XX – Vedelseep ja saepuru
Ajateenistuse 4 nädal (SBK)
Reede
Naastes hommikusöögilt, hoiatasid meie ülemused, et voodid on sitalt tehtud ja ka territooriumite koristamisega pole piisavalt vaeva nähtud. Võite arvata, et eriti see meile korda ei läinud, sest koristamisest on piisavalt kopp ees pidevalt. Siiski – sellisest märkusest ajendatuna me üht teist koristasime, kuid kui aus olla, siis ikka üsna vähe. Läksime rahuliku südamega tundi ära.
Välitunnilt tulles ei tahtnud meie silmad seda vaatepilti uskuda, mis meile avanes. Kõik meie voodid olid ümber keeratud, territooriumid olid täis vedelseepi ja mingit saepuru taolist ainet. Ühesõnaga meile tehti selgeks, et kui territooriumite puhtusest aru ei saada, tuleb vigu lihtsalt võimendada, et meie silmad avada. Seega saime alustada hoolega küürimist. 20 minutit hiljem meie koridor ja muud ruumid jälle läikisid.
Selline korra hoidmine Kaitseväes on igati vajalik. See näitab meeste tahet ja distsiplineeritust. Võite ise ette kujutada, kui 40 meest käivad pidevalt pesemas ja peldikus ning seda regulaarselt ei koristata. Nädala lõpuks, ma arvan, oleks sellisel juhul sigalagi puhtam. Seega mina saan väga hästi aru, miks meilt sellist korda nõutakse. Paljudele see kohale ei jõua, sest nende eest on vist keegi teine kasinud? Kui puhtust kontrollitaks valgete kinnaste ja tikkudega, siis ma räägiks muidugi teist juttu. Meil see asi nii perversseks õnneks läinud ei ole.
See päev oli eriti tore, sest suutsime ära kaotada ühe kompassi. Kaitseväes pole nii, et kui midagi kaob, siis antakse uus. Ei, siin minnakse asju otsima! Niisiis lubas meie ülemus meie laupäeva sisustada selle otsimisega. Väljas olles õppisime seda kuidas koostada tulekaarti. See on põhimõtteliselt kaart, kus on peal laskesektor, tule alustusjoon jms vajalik info, mida sa ise ja su rühmaülem kasutada saab. Palju seda reaalselt kasutatakse, ma ei tea, kuna puuduvad täielikult kogemused ja ka huvi sellise teema vastu.
Õhtul harjutasime veel autodele minemist ja sealt maha „jalastumist“. Võite mõelda, et mis see ära ei ole. Hüppan aga masinale ja kõik. Nii lihtne see siiski pole. Esiteks on aeg piiratud, ja see tekitab kiirustamise, mis organiseerimatuse korral toob kaasa kaose. Seega on väga oluline koostööd harjutada ja seljakoti ning rakmete ja relvaga autodele ronimist ja sealt omakorda maha tulemist. Ütleme nii, et iga harjutamisega läks asi paremaks ning kõigil oli teada kuidas ja mis käib ning kasutuid mõttekohti ja pause enam ei tekkinud.
Õhtul nagu ikka, oli meil rivistus. Igale ühele on antud üks medpakk (see sama millest ma eespool rääkisin, mida padjana saab kasutada). Taktikatundides paneme selga teise kasutatud vormi, et mitte rikkuda ja läbi kulutada uut. Seega iga kord on vaja see pakk ümber tõsta. Kui kogu aeg on ringi sebimist, siis osad paratamatult unustavad seda teha. Tänane ülemus oli kas lihtsalt pedant või motiveeritud kaader, igatahes ta kontrollis kõigi meie rühma meeste medpaki olemasolu. Kogunisti kolmel mehel oli see puudu. Ja sellistel puhkudel tuleb harjutada see lihasmällu, nagu ülemused ise seda kutsuvad. Kontrollija oli ise päris „lahkes“ meeleolus ja jagas nendele võitlejatele näkku 500 pumpa. Vaikselt muigasime ja teadsime jälle mehi, kes füüsilises testis kätekõverdustega hiilata saavad.
M kirjutas:
Esmaspäev, 18 oktoober, 2010 at 10:07
500 pumpa nagu 500 kätekõverdust? Ei suuda endale naisterahvana hästi ette kujutada, kuidas on võimalik need ära teha 😀
Tarvi kirjutas:
Esmaspäev, 18 oktoober, 2010 at 10:25
🙂 Ütleme nii, et 100 kätekat jutti teha polnud teenistuse ajal probleem. Aga ega see midagi lihtsat ka muidugi polnud:) Kõvemad tegid 150 ka järjest ära. 500 on ühe korraga jah tiba palju – eks seda sai jaokaupa tehtud. Õhtu jooksul jaksas hea tahtmise ja “motiveerituse” korral osade kaupa ära teha küll…
Ivo kirjutas:
Esmaspäev, 18 oktoober, 2010 at 10:28
Mõnes mõttes on see koristamine isegi päris hea. Muud moodi ei kujutagi ette, et õhtul tuled metsast, võttes rühma peale kaasa tonn muda ja mustust ning kaks tundi hiljem saad põhimõtteliselt paljajalu koridori peal käia.
Kõige hullem oli loomulikult siis, kui NAKi omad käisid meid motiveerimas. Mul ootas külaline kaks tundi, kuni tegelesime lisakoristamisega. Aga mis teha, ega neil oli ka korraldus kõrgemalt.
Ja asju tõesti ei tasu ära kaotada, kui meie rühm talvel mingi aeg kolm õppemiini ära kaotas, siis käisid vahetustega mitu rühma meid aitamas, et need üles leida. Väljas oli nii külm, et kui pärast kohe verd tahtsin andma minna (oli doonoripäev), siis oli raskusi näpust vereproovi võtmisega. Aga üles leidsime ja tekkis motivatsioon paremad miinivälja passid teha.
Ja ega pumpasid tehakse osade kaupa. Käid saja (või kes kuidas jõuab) vastutavale tegemas, võtad allkirja, et niipalju sai tehtud ja siis paari päeva pärast kannad ette, et tehtud.
Kiis kirjutas:
Esmaspäev, 18 oktoober, 2010 at 13:34
NAKis läks reedeti küll see koristamise kontroll väga pedantseks, esimestel linnalubadel eriti. Täiega lootsin kiirelt minema saada ja siis keerati ikka mõnusalt selle koristamisega.
Raido kirjutas:
Esmaspäev, 18 oktoober, 2010 at 18:10
See koristamine, millest Timo oma blogis kirjutab, jääb mulle küll meelde, kui ühe tüüpilisema näitena pioneeride SBK-st. Välitunnist tulles olime sööklasse hiljaks jäämas. Meil kõigil olid käed ja nägu kämoga koos (seega lisaks vormivahetusele ja saabaste viksimisele tuli ka need puhtaks pesta, märkusena lisan, et kämo maha saamine polnud kerge töö). Ja see pilt, mis kasarmus avanes tõmbas moti küll allapoole arvestust: koridor ja toad olid vedelseepi ja saepuru + veel igasugu huvitavat möksi täis pillutud. Tubade sisustus oli segi paisatud (näiteks meil olid osad voodid viltu üksteise peale tõstetud, kapid paigast nihutatud, voodid loomulikult pahempidi ja madratsid segi pillutud – seda kõike nimetasime naljatades tornaadoks). Ma ei mäleta enam, kui palju meil ega oli, aga umbes 20 minutiga olid territooriumid ja enda välimus korras, vorm vahetatud ja saapad korras ning võis minna sööma.
Asjade kadumisest niipalju, et seda kompassi me vist enam üles ei leidnudki (tegu oli üsna kalli kompassiga 250-300.-).
Kuid see ei jäänud meie viimaseks kadunud asjade otsimiseks. Ükskord peale õppust jäi meil üks TT miin kadunuks. Otsisime, kuid enam ei leidnud. Söögi ag tuli peale, ja peale lõunat sööklas jätkasime rühmaga miini otsinguid. Sööma minek ja söömast miini otsima minek käis meil tookord joostes (see oli pea-aegu ainuke kord, kui ma meie SBK rühmaülemat jooksmas nägin, ja see oli vist küll esimene ja viimane kord, kui ta jooksis koos rühmaga ja selle ees. (Temalt ka ütlus, et sport on saatanast ning tema teeb seda siis kui sunnitakse :)). Lõpuks peale tulutuid otsinguid selgus, et rühmavanem oli eksikombel miinid valesti üle lugenud ja tegelikult olid kõik miinid ilusasti kasarmus 🙂 Vat sullle kadunud miini! Ei tasu vist lisada, et see otsimine käis meie vabast ajast ja selle asemel oleksime saanud puhata ja tegeleda omade asjadega.
Mina isiklikult sellest otsimiest osa ei võtnud, kuna me olime just hiljuti proovirännakult naasnud ja jalad olid mul üsna katki (olin oma esimesel ja viimasel tossurežiimil). Enne jooksu küsis RÜ kasarmu ees, et kas keegi ei saa seda kaasa teha. Tõstsin käe, ja küsimusele, miks ma joosta ei saa, vastasin pudistades, et mul on jalg. Selle peale ütles RÜ, et mis siis, tal on ka. Mõistsin, kui tobedalt ma ütlesin, ja parandasin: “Ei, mul on jalg haige, tossurežiim”. Siis tuli käsklus sandid rivist välja, mille peale mina ja veel paar võitlejat astusime rivist välja ning pidime nii kaua, kui nad tagasi jõuavad kasarmu ees valvelseisangus olema. Võib mõelda, et mis see siis ära ei ole, kuid valutavate jalgadega 30 kraadises päikeselises leitsakus seismine oli ikka omaette ülesanne. Meelde tuletuseks, et valvelseisangus võisid vaid silmad liikuda, rääkimisest ja liigutamisest võisid unistada.
Lõpetuseks, paistab, et minu kommentaaridest on saamas väike paralleelblogi ajateenija.ee – le 🙂
Raido kirjutas:
Esmaspäev, 18 oktoober, 2010 at 18:25
Pumpamiste pealt niipalju lisada veel, et kõige suurem pumpade hulk kõige lühema aja jooksul anti teenistuse lõpupoole ühele mu alluvale kiivri kurilkasse unustamise eest: 1000 pumpa 24 tunni jooksul!!! Poiss polnud mingi nõrguke ja tegi need 100 kaupa rühma seersantidele ettenähtud aja jooksul ka ära. Ta oleks neist pumpadest ka pääsenud, kui tol päeval toimkonnas olnud päevnik oleks veidi teravam kriit olnud. Meil oli just koridori peal rivistus, RÜ ja RV ilusti rivi ees, kui tuli päevnik, pöördus ilusti leitnandi poole, ja teatas, et keegi on kiivri suitsunurka unustanud. Vaevalt seda üteldud, teatas ta rõõmsa häälega, et oot-oot, ta juba näeb, kes unustas. Talle tehti korduvalt vargsi selgeks, et ära sellest leitnandile räägi, et hiljem annad kiivri üle. Aga päevnik otsustas seda teha terve rühma ees ja vanene võitleja sai kehalise ülesande mälu parandamiseks. See juhtus tehnikarühmas, mis võrreldes teiste pioneerirühmadega just eriliselt karmi distsipliiniga ei hiilanud.
Hundi ulg kirjutas:
Teisipäev, 19 oktoober, 2010 at 07:09
Juba pikemat aega seda blogi jälgides olen jõudnud arusaamisele, et vist on väga suur vahe minu ja Sinu armeeteenistuses. Mina olin sundajal suure impeeriumi teenistuses ja Sina teenid OMA riigi kaitseväes.
Võib olla sellepärast suudad üle olla ka sellistest pisikesest nõmetsemisest, mis kõigi aegade ja riikide armeedega kaasas käivad. Eluterve inimesena oled aru saanud, et see kõik on mäng, mis koolitab distsipliini. Meile, meestele, on see mingil eluetapil vägaqi vajalik. Olgu see siis sõjaväes või mujal.
Igal juhul täielik respekt Sinu positiivse ellusuhtumise eest.
Kiis kirjutas:
Teisipäev, 19 oktoober, 2010 at 13:32
Otsimisest veel rääkides, kuskil veebruaris-märtsis, kui JVP miinivälja tegemist lennuväljal harjutas, tuli välja, et üks miinivälja silt on puudu(see väike punane kolmnurk, kus peal mines), meil oli neid mingi 60 ja üks oli puudu. 2 korda tõstsime kõik asjad autode pealt maha( ka miinikastid) ja päris kaua tuiasime lennuväljal ka ringi. ülesse me seda vist ei leidnudki. Igatahes sai samuti oma vaba aega meeldivalt sisustada ja ilm polnud ka just kõige soojem. Selle põhjuseks võis muidugi olla ka see, et alguses juhtisid meie tegevust aspirandid, pärastpoole tuli kaader. Tõenäoliselt rikkus kaadri tuju see, et kõik võtsid kogu harjutamist suht lõdvalt ja nt seersandid, kes kõik olid hea meelega miinivälja tegemist julgestama läinud, mängisid lumesõda. Sealt tuli vb ka see suur otsimine.
Timo Porval kirjutas:
Kolmapäev, 20 oktoober, 2010 at 11:38
Raido, selline paralleel blogi on väga äge, sest endal on ka mõned detailid juba meelest läinud ja loodan, et pead mu kõrval vastu 😀
Hundi ulg, omal kodumaal teenides ja tihti koju saades on võimalik oma patakaid laadida ja jääda normaalseks. Samas ega paljud seda ka ei suutnud. Olla paar aastat kodust eemal ja võõral maal on hoopis midagi muud. Suured tänud respekti eest!
Kiis, eks see oli nii jah, et kui ise näitasid üles pohhuismi, said kohe karmimalt. Samas ega alati need asjad õiglased ei tundunud. Aga ka kaader pidi kiirelt ja vähese info pealt tihti otsuseid tegema, seega pole millegi üle tegelikult kurta.
Tanel kirjutas:
Kolmapäev, 20 oktoober, 2010 at 20:40
Raido,
SBK ajal jäi miin lennuväljale mitte veebel ei eksinud. Tean seda hästi, kuna olin üks neist, kes selle sinna jättis. Pärast kui järgi käisime, siis tagasi joostes anti seda veel käest kätte. Allika veel ütles, et tema on sitt jooksja, aga meie oleme puhta jalutud. No eks sa proovi joosta kui kõhus on supp, praad, magustoit keres ja vöörihm peal. Aga huvitaval kombel mina saepuru ja vedelseepi kasarmus ei mäleta…
Selle kadunud kompassiga sai ka veel kino – mina, Pung ja keegi veel saadeti seda otsima laupäeval. Sel ajal kui teie koristasite tegime meie lennukal suitsu ja aega parajaks ning ühel hetkel, kui oli aeg tagasi tulema hakata, siis oli lennuka värav kinni pandud. Tegelt käis see värav tõmmates, aga kust me teadsime… Niisiis tulimegi ringiga ümber perimeetri pääslasse. Selle jooksul kõndisime raudselt mitmete kaamerate alt läbi, aga kaitseliidu vendadel on vist savi. Veitsa tegi jahedaks küll, kui iga väiksema asja eest saad kanni ja siis pead minema ja pääslast sisse küsima, ei osanud aimatagi, mis saada võib. Aga noh KL habemed olid normaalsed, ütlesid, et minge kasarmusse ja kõik lõppes hästi.