XXI – Fantoomtriibutaja pidurdusjälgedest
Ajateenistuse 4 nädal (SBK)
Laupäev
Te olete vist juba nüüdseks aru saanud, et sel päeval harrastame koristamist natukene rohkem kui muudel päevadel. Seekord oli erand. Täna küürisime rohkem kui paaril nädalal vast kokku. Kokku pidime kolm korda oma territooriume uuesti koristama. Mitte päris algusest peale, aga parandama vigu, mis esines. Kohati meie fantaasia ei olnud nii kõrge lennuga kui ülemuse oma ja tolmu leidis ta näiteks järgnevatest kohtadest: kella sihverplaat, ventilatsiooni restid, põranda liistud ja wc vaheseinte pealsed. Jälle saime targemaks koristamise osas.
Selline tunne on, et ajateenistuse lõpuks peaksime saama koristaja paberid, sest see on meil ikka nii käpas, et paha hakkab. Aga jah, nagu ma eespool mainisin, ilma puhtuseta Kaitseväes hakkama ei saaks. Siinkohal on ka hea tõdeda, et meile karistuseks määratud peldiku toimkond töötab ilusasti. Nüüdsest jälgivad kõik tähelepanelikult, mis neist potti maha jääb. Oma tekitatud viperi triibud koristatakse nii ilusti ära ja potid läigivad vastu kui peegel, kus võid oma habet ajada. Kurb on aga selle juures see, et fantoomsittujast triibutaja on endiselt tabamatuks jäänud. Olen kindel, et küll tuleb aeg, mil ka tema vääratab ja vahele jääb. Kui see juhtuma peaks, siis teaksime kõik, kes vähemalt nädalakese jutti wc-id koristaks.
Pühapäev
Uni sellel öösel oli katkendlik ja kuidagi rahutu. Põhjust pole raske otsida ja avaldan selle ka teile. Just täna oli see päev, mil esimest korda lastakse meid külaliste juurde. Kes näeb oma perekonda, keda tuleb naine vaatama ja keda lihtsalt head sõbrad ja tuttavad. Mul oli hommikul juba tõustes nägu naerul, sest lõppude lõpuks saab oma naist kallistada. Kuu aega temast eemal olla ja veeta oma aega ainult poiste seltsis, on paras piin, kuid omamoodi vajalik ja asendamatu kogemus.
Kuna hommikuti meil midagi ei toimu, on meil kohustus viie minutiga peale äratust olla oma vooditest väljas. Esimese šoki osaliseks said need, kes seda ei teinud. Kõigi üllatuseks käis seda ülemus kontrollimas. Kunagi varem polnud sellist asja olnud. Nende nimed, kes vahele jäid, pandi kirja ja teatati, et teile külaliste päeva ei toimu. Ma ei tahaks ennast nende nahka küll panna, sest masendus oleks tapvalt suur.
Päev läks aga omasoodu edasi ja peale lõunat hakkasid koridoris kajama päevniku välja hüütud nimed, kellele külalised on saabunud. Omakestega koos olemiseks anti aega 1 tund ning mitte mingisugust hilinemist ei aktsepteeritud. Seda anti meile ka hommikul teada, et kui toimub mingi rikkumine, lõpetatakse külaliste päev ära ja kõik lähedased saadetakse koju ära. Ühesõnaga meie emotsioonidega oli tänasel päeval väga lihtne mängida ning meid pandi mööda nööri käima.
Lõpuks kajas koridoris kauaoodatud: „Porval, külalised!“. Arvan, et tol hetkel tegin oma elu ühed kiireimad liigutused, et olla valmis nägema oma kallimat. Veel enne tuli kompanii vastutava juurest läbi käia, kes vaatas sind üle ja luges vajadusel sõnad peale. Temaga asjad korda aetud, läks kell käima ning 60 minutit hakkas armutult tiksuma.
Ivo kirjutas:
Teisipäev, 26 oktoober, 2010 at 00:19
See tunni aja piirang oli jah päris rõve. Põhimõtteliselt jõudsid külalisele järgi minna, maha istuda ja kolm lauset öelda kui juba oligi aeg läbi. Aga korralikult käituma motiveeris see, et järgmine nädalavahetus sai külalistega pikemalt olla kuni lõpuks sai olla piiramatult.
Aga jah, pidurdusjäljed on minuarust kõige suurem müstika KVs. Kõik teavad, et neid ei tohi olla ja pidevalt kontrollitakse, aga ikka tekivad. Ei saa aru, milline idioot suudab sellist asja korraldada.
Aga nüüd on küll, kui kellelgi on kodus selline rõvedus, vaatad ikka tema peale teistsuguse pilguga küll.
Aga ülemuste fantaasialendu sai piirata omapoolse liialdamisega. Meile öeldi millalgi (vist oli TT kursuse ajal), et enne koju ei saa, kui vuugid puhtaks saavad. Klopsisime siis sellise kompoti kokku, et plaatide vahed said vuukidest mõne plaadi ulatuses puhtaks. Kui ülemus seda nägi, andis meile kohe linnaload kätte ja kojuminek:)
Raido kirjutas:
Kolmapäev, 27 oktoober, 2010 at 18:54
Vets oli jah selline koht, kus nii mõnigi mees võis oma jäetud triipude ja tärnide poolest suisa kindral olla 😀 Tehnikarühmas teenides vaevas meid pidev pelleripaberi puudus. See oli nagu mingi needus. Kui paberiga jälle tuuga oli, siis sai sööklast kätekuivatuspabereid tasuksse pistetud ja elu jälle lill 🙂
Need päevad, kui pioneerid valmistusid metsa minema, siis oli üsna tihti ka sööklas paberid otsas (kõik kogusid metsa jaoks vetsus käimise ja kateloki puhastamiseks paberit). Suurtükipoisid olid selle peale pahased 😀
Esimene külastuspäev kujunes meil selliseks pornoks, et mina enam endale külalisi ei kutsunudki.
Algselt anti meile tund aega külalistega olla. Aga loomulikult osad mehed (nn idabloki poisid, kui ma hästi mäletan) keerasid mingi käru kokku (ei tervitanud ülemaid, pikutasid murul, tegid vist suitsu, kuigi ei tohtinud ja tagatipuks jäädi tagasijõudmisega hiljaks). See aga tähendas, et külastuspäev luhendati meil poolele tunnile. Pääslajärjekorras näiteks ootasin tervelt 15 minutit!!! Siis sain TERVELT 10 minutit oma lähedastega vestelda (sisuliselt tere, kuidas läeb. Siis võtsin oma paki ja jätsin hüvasti…). Saatsin nad pääslast välja ja panin padavai jooksuga kasarmusse tagasi ja jõudisn VIIMASEL minutil kompanii vastutava ukse taha. Seal näitasin oma kraami ette ja võisin oma vaba aega veetma minna. Selline tõmblemine jättis mulle kustumatu mulje ja nagu eelpool öeldud, enam ma endale külalisi ei kutsunud vaid ootasin hambad ristis SBK lõppu ja lubatavat puhkust.