XLIV – Kauaoodatud puhkus
Ajateenistuse 10 nädala lõpp ja 11 nädala algus (SBK)
Olemine oli suht lõbus. Meie ülem luges lõbusamaid palu ette. Paremad luuletused ja laulud, mis me talle ise olime SBK jooksul vorpinud. Lisaks tegime ära oma 202 meeldivat harjutust ja lõpuks olime ka nendest priid. Magama saime lõpuks pool üks. Ega eriti und ei tahtnud tulla kuna meeled olid homse pärast ärevil.
Reede
Hakkas suur kolimise möll ja autojuhid aka barankakeerajad kolivad minema. Meie korrusel hakkavad koos elama 65 NAK-i võitlejat. Jah, te kuulsite õigesti 65. Ütleme nii, et läheb omajagu kitsaks. Kui ennem oli tubades üks nari, siis nüüd tuleb narisid viis. Ühes toas hakkab elama 13-14 meest. Kurat, varem oli ikka mõnusalt palju ruumi, aga ega sellest ennem aru ei saanud kui nüüd. Saime teada tubade nimekirjad ja näha kellega järgnevad kaks ja pool kuud koos elama hakkame.
Aeg venis täna kuidagi eriti palju. Päeval toimus mööbli tassimine ja rivistuse peaproov. Lõunal peame selle sooritama perfektselt. Ühel hetkel jõudis õnneks aeg sinnamaale, mil täitsime ära oma esimesed linnaload ja puhkuseload. Rivistusele minnes tõmbas mõnusa väreluse sisse, ei oskagi öelda miks see nüüd täpselt oli.
Tore oli märgata pealtvaatajaid (kuskil 300-500 ringis), kes olid tulnud vaatama kuidas me Eesti riigile truudust vannume. Rivi õnnestus ilusti ja keegi õnneks midagi ära ei käkkinud. Eelnevatel aastatel olla juhtunud sedagi, et relvaga marssides salv alt ära kukub ja siis pooled mehed sellest üle trambivad.
Vannet andes oli hea ja mõnus tunne. Osalt selle sisu pärast, aga osalt sellepärast, et lõppude lõpuks on see noorteaeg läbi. Kõik on rääkinud, et see on kõige raskem. Seega edaspidi peaks kõik paremuse poole minema. Mina igatahes hoian pöidlaid.
Elevus tõuseb, sest puhkuseni on ainult loetud tunnid. Enne seda veel koristatakse ülemuste kabinetti ja aetakse korda viimased asjad. Lõpuks jagatakse kätte puhkuse- ja linnaload. Ma vist ei oodanud väikese poisina jõuluvana ka nii pingsalt kui nüüd. Näitasime ka oma rühmaülema vastu austust üles, et ta meid hästi juhtis ja kasvatas. Kinkisime talle hinnalise noa graveeringuga „elu algab valust“. Pärast kuulsime, et ükski teine rühm oma ülemusele kinki ei teinud. Ei tea kas nad polnud siis väärilised või polnud meestel piisavalt pealehakkamist, et sellega sebida. Kinki üle andes tegi meie ülemus suured silmad ja pean tõdema et ta oli ikka päris üllatunud. Seda, kas ta ka meiega rahule jäi, ma ei tea. No loodame, sest otseselt me mingit s**ta oma SBK ajal kokku ei keerutanud.
Tik-tak. Lõpuks oleme rivistunud kasarmu ette ja teeme läbi veel ühe traditsiooni. Ülema käskluse peale „vöörihmad pealt“ võtsime need ära. Vot see oli mõnus tunne, selle kandmine on üks parajalt tüütu tegevus ja ilma selleta oli kohe päris „võll“ tunne. Alates sellest hetkest need meile ka enam kohustuslikud polnud ja neid saavad kandma hakata noored ehk oktoobrilased.
Rühmalauluga liigume sõdurikodu ette. Süda hõiskas rõõmust, pea oli uhkusest püsti ja laul läks kuidagi eriti hinge. Võiks öelda, et lausa nii palju et, ihukarvad tõusid püsti – no tõesti hea tunne oli. Seal ootas mind mu kallis abikaasa. Pääslast välja saades kajas käsklus „Vabalt, rivitult“ ja algas meie üheksa päeva kestev puhkus. Oi oi kui magus hetk see oli. Seda on raske kirjeldada, seda tuleb ise läbi elada. Istusin naise kõrvale autosse, kus makist tuli raske muusika – hing ei osanud tol hetkel midagi muud tahta ja nautisin seda hetke sajaga. Ei hakanud üldse mõtlemagi, et nädala pärast pean siia tagasi tulema.
Nädala kokkuvõte: Alaku üheksa päevane muretu ja distsipliinivaba elu.
11 nädal – puhkus
Ütleme nii, et oma ühika tuppa astudes ma seda ära ei tundnud. Kaks pool kuud metallist voodite ja roheliste kappidega oli teinud oma töö. Esimese hooga ei osanud ka kohe seista ja istuda ega astuda. Kiirelt asendasin oma laigulised riided tavalistega. Oppa kui hea tunne see oli. Aga jah, esimesed viis tundi oli täitsa harjumatu olla. Muidu oli igati super lux tunne.
Teate, mis oli esimese hooga kõige parem. See, et võisid keset päeva voodisse pikali visata, ilma, et oleks mingit hirmu mõne ülemuse ees. Mõnus oli ka see, et keegi sind ei käsuta, välja arvatud oma naine loomulikult – väike nali. Oma kallimaga olemine oli kõik mida too hetk soovida oskasin, see oli lihtsalt nii hea. Me polnud üksteisest ennem eemal olnud kahte nädalatki ja nüüd tuli vastu pidada kaks ja pool kuud.
Ivo kirjutas:
Teisipäev, 5 aprill, 2011 at 21:56
Puhkusele saamist saab vist võrrelda ainult reservi saamisega. Nii hea tunne oli. Sõdurivannet andes tekkis selline tunne, et mina – see ongi riik.
Mul kahjuks ühtegi külalist ei tulnud, kuna kõigil olid mingeid muid asju ja eksameid, kuid nii väga oleks tahtnud näidata enda elamist. Ega muud moodi ette ei kujuta, kui ise ei näe. Sest kogu KV kogemus on selline, et võid küll teistele rääkida, kuid ega ette ei kujuta küll.
Puhkusele minnes oli jah esimene asi tüdrukuga üksi olemine ja pärast lihtsalt üksi olemine. Inimestest ja teistest sõltumisest oli lihtsalt nii villand, et vaikselt üksinda kodus passida oli pea kõik, mida mul vaja oli.
Suht kohe peale puhkuse algust kutsus hea sõber mind sünnipäevale. Ise ma seda ei mäleta, kuid olin teistega võrreldes küllaltki vara magama jäänud. Teistel oli mind vaja ning enda nimele ei reageerinud, siis öeldi vaikselt “reamees K” ja ärkasin momentaalselt:) Sellega seoses jooksevad mul iga kord külmajudinad üle, kui keegi hommikul “Äratus!” karjub. Kõigepealt teen silmad lahti ja veendun, et ega ma ometi kasarmusse tagasi ole sattunud. Siis panen silmad tagasi kinni ja ei liiguta 45 sekundit kuhugi poole:)
Nüüd vist võtan natuke vaiksemalt, kuna NAKi ja autojuhtidega kokkupuuteid väga ei olnud, kuid üritan neid mõnda momenti ka enda vaatevinklist kajastada.
Ivo kirjutas:
Teisipäev, 5 aprill, 2011 at 22:00
Aga üldiselt, pärast SBKd hakkasin vabadust olla ja teha palju rohkem hindama. Tegelikult on maailmas nii palju inimesi, kes ei ela demokraatlikes ja vabades ühiskondades ning nende jaoks on kogu elu üks SBK. Ning meil siin kurdetakse, et aeg läheb raisku ning ajateenistus on üks vangla. Kõik on suhteline, natuke tulebki panustada, et ülejäänud elu saaksid (ja teised saaksid) teha mida tahad.
Raido kirjutas:
Neljapäev, 7 aprill, 2011 at 23:17
Paraadil marssida oli väga uhke tunne küll. Ärevus oli sees- ei tahtnud et nii suure rahvasumma ees samm sassi läheks (eriti liikumise peal käsklusel vasak-pool!).
Öde käis paraadi vaatamas ja ta ei suutnud uskuda, et meil on päris relvad käes. Tavainimene on kaitseväest ikka väga kaugel. Kui veel lugeda ajalehe kommentaare, siis võtab küll pead vangutama…
Mul oli vägagi kahju lahkuda oma rühma/jao juurest ja uus seltskond oli alguses üsna võõras. Aga lühikese aja jooksul õppisime teine-teist tundma ja siis polnud enam viga. Tubade komplekteerimisel jäid ühte jakku vanad soome voodid ja kitsad kapid (teistes tubades olid ainult uued voodid-kapid). Naljatades hakkasime seda tuba “Retrotoaks” kutsuma. Minul sai osaks oma nooremallohvitseri kursus selles toas üle elada. Kolimisel olin õigel ajal õiges kohas ja mul õnnestus voodikoht toanurka akna alla saada.
Korrusel oli 11 kraanikaussi, 4/5 dušši, neli peldikut ja 5 pissuaari. Tundus ulme, kuidas 65 võitlejat hommikul peale võimlemist ca 20 minutiga hügieeni ja voodid ära teeb. Eriti ulme oli hommikul 2 minutiga sitale pääseda 😀 Kuid loetud päevadega loksus asi paika ja hiljem ei olnud aja sisse jõudmine probleem.
Raido kirjutas:
Kolmapäev, 11 mai, 2011 at 12:50
Pildid sõdurivandest 12.09.2008. Link avaneb nimel klikates