XL – Sess sõjaväes. Kompsud kokku ja rännakule
Ajateenistuse 9 nädal (SBK)
Teisipäev
Hommikul käisime jälle oma kallikesest pauku tegemas. Lasketiirus on alati suhteliselt normaalne käia. Pool päeva kaob kui lennates ja sealne tegevus on selline rahulik, et ei pea eriti palju võimlema. Samas, osadel meestel katus sõidab korralikult ja närveldamine käib. Ei ole nad ühe ja teise asjaga rahul. Selline pidev virisemine ajab lihtsalt närvi. On üks ütlus, mis mulle väga meeldib ja mida ma ka ise järgida püüan. Muuda või aktsepteeri. Kui sa muuta ei saa, siis ole rahulik ja ära inise nii palju – elu kõigile lihtsam.
Pärast laskmist toimus relvade puhastamine, mille tingimus on, et see käib vaikides. Kuna me seda reeglit täita ei suutnud tuli häire „gaas!“ ja meie jooksime oma kappide juurde, et need vene kummid endale pähe sikutada. Sporti on selles suht raske teha, aga koristada ja relva puhastada pole hullu midagi.
Enne õhtust rivistust läks ühe võitlejaga natuke naljatamiseks ja tõmbasin tal viksise saapaharjaga väikese juti näole. Otseloomulikult ei saanud ta sellele vastamata jätta ja tõmbas mulle korraliku lataka viksi näkku. Selline maskeerimine võiks metsas ilusti töötada, küll aga mitte rivistusele minnes, kus pead olema triksis-traksis. Seega tegin kiired liigutused kraanikausside poole. Tegin enda jaoks ka avastuse, et sooja veega viks maha ei tule vaid läheb lihtsalt kenasti näos laiali. Kui seda taipasin ja oma veast aru sain, kasutasin külma vett ja jõudsin napilt õigeks ajaks rivvi. Jälle nalja kui palju ja kes see seda ikka teeb, kui mitte ise.
Kolmapäev
Algas meie eksamiperiood. See oli peaaegu nagu sess ülikoolis. Esimesena tuli sooritada määrustike test. Ütleme nii, et see tuli palju raskem kui arvata oskasime. Pärast seda tuli näidata oma jõudu üldfüüsilises testis. Selle pealt oli selgelt näha, kuidas meeste vorm ajateenistuses paranenud on. Osad, kes alguses tegid mingi 30-40 pumpa, suutsid nüüd pingutada maksimumi – 82 peale. Kui ma alguses sain 209 punkti siis nüüd 278. Seega tulemused üht-teist näitavad.
Õhtul hakkasime homseks rännakuks valmistuma. Mäletan, kui me esimesele rännakule läksime. Siis ei osanud me midagi mõelda ega oodata. Samuti ei teadnud me mida peaks lisaks kaasa võtma ja kuidas oleks kõige parem. Nüüdseks olid kogemused olemas. Saime veel enne käia sõdurikodus ja täiendada oma magusavarusid. Sest šokolaad, vesi ja talk on vähemalt minu jaoks kõige olulisemad komponendid. Suvel ilma talki kasutamata pikki distantse läbida on ikka suht porr, sest higistamine on meeletu ja see omakorda põhjustab hõõrumist. Seega kompsud kokku, vaim valmis ja homme teele.
Neljapäev
Täiesti tavaline hommik. Kell kuus on äratus ja toimub hommikuvõimlemine. Päeva teeb siiski eriliseks see, et kell 8 30 on start SBK lõpurännakule. Päris hea on sellele mõelda, sest lõpuks ometi saab selle siis kaelast ära. Ja ma tean juba ette, kui hea tunne mul on selle lõpetamisel. Autoga toimub liikumine stardipaika. Seekord oleme juba ideaalselt paigutunud ja meie jalad ei sure. Seda ei tohikski lasta juhtuda, sest need on järgmisel kahel päeval meie põhilised töövahendid.
Esimese päeva distantsi pikkuseks oli ca 26 km. Ütleme nii, et oli suhteliselt lihtne – vähemalt minu jaoks. Püüdsime oma rännakuga päris kiiresti esimese ja kolmanda rühma kinni. Kolmas oli lihtsalt aeglane ja esimene pani kiirustades väheke rukki – tegi vabatahtlikult oma teekonna pisut pikemaks. Nendest möödumine tõstis kõvasti motti ja pani ununema juba kergelt väsinud jalad.
Kuna läbisime teekonda arvatust kiiremini, siis meile ei jõutud ka varitsust korraldada ja pääsesime sellest. Ainsaks ülesandeks sel päeval oligi miinivälja läbimine. See polnud ka mitte mingine katsumus. Sealt edasi oli laagrisse vaid paar km. Esimesel päeval kõndisimegi kokku ca 7 tundi. Kohale jõudes avastasime oma suureks rõõmuks, et kõik telgid on püsti pandud ning osades juba küdesid ahjud. Meie ülesandeks oli kuivad riided selga panna ja oma jalad ja käed ära venitada. See viimane oli eriti oluline, sest muidu oleks teele asunud lihtsalt kari pinocchioid, kelle jalad ei liigu. Pärast seda saime kätte oma õhtusöögi ja söögi kõrvale nautisime ilusat õhtut.
Raido kirjutas:
Esmaspäev, 7 märts, 2011 at 13:16
Mäletan rännaku algust selgesti. KÜ abi jutustas, kui tähtis ülesanne meil ees seisab. Marssisin esimeste seas ja mööda liivast teed allamäge minna olid esimesed meetrid psühholoogiliselt üsna vastumeelsed: ei teadnud, millal jalad nahka lähevad või kusagilt midagi hõõruma hakkab, muutes edasised kilomeetrid põrguks. Kuid üldiselt läks hästi ja lõpurännakul ma ei mäletagi enam, et mul jalad suurt valu oleks teinud. Pigem hakkas see kõndimine ja varustuse kandmine lihastele.
Kui esimesel päeval miiniväljale sattusime, oli eelmine rühm juba vahetult selle läbinud: oli näha teepeal “plahvatanud” õppemiine – seega teadsime, kuhu on ohutu astuda ja miinivälja ületamine oli lihtne. Küll aga ootasime endale varitsust, mäletan, et olime ühel lagendikul teeääres ahelikus, seljakotid enda ette paigutatud, ja eespoolt oli vist kuulda, kuidas mingi teine rühm oli just varitsusele sattund – jälle adreka laks 😀
Üheks värvilisemaks seigaks oli sellel päeval minu jaoks ühe metsatuka läbimine. Kuna maapind oli üsna pehme, siis autod olid üsna sügavad rööpad metsa alla teinud, kuhu oli kogunenud minu pikkuse kohta umbes natuke üle põlve vett, liikusime küll rööbaste servas, kuid mingil hetkel libastusin ja lendasin korralikult käpuli poriloiku. Püksid, RELV käed ja rinnaesine (imestan, et nägu puhtaks jäi!!!) said korraliku paksu porikatte:D Edasi oli mõnda aega mott üsna maas, kuna porised ja märjad riided olid pehmeltöeldes ebamugavad. Aga kuna ilm oli soe, siis varsti kuivasid riided ja käevarred ära. Tolmuks muutunud pori tuli maha ja elu oli jälle lill. Relva sees käis aga korralik sitapidu. Meid oli õpetatud relva hoidma puhtana, seega oli üsna võõras nii sitast AK-d kaasas tassida.
Äraütlemata meeldiv oli üllatus, et laatsareti vigased olid välja aetud meile laagripaika püstitama ja öösel meie ahju ja laagrit kütma – valvama. Seda polnud varem juhtunud, et saime metsalaagris peale väljaõpet kõhu täis süüa ja magama minna (loomulikult pärast kohustuslikku rivistust, kus kompanii veebel meile laagrikorda tutvustas ja teatas meile parooli, millega omasid kindlaks määrata. Selleks oli number seitse. Kui öeldi suvaline arv, pidid sina vastu ütlema teise arvu nii, et tuleks kokku 7. ÖÖsel kusele minnes oligi seda vaja) 😀
Mul ei lähe meelest 1. rühma ülema n-ltn U. pilk, kui me nendest möödusime ja nemad eksinult kaardi pealt aru üritasid saada, kus nad on ja kuhu minema peavad. Kuid see ei takistanud teda päeva lõpus oma surmväsinud mehi sundima joostes meie väsimusest aeglaselt liikuvast rümhast mööduda. Sellel hetkel olin siiralt rõõmus, et ma olin sattunud just neljandasse rühma ja n-ltn. A. Allika alluvusse, kes oma mehi nii ei kurnanud. 1. rühma poisid aga jooksid hambad ristis ja üksteist ergutades ja toetades edasi…
Tank kirjutas:
Kolmapäev, 9 märts, 2011 at 01:33
Minu rännakud olid omal ajal järgmised.
Esimene oli siis kui ajateenistuses oldud paar nädalat. Psühholoogiselt oli see kõige ebameeldivam sest noorteajal teadagi oli eesmärk asi võimalikult stresirohkeks teh, ning kaasas olid nii seerud kui üleajateenijad-ohvitserid. Rännaku pikkus ei olnud palju, vist paarkümmend kilti aga kusagil 6-7 kildi pealt aeti ootamatult täisvarustuses hirmsa sõimuga jooksma, ning seejärel veel madalroomates liikuma. Mingi hetk tuli sumbata ka läbi jõe kus jääkirme alles peal.Hiljem oli lihtsalt kiiremas tempos kõnd aga kuna riided jõe tõttu läbimärjad siis mul vähemalt hõõrusid reied verele, jalad ka muidugi.
Reameherännak oli selles mõttes lebom, et kaasas juba uued, äsja seeruks sanud tüübid ja oli kirjutamata seadus, et nemad enam niiväga m…da ei tohi. Distants oli ca 60-70 kilti, mis tuli läbida 24 tunniga aga arvestada tuli ka vastutegevusega. Üks karmimaid hetki oligi, kui mingis kohas jäime vahele ja pidime karistuseks järgmisse punkti liikuma suht raske palgiga. Jagu küll vahetas seda omavahel iga mõme minuti tagant, nii et kaks meest korraga tassisid seda ent täisvarustuses ja põrgukuumuses ning kohati soises maastikul kippus ikka pildi tasku panema küll. Õnneks saime palgist järgmises vahepunktis lahti (igal pool sai pisut puhata ja sooritada mingi eksam, näiteks automaadi lahtivõtmine ja kokkupanemine)aga hilisõhtul nägin esimest ja seni viimast korda nägemusi, millest vanemad ajateenijad olid varem rääkinud. Mingil hetkel näis, et koer jookseb mu eest läbi, teine hetk tundus, et keegi kõnetab mind kõrvalt – sekund hiljem muidugi selgus, et kujutasin seda ette.
Kuna oli suveaeg, siis keset ööd viskasime metsa alla telkmantlitele pikali, vahetasime läbihigistatud aluspesu välja – läbimärjana ei kannata ju isegi suveajal lihtsalt telkmantli peal magada- ja pärast paaritunnist uinakut panime edasi. Esialgu oli ok aga kui hakkas palavaks minema, muutus probleemiks janu. Plasku oli ammu otsas ja tunne oli, et jooks või porilombist kui seda ainult leiaks.
Päris rännaku lõpul tuli viimased kilomeetrid läbida veel joostes ja siis oligi kõik. Rännak koos paaritunnise tukkumisega kestis vist 23 tundi. Finishis ootas ämbritäis külma morssi… seda kaanides ei jäänud orgasmist palju puudu:)
Aga mul endal, ehkki kogemusi juba oli, olid jalad ikka nii ropult villis, et veetsin mõnegi mõnusa päeva ambulantsis neid ravitsedes. Olin ehk shlang aga peale kümnenädalast noorteaega ja otse peale sellist rännakut lubasin endale mõnuga mõne päeva täieliku lebot – tunne oli nagu oleks tsiviilis tagasi.
Päris karm oli ka nn näljanädala viiendal päeval toimunud rännak. See oli küll lühike, vist paaritunnine aga kui värskes õhus olles pole viis päeva õieti süüa saanud ja rännak toimus läbi paksu lume, siis vandumist ja sajatamist oli rohkem kui kunagi varem.
Päris lõpus oli ka üks paarikümnekildine rännak aga se oli juba naljaasi ja ma isegi mingil määral nautisin seda – ilus ja kuiv kevadöö, kõnnid kambas metsas, teed suitsu, ajad juttu. Pärast sai salaja pisut viinagi telgis võetud.
Ivo kirjutas:
Kolmapäev, 9 märts, 2011 at 20:03
Meil oli rännak enamvähem samasugune, nagu suvisel võtul, kuid selle eelisega, et oli vähe jahedam. Nii umbes viis kraadi külma. Valge kamo all oli ainult püksid ja särk ning püsis mõnusalt jahedana.
Meil hakkas rännak kasarmust ning läksime lasketiiru kõrvalt üle raudtee kuhugi metsa ära. Lasketiiru kõrval oli mingi vastik lomp, kust polnud muud moodi võimalik üle saada kui läbi minnes. Osad üritasid küll kummikuid jalga tõmmata, kuid tuli ikka üle ääre sisse. Ise läksin lihtsama vastupanu teed ja tõmbasin kaks kilekotti jalgadele ja sidusin kinni. Nii jäid jalad ka enamvähem kuivaks ja oli väga mõistlik edasi rännata.
Kui varitsusse sattusime, siis oli küll tüütu pool kilti tagasi joosta, sest mingi hetk oli iga samm moraalselt laastav.
Õhtul, kui telkimisplatsile jõudsime, oli ikka ülimõnus, kui telgid olid soojad ja kuivad. Uni tuli kohe peale.
Teisel päeval juhtus ka meil see, et n-ltn U. rühm panid ees ajama ja jäid kuhugi kinni ning läksime neist mööda. Hiljem siis jooksid nemadki meist mööda.
Kui Tapa hakkas paistma, siis kadus hetkeks isegi soov puhkusele saada ära, peaasi, et saaks pehmesse voodisse puhkama. Kasarmu tundus nii kodune. Aga see sündsusetu mõte kadus peast ruttu.
Aga ma kuulsin, et selle aasta Luurekompanii NAKil oli lõpurännak 120km. See võis päris kirves olla. Aga omamoodi katsumus, mida meenutad terve elu.
Kiis kirjutas:
Neljapäev, 10 märts, 2011 at 12:02
Suhteliselt masendav oli, kui me rännaku alguses kohe paari kildiga rappa panime. Seda juhtus meil rännaku ajal 3 korda. Kõige hullem oligi see, et me lasime täie tambiga koguaeg, siis avastasime, et oleme eksinud ja siis vaadata nende rahulikult kõndivate meeste muigel ja rahulolevaid nägusid oli ikka suht motiveeriv. Nende rännaku pikkustega on ikka see, et neile lisatakse mõned kilomeetrid, et mehed mehisemad ja karmimad paistaks.:)
Tarvi kirjutas:
Neljapäev, 10 märts, 2011 at 18:10
Ses suhtes nõus, et eks ümardamine toimub ikka üles poole:) Aga see vast selline max 5-10 kiltsa piires.
Timo Porval kirjutas:
Reede, 11 märts, 2011 at 10:39
@Tank Sain ka ise korra nägemusi nägema (tulevikus sellest ka blogi artikkel) aga olin 43 tundi jutti üleval. Korrapidajana ei saanud öösel magada ja hommikul läksime kell 8 otse metsa (siis kui mul oleks pidanud uneaeg algama). Ja õhtul kui teised magama läksid, siis mul joppas saada luure punti juhtima. Mis oli väga äge, sest oli kaasas asjalik veebel asja juhendamas ja öövaatlusseade. Aga sealt tulles siis jooksid küll multikad silme ees. Mets oli täis liikuvaid kujusi jms. Oleks justkui unenäos kõndinud. Ja kui magamiskotti sain, siis ei pea vist ütlema, et see oli kuradi hea.
Rännakust kaiffi saada on ka tõesti võimalik, tundsin seda ise pärast 70 km NAK-i rännakut (sellest on ka audio salvestis olemas). Aga kui auto tuled paistsid ja soe söök ootas, siis tundsin küll, et midagi rohkemat pole elus vaja.
@Ivo see 120 km oleks küll seksikas. Tahaks tegelikult teha selliseid asju, sest rännakud hakkasid peale kaitseväge väga meeldima. Sel suvelgi võtsin ette “jalutuskäigu” Türilt-Rakverre (91 km) Muidugi ilma varustusete ja järjest, aga füüsiline vorm polnud enam sama, mis kv ajal. Seega oli paras väljakutse.
@Kiis Teie tegevus tekitas meile alati palju nalja ja elevust ning tahes tahtmata tuli mõttesse vanasõna “Tark ei torma” 😀