XIII – Nokkivad kanad ja rõõmsa sõduri nägu
Neljapäev
Päike lõõmab nii, et varjus on 28 kraadi sooja. Samal ajal liigume meie rakmed seljas ja relv käes lasketiiru. Mis arvate, kas me higistasime? Peale esimest 500 m oli minu selg igatahes läbimärg ja üle kõige oleksin tahtnud minna mitte laskma, vaid ujuma. Sel hetkel oli tõesti nii, et jahe vesi, siider jääga, jäätis või ükskõik milline jahutav asi tundus ülimalt ahvatlev. Sellise kuumusega hakkavad ka jalad päris hoolega higistama ja selle tulemusena hõõrusid nii mõnedki oma jalgevahed marraskile. Selline asi oli muidugi heaks endeks enne rännakut. Sest just homme pidi tulema veel palavam päev ja kui juba on jalgevahe puruks, mida ta siis võib teha peale 20 km. Kõlab valusalt jah?
Õnneks endal suurt häda pole, natuke on küll jalad villis, aga selle kannatab ära. Laskmisel pauside aeg rebiti sellist kildu nii et pane või kiiver pähe. Kes rääkis oma parimatest seiklustest, kes naistest ja kes lihtsalt tegi pede nalju. Pärast kui olime oma lasud teinud, pidime hakkama hülsse otsima. Öeldi, et iga hülss mis leitakse tähendab meile 25 pumpa. Jah me otsisime neid vägagi hoolega. Poisid kummardasid nii tihedalt kestade järele, et vaatepilt meenutas nokkivaid kanu. Õnneks ülemused ala kontrollimisel ühtegi kesta ei leidnud ja võit oli niiöelda meie.
Õhtu poole ajasid nii mõnedki oma kubeme paljaks, et rännakul hõõruma ei hakkaks. Ma ise jätsin sellise asja vahele ja panin panuse pigem just talgile. Aga inimesi on erinevaid ja kui see neid aitab, andku minna. Õhtul riviplatsile minnes oli samm ja laul ikka nii pekkis. Oli see väsimusest või lihtsalt madalast motivatsioonist? Igatahes taheti meid saata lennukale harjutama kui me tagasiteel paremini ei laula. Õnneks saime hakkama ja ei pidanud veel seda jama minema tegema.
Õhtul pead padjale pannes olid mu mõtted homsel rännakul ja meeles mõlkusid rühmaülema poolt päeval öeldud kaks lauset. Ajateenistus on tore aeg, seda korrata ei taha aga keegi. Ning rõõmsa sõjaväelase nägu on selline nagu oleks tellisega näkku saanud. Päris head ütlused minu arust ja usun, et esimene vastab ka tõele.
Reede
Täna oli siis see rõõmus päev, kui saime esimese küllaltki tõsise katsumuse osaliseks. Selleks oli 22 km pikkune rännak. Hommikul oli nagu ikka, tavaline rutiin, kus tegime ära hommikuvõimlemise ja sõime kõhud täis. Siis hakkas aga ettevalmistus ja ajude ragistamine. Kellelgi varem sellist kogemust polnud, siis oli ka nagu raske otsustada, mida võtta ja mida mitte ning millised on parimad ettevalmistused.
Ainuke mida paljud kasutasid oli talk. Seega nägi tuba 30 minutit enne rännakut välja nagu möldri veski, sest kõik tõmbasid endale munade ja tagumiku vahele talki, et vältida liigset hõõrdumist. Osad mehed teipisid ära ka oma kannad, lootes nii vältida ville. Igatahes. Toas valitses küllaltki pingeline ja ootusärev õhkkond ja keegi ei teadnud kuidas asi lõpuks välja tuleb. Pehmelt öeldes ka ilm ei soosinud meid. Selge taevas ja pluss 30 kraadi pole just see, millega tahaks liikuda.
9 paiku saime stardi ja asusime liikvele täies varustuses. Seljakotti tuli toppida sisuliselt kõik, mis meil kapis oli. Ning koos relva, rakmete ja kotiga oli meil seljas ca 35-40 kilo. Algus nagu alati on lihtne ja lennuväljal tahtsime isegi laulu üles võtta, mis lõpetati ülema poolt väga kiirelt öeldes, et ega me tsirkuses pole ja hoidke oma energiat. Esimene peatus tehti peale 1 h ja 20 minuti möödumist ja arvestuste järgi olime jõudnud läbida ca 7 km. Selleks hetkeks olime kõik higist märjad nagu põrandalapid.
Sa kurat kus mul ja ka paljudel teistel seljakott õlgadele hakkas! Lihtsalt niimoodi pitsitas, et anna minna. Kui selle seljast sai oli jumalik tunne. Aga kuna teadsin, et pean sellega veel ca 15 km läbima, siis see mulle just rõõmu ei teinud. Peatuses jõime vett ja kohendasime varustust. Vedelikku tuleb stabiilselt tarbida. Ka kõndides tuleb pudel ligi hoida, muidu tekib liigne vedeliku puudus ja see juba head ei too.
Ivo kirjutas:
Pühapäev, 29 august, 2010 at 13:48
Esimene rännak oligi minu jaoks kõige hullem. Ei osanud veel kotti ja rakmeid korralikult pingutada ning saapadki olid veel korralikult sissekäimata. Tulemusena villid ja raske käik. Ühel mehel kammis täiesti ära ning pidime mõnda aega tema kotti tassima.
Teine rännak oli seevastu täielik lust ja lillepidu. Meil oli see siis, kui lumi oli juba maas ja see matkarada oli võrratu. Kahju, et fotokat ei olnud kaasas, sest vaatepilt oli tõesti super. Lisaks olid saapad ja varustus juba reguleeritud ja nendega harjunud, et see paarikümnene käik ei tekitanud enam mingit vastumeelsust.
Lõpurännaku algus kujunes aga natuke vastumeelseks, sest lennujaama taga oli sügav lomp, kus kõigi jalad juba märjaks said. Tähtis on õhtul lihaseid lõdvestada ja arstide antud tablette süüa. Sellepärast mul teise päeva hommikul jalad ei valutanudki ning võis uuesti ringile minna. Pärast rännakut ma enam ei viitsinud lõdvestada ja järgmisel päeval oli käimine ikka üliraske. Õnneks jäid jalad terveks ja erinevalt mõnest ei tekkinudki mulle kannale uusi kehaõõnsusi.
Kiirrännakust SBK laagrist tulles ei hakka rääkimagi, see oli lihtsalt nii jube, et selle kirjeldamiseks pole sõnu. Ei teagi, pikk see oli (keegi väitis, et 12km), kuid see läbida joostes-kiirmarsis läbi jäätunud lompide (just olid tulnud esimesed öökülmad) ja muda oli piisavalt hull, et paar järgmist päeva lombakana ringi käia.
Timo Porval kirjutas:
Pühapäev, 29 august, 2010 at 22:06
Ivo, aitäh sisuka kommentaari ja muljete jagamise eest. Ise tabletidest hoidusin, et ikka õige tunne kätte saada 😀 Ei tahtnud organismi ja ennast petta. Pikk teil lõpurännak muidu oli?
Kiirrännak oli siis teil päris sürr peaks tunnistama.
Raido kirjutas:
Esmaspäev, 30 august, 2010 at 12:48
Ega jah, see esimene rännak oli ikka omamoodi jube. Meie saime rahulikus tempos käia ja meile jäeti relvarihmad alles (saime relvi õlal-kaelas kanda). Levisid kuuldused, et osad rühmaülemad olid kihla vedanud, kelle rühm esimesena tagasi jõuab. 3. rühmale lubati telefonid tagasi anda, kui nad esimesena tagasi jõuavad (minu mäletamist mööda nad saidki telefonid tagasi), ning ühe rühma võitlejatel võeti relvadelt rihmad ära, et nad jumalapärast relvi käest ei paneks. Aga rahulikust tempost hoolimata ei jäänud ka inimkaotused tulemata: kuskil poole maa peal metsa vahel kukkus meil üks võitleja kokku, pea-aegu minu ees (üks võitleja oli vahet) kukkus jalapealt pea ees kraavi. Poiss turgutati üles ja viidi priiküüdiga kasarmusse. Ka veel paar meest lõõtsutasid ja olid mineku äärel, kuid peale puhkepausi kosusid ja kõndisid võiduka lõpuni. Endal olid õlad ja jalad läbi, vist oli kann ka punaseks hõõrutud aga kokkuvõtteks läks kõik hästi.
Aga selle alguses lennuväljal laulmise peale ma mäletan, et RÜ käratas meile, et ega me pedeparaadile ei lähe 😀
Kiirrännakust veel niipalju, et selle aasta SBK kiirännak kestis kõigest umbes 2 (!!!) km, kuna mehed ei pidanud rohkem vastu 😀 Kavatsetud oli kuskil 10 km läbida. Sõber teenib praegu pioneeris ja tema rääkis. Kui meil jäid mahajääjad ühe leitnandi käsutada, kes nendega tasapisi järele tuli, siis neil oodati mahajääjaid toenglamangus 😀 Poisse olla veel niimoodi koinitud, et üks paks vend, kes maha jäi ja jalutama hakkas, öeldi talle, kui järele jõudis, et kuna sa joosta ei jõua, siis võid rahulikult edasi jalutada. Teised olid loomulikult sellel ajal toenglamangus 😀 Mõistagi ma muigasin rahulolevalt, kui sõbralt kuulsin, kuidas tema kiirrännak möödus. Seega kui meie jooksime, siis nemad läbisid need 2 km sisuliselt toenglamangus 😀
Reino Pent kirjutas:
Esmaspäev, 30 august, 2010 at 14:05
Timo sul ikka läheb ilgelt kaua, et NAK-ini jõuda. EI hakka seega ka ära rikkuma lõbu, et saad selle lõpurännakust ise rääkida.
Meie esimeseks rännakuks oli ka kusagil 3. nädalal kiirrännak, ilm oli midagi sarnast nagu sina kirjeldasid ja distants tühised 8km, aga toimus jalutus suuresti Männiku karjääris tolmu sees, mida masinad üles keerasid. No ja meie 1. õppeallüksus oli ikka väga nadi võrreldes 2ÕAÜ, maapoisid ikka jäksasid midagi. Ise jalutasin kolmandiku sellest rännakust mõnusalt 2 seljakotiga (üks ees teine taga), kusjuures see tüüp, kelle kott mul oli, pandi juba üsna alguses masina peale, aga varustus jäeti ikka meile. Oh jah KV oli ikka tore aeg 😀
Timo Porval kirjutas:
Teisipäev, 31 august, 2010 at 07:38
Reino, sul on kuhugi kiire? 😀 Eks asjad võtavad ikka aega 😉 Aga jah, seega teie rühmal vedas, et ka nende hulgas tugevamaid mehi leidus.
Kiis kirjutas:
Kolmapäev, 1 september, 2010 at 22:07
Esimese rännaku tegigi just ilm raskeks, vähemalt mulle. Jõid liitri vett ära, astusid 50 meetrit ja ja selle ajaga higistasid viis liitrit välja. Kuna meie rühmast üks võitleja elas Tapa ligidal, ja rännaku ajal oli võimalik tema heinamaast üle kõndida, siis otsustasime 500 m lõigata. Ma kui maapoiss vaatasin, et ilus niidetud hein ja sai ise ikka ka kunagi tatina vanaema juures heina teha. Veidi pärast heinamaad pani üks vend pildi tasku, tuli välja, et tal oli heinatolmu allergia. igaljuhul selle venna võttis heina jama ja terve rännak nii läbi, et istus 2 nädalat laatsas ja sai reservi ära. Selle RÜ-te võistluse kohta niipalju, et meie seda muidugi ei võitnud.
Kiirrännak oli minu jaoks terve ajateenistuse peale kõige raskem asi, just füüsiliselt. Meil oli see ju peale sbk laagrit, mis ei olnud ka just kõige kergem. Ja siis, kui sa oled ennast nii rihmaks kui rihmaks tõmmanud ja tahad korrakski teha kergema sammu, kõlab ülemalt jälle miskit head ergutavat. Meil oli mahajääjatega nii, et kui keegi maha jäi, pidid esimesed gaasimaskides relv peakohal kägarkõnnis edasi minema, kuniks teised järgi jõudsid. suht hull oli see.
Sai võibolla veidike segane kommentaar, aga ehk pole hullu.
Rauno kirjutas:
Laupäev, 4 september, 2010 at 19:50
Seda 2008. aasta kuumimat suvepäeva mäletan väga hästi. Ülemate soovitus oli palju juua. Käitusin vastavalt soovitusele ja poole peal oli mul oma veevaru läbi. Nii olin ka planeerinud, sest poole peal lubati meile lisaks söögile ka võimalust veevarusi täiendada. Tuli aga välja, et keegi oli vale arvestuse veevarude osas teinud ja nii saime vett juurde kõigest kaks 1,5 l pudelit rühma peale. Mingi 5 km peal oli mul tunne, et täitsa lõpp, natuke veel ja hakkan porilompi imema. Kuna muidu suht vihmane suvi olnud, siis vähemalt neid metsateedel leidus. Õnneks tuli küsimise peale välja, et rühmas ka väiksema januga mehi, kes olid nõus vennalikult oma vett jagama. Nii läks mul lõpp jälle kergemalt. Kuigi paljud olid peale rännakut “katkised”, ise kaasaarvatud, oli uhke tunne, et terve rühmaga selle ära tegime. Samas tekitas kogu üritus ka natuke hirmu, et kui ca 20 km nii rasked olid, et mis siis veel 50 km on, mis lõpurännakul ees seisavad?!
Ivo kirjutas:
Pühapäev, 5 september, 2010 at 04:00
Ei teagi, palju see lõpurännak oli, mingi 60km äkki? Kahe päeva peale, esimesel kõndisime isegi päris pikalt pimedas(eriti vastik, laagrit nägime ka umbes 50 meetri pealt alles), teisel hakkasime umbes seitsme ajal pihta ja jõudsime veel valges kohale (pakuks siis umbes kolme-nelja ajal).
Erki kirjutas:
Teisipäev, 19 oktoober, 2010 at 19:58
Hehh, lahe lugemine, kogemata sattusin siia lehele, aga selle rännakuga tuli meelde enda esimene ja õnneks ka viimane nö marss brososk. Tegemist oli EKJ algusaastatega 1992-1993 ja mitte suvel, vaid talvel ca 25 kraadi külmaga, distants oli ca sama, umbes 27 km, ainult selle vahega, et sama maa tuli ka tagasi marssida. “Meeldivaks” kujunes olukord, et rännakule ei mindud kindlaks määratud ajal, vaid tehti öö jooksul (ajavahemikul 01.00-03.00) kolm korda nö proovi, kus me pidime siis kogu oma varustusega kasarmu ette kogunema, lisaks veel enda varustusele ka muu mant, söök, kastrulid ja toiduained. Kolmandal korral siis oligi minek, jess käis mõttest läbi, aga liikumisel tulime maa peale tagasi, pole just meeldiv kiilasjääl ca 1.5 kilti joosta, siis 500 meetrit jalutada jne kuni võiduka lõpuni. Liikumise ajal tehti veel mõned korrad lükkeid vaenlane paremalt ja vaenlane vasakult, hädas olid muidugi need, kes pidid mõttetut kola kaasas tassimas, potid pannid, söök jne… Nii nagu me kohale jõudsime, nii ka tagasi tulime, ca 1.5 kilomeetrit jooksu ja 500 meetrit käimist.
Tõsiselt naljakana tundus see, et kui me kohale jõudsime, siis seal lähedal oli 1 veekogu, kus oli juba mehine kogus kalamehi, meil olid kaasas paukpadrunid, kujutan ette, mida kalurid mõtlesid, et punt lapilisi neid puude tagant varitseb ja ka moe pärast mõned paugud lakke lasevad 😀 Igaljuhul oli see veekogu peale meie etteastet poole tühjem. Mis peamine, seda mõttetud mudru, potid pannid jne, ei kasutanud me kohe mitte. Saabusime, hirmutasime kalureid, kohendasime varustust, vahetasime pesu, sokke jne, miski x aeg lõõtsutamiseks, suitsupaus ja tagasi. Elu lõpuni jääb meelde 😀 See oli lihtsalt asi mis meelde tuli seda artiklit lugedes, halvustama ei hakka kedagi ega midagi, vastupidi, edu kõigile kes sõjaväkke lähevad ja selle ürituse ka edukalt lõpetavad.
Autorile tänud lugemise eest, paljugi tuleb meelde, aga kahjuks mitte just eriti detailselt.
Mihkel kirjutas:
Reede, 28 oktoober, 2011 at 18:39
Olen oma lugemisega küll väga maha jäänd, aga tundub et on just õige aeg mälu värskendada.
Ilm oli tõesti palav. Rühmaülem oli muidugi rambo ja ütles et temal ei kulu rohkem kui 0,5 liitrit hustlerit ja kotti kandke kuidas keegi tahab, kes puusadel, kes õlgadel. TEMA igatahes paneb puhtalt õlgade peal. WOW. Igatahes keris ta tempo suht hulluks lootuses võita kihlvedu, mille nad rühmaülematega isekeskis olid sõlminud.Lõpus oli tal vist endalgi jalad villis, sest väike lonkamine hakkas sisse tulema. Meie saime sellest kihlveost kuulma alles ürituse lõppedes.Jäime vist teiseks ja ülem teatas kurvalt et kaotas meie pärast pudeli kangemat vms. Aga vähemalt finišeerisime rühmalauluga. Seda laulu ei lauldud aga mitte nii väga tema rõõmuks (kuigi ta nii arvas) vaid pigem selleks et näidata et meid raisk sa nii lihtsalt ribadeks ei tõmba. Muidugi ei lõpetanud ta üritamist.
Karl kirjutas:
Pühapäev, 17 detsember, 2017 at 04:40
Hei-Hei!
Kui siin veel kedagi on? Igatahes otsustasin ka enda kogemuse ka kirja panna.
Pole küll ajateenistusse sattunud, VEEL, aga ma olen Noorkotkastes, (Kaitseliidu haru poiste jaoks) sarnase kogemuse osaliseks saanud.
Ei olnud küll +25*C Suvi, aga oli miinustes vihmane novembri lõpp ja lõbusa 22 km asemel oli 50 km.
Alustasime kuskil kell 2 või 4, ei mäletagi 😀
Igatahes liikusime 5km/h ja kui 25 km oli läbi, siis oli kottpime.
Algus oli lõbus, ilm oli ilus, laulsime kah, aga siis hakkas mingit jama sadama ja ligunesime täitsa läbi. Olime ära käinud 30 km, enamustel olid villid ja kõhud tühjad, hakkasime arutama, kuidas laagrit üles seada.
Kui 40 km kõnitud siis, keerasime lihtsalt metsa ja hakkasime lõket tegema, vihmaga… Telkmantel oli mul ka maha jäänud ja ega sealt midagi lõbusat tulnud ei olekski… Igatahes kui kohale jõudsime olime päris lolliks läinud. Minu pririoteet oli k*sele minna ja lasin kohe esimesse kohta. Siis hakkasin külma saia mugima. Vahepeal suutsin ma oma priimuse ära lõhkuda ja tuli välja, et mu sulajuust oli kotis plahvatanud…
Edasi on mäluauk, mäletan vaid, et mingi jama kukkus mulle kraevahele ja mul hakkas nii külm, et hakkasin katkestamise peale mõtlema. Igatahes otsustasime 3 tüübiga, et katkestame ja läheme koju. Kui autosse istusime siis tuli mulle meelde, et üks tüüp seadis enda telkmantli selle koha peale kuhu ma k*sesin, aga ma ei viitsinud talle öelda, saigi omale pinnasekütte.
Kui kõju jõudsin, siis oli tegelikult ikka uhke tunne ja hea meel oli ka, sest mu magamiskott oli läbiligunenud ja ma ei pidanud selles piinlema. Täielikult läbi tegid selle aint 3 tüüpi.
*Note, sul on MEGA hea blogi, ma arvan, et ma kuskilt sebin selle raamatu endale jõuludeks!