, suurtüklased ja pioneerid elasid tõesti erinevat rutiini ja ka suhtumine tundus olema kohati teine. Kuigi olime kõik sama masti kutid. Ehee, seda ma ei teadnudki, et saite jala metsa minna. Varustus tuli ikka autoga järgi ma loodan 😀