XVII – Napalm ja Tapa gaasikambrid
Teisipäev
Algasid meie TBK (Tuuma-, bioloogia-, keemiarelva) õppused. Hommikul oli veidike teooriat ja enne lõunat läks tõsisemaks harjutamiseks. Õppus toimus kasarmust eemal, vanade varemete juures. Peale seda kui oli ohutusinstruktaaž tehtud, näidati ette mida napalm meiega teha võib.
Napalm ise on selline põlev, kleepuv aine, mida kasutati palju Vietnami sõjas. Määriti meie varustuse elemente – saapad ja riided napalmiga kokku ja põlema. Häving oli üllatavalt kiire ja varustus kadus pea jäljetult kokkupuutel põleva napalmiga. Seega pidime harjutama kustutamist, kui meie kaaslane napalmiga kokku saab. Harjutuse nimi oli „põlev sõber“.
Välja nägi asi nii, et nukk tehti napalmiga kokku ja meie pidime jooksma tema juurde – tekk enda ette tõstetuna teda kustutama. Peale teki peale viskamist tuli katta kõik avad, kust hapnik võis juurde pääseda. Mõnel oli ikka nägu väga hapu kui ta põleva nuku suunas sööstis ja mõni teine silus seda nukku nagu naist. Pärast seda pandi meid maa alusesse punkrisse, mis oli kaetud suure plekist kaanega. Sinna peale pandi napalmi ja süüdati põlema. Meie asi oli olla seal maa all, tekk üle pea ning peale süütamist lugeda kümneni. Seejärel pidime tõstma üles kaane ja kustutama napalmi. Seal pimedas punkris hakkas veri korra isegi kiiremini käima, kuid mitte nii eriti. Nõrgemad mehed ei jõudnudki seda kaant üles tõsta ja seega neid aidati.
Pärast seda tehti maasse väikesed kraavid kuhu valati napalm. See süüdati põlema ja saime joosta tulekoridoris. Päris vägev on joosta gaasimask peas, tekk enda ees suitsu sees. Enda ette praktiliselt midagi ei näinud. Viimaseks harjutuseks oli täna ette nähtud nn gaasikamber. Enne seda panime selga oma vihmaülikonnad ja isoleerisime ennast võimalikult palju, et gaas meie kehaga kokku ei puutuks. Hoiatati ka veel, et kes tahtis kaval olla ja valis suurema gaasimaski, et oleks parem õppuse aeg hingata, sellel läheb nüüd keeruliseks.
Nii täpselt oligi. Sisenesime pimedasse ruumi mööda seinaäärt. Seal ees oli juba mingi gaas ja kui olime kohal, lasti sisse veel pisargaas. Mõnel mehel oli esimese hingetõmbega gaasimask seest hall ja ta toimetati muidugi kiirelt välja. Selliselt pidime seal sees vaikselt istuma neli minutit. Pipragaas hakkas mõnusalt kaela kipitama, see pidigi normaalne olema. Õnneks minul gaasi sisse ei tulnud, seega maski valik õnnestus. Väljas võtsime riided nii seljast ära nagu näidati. Mõni tark suutis ikka endal nina sügada gaasiste kätega, ja see hakkas mõnusalt kihelema ja tatti jooksma. Muidu oli õppus igati huvitav ja sellised praktilised asjad lisavad igavatele teooriatundidele igati vürtsi.
Ajateenijate üks suurimaid rõõme on mobiiltelefon. Nendega saab suhelda välismaailmaga ja tõsta seeläbi oma motti. Seega on need meie kallim vara, mida peaksime hoidma nagu silmatera. Mobiili kasutamise jaoks on omad reeglid, millest tuleb kinni pidada. Kasutada võib ainult pärast õhtusööki kuni rivistuseni. Muul ajal on telefon kapis ja välja lülitatud. Kui jõudsime kasarmusse, kuulsime, et üks meie võitleja oli nii osav, et oli telefoni sisse jätnud ning lisaks sellele kapi ukse lahti unustanud. Võite ise pakkuda, kui kiirelt me oma telefonid pidime loovutama. Koos nendega andsime ära ka oma rõõmsa tuju. Selliste asjade korraldaja saab kiirelt endale hüüdnimeks blokk, seda vähemalt mõneks päevaks. See on haige, kuidas üks võitleja seab enda prioriteedid tähtsamaks terve rühma meeste omast.
Et sellest veel vähe polnud, siis pidime ka meie kehva korra tõttu peldiku toimkonna välja panema. Tollesama, mida ise hiljuti ühe rühma juures naersime. Ühesõnaga polnud ülemused meiega rahul ja ütlesid, et sitta keerate te ainult endale. Lisaks veel öeldi, et kui toimkond peldikus olukorda ei lahenda, pitseerime selle kinni ja kaevame lennuväljale augu, kus hakkame kõik koos sital käima. Seda varianti vaevalt meist keegi soovis. Seda enam, et teati, et Tapal on taolist asja varem rakendatud.
Erik kirjutas:
Esmaspäev, 27 september, 2010 at 13:09
Väga huvitav on sinu kirjutisi lugeda,eriti veel sellepärast et endal järgmine aasta oktoobris Kalevi jalaväepataljoni minek on 🙂
Et saab asjaga veits kurssi viia end nii üldises mõttes,sest pm. igalpool ju sama seis.
Igastahes jõudu ja jaksu ja jään uusi kirjutisi ootama.
Lugupidamisega Erik.
Raido kirjutas:
Esmaspäev, 27 september, 2010 at 17:16
Samal päeval, kui meil see õppus oli, läksin mina oma teenistuse esimesse toimkonda. KRK korrapidajaks oli just õige mees – vbl Millimeeter. Ta vist tundis suurt mõnu, kui meid toimkonda üle võttes peedistas. SBK ajal käisin toimkonnas korrapidaja autojuhiks – seega minu toimkond oli hulga mõnusam, kui korrapidajatel-päevnikel. kuid sellest hoolimata suutis vbl Millimeeter selle “meeldivaks” teha. Peale selle et kogu toimkond pidi oma kohustused määrustikust punkti pealt ümber kirjutama, sain ma öösel poole vähem uneaega, kui määrustikus ette nähtud. Ette oli nähtud kuus tundi und, mind lasti aga ära neljaks tunniks. Kui olin kasarmusse jõudnud ja hakkasin magama jääma, korraldati keskööl mingi häire, ja teised panid end riide ja jooksid välja rivvi. Mina ei pidanud minema, kuna olin toimkonnas, kuid uni oli sellegipoolest rikutud. See häire röövis umbes kaks tundi minu neljast unetunnist, sest kui poisid tagasi jõudsid, siis oli muljetamist ja jutustamist piisavalt. See on päris huvitav, kui tähtis paar lisatundi uneaega sõdurile on. Mina sain aga kõigest kaks tundi öösel magada ja järgmine päev oli üsna raske ärkvel püsida.
Autjuhi toimkond oli mõnusam selle poolest, et kui autoga sõitmist polnud, saime KRK korrapidaja ruumis rahulikult telekat vaadata ja (värskeid!!!) lehti lugeda (!!!), lisaks veel, kui terve linnak tuli õhtusele rivistusele ja seisis pool tundi vihmas ja tuules, siis sina istusid mõnusalt soojas toas ja hümni laulise asemel vaatasid telekat (mmmõnus!, söömas sai käia väljaspool järjekorda – see oli luksus, millega me kasarmus kokku ei puutunud.
Too toimkond läksin tagasi kella kaheks. Umbes nelja ajal hommikul oli üsna võimatu istudes telekat vaadates ärkvel püsida 😀 Toimkonnast teleka tagant ei olnud üldse mõnus tulla kasarmusse, kus oli kehtestatud peldiku toimkond ja telefonid konfiskeeritud, värsketest lehtedest võis unistada ja kui hästi läks saime telekast kella kaheksa ajal uudiseid vaadata, mitte rohkem.
Kiis kirjutas:
Teisipäev, 28 september, 2010 at 13:40
Toimkonnast rääkides, siis ma olin kompaniis üldse teine vend, kes korrapidaja oli. asi seletati ära küll, et mis ja kuidas käis, aga palju asju jäi ikkagi arusaamatuks.Siis oligi, et kui oli aeg riviplatsile minna, oli sitt ikka püksis veits. Riviaruandest ei saanud ma ka muhvigi aru alguses, kuigi tegelikult see jumala lihtne. Hiljem teenistuse jooksul oli isegi hea vahest toimkonnas olla( mitte nädalavahetusel muidugi), sest siis kui teised õues päevotsa miinivälja tegemist õues harjutasid, said rahulikult soojas istuda.
Timo Porval kirjutas:
Neljapäev, 30 september, 2010 at 20:58
Erik, endal läheb ka üks sõber Kalevisse. Vahepeal seal vist midagi ei toimunudki. Aga jalavägi… 😀 Saate palju taktikat teha ja ringi silgata. Aga põhimõtted on igalpool tõesti samad.
Raido, suured tänud, et viitsid nii pikki ja asjalikke kommentaare lugeda. Need annavad sellele blogile väga palju juurde. Aitäh!
Kiis, endalgi võttis esimest korda jala kergelt värisema kui tuli kompanii ette minna. Eks see harjumuse asi ole 😀