VIII – Sööme terast ja laseme naelu välja
Laupäeval oli jälle aeg suurpuhastuseks. Seekord me nii aktiivsed küürima polnud ja nühkimisest enam tutvusime üksteisega. Kui sa pead samade meestega paratamatult 10 nädalat koos elama, siis on seda parem teha, kui sa ka üksteist rohkem tunned. Rääkisimegi, et millega keegi tegeleb, kus koolis käinud on jne. Otsiti ühiseid tuttavaid ja arutati niisama üldiseid asju ja sõjaväe teemasid. Kuna mulle suhelda on alati meeldinud, siis mina jäin selle päevaga igati rahule.
Pärast lõunat olid meil territooriumid korras ja sai jällegi teha sporti ja tegeleda enda asjadega. Mina sisustasin oma aja lugemisega ja pinksi mängimisega. Suur hulk ajateenijaid vaatas mingit filmi. Ühesõnaga oli aega enda jaoks ja polnud vaja tuli takus ringi joosta. Saime endale kompanii laulu, milleks oli Lili-Marleen. Eks püüame selle kiiresti selgeks õppida, siis on marssida ka väheke lõbusam.
2 nädal
Esmaspäev
Iga esmaspäev on Tapal suur rivistus, kus kohal on nii pioneerid kui ka suurtüklased. Nii tore kui sellel ajal tuleb taevast alla üsnagi külma vihma ja sina pead lihtsalt paigal seisma. Tunned kuidas vesi tilgub krae vahelt sisse ja paneb külma jutina mööda selga alla. Aga pole hullu midagi, sõdur on tugev kui kivi. Sööb terast ja laseb naelu välja. Üks ülemus ütles ka meile, et jätke meelde – mida sitem ilm, seda sirgem selg. Tõsi ta on, et ühel ajateenijal ei ole normaalne olla kössis nagu mingi kreeka E. Hoiad aga selja sirgu ja kannatad ära.
Rivistust oodates lasin silmadel natukene ringi rännata ja vahi aga vahi – mõnel oli sellest vihmast nii külm hakanud, et õlad olid pea juurde nii kõrgele tõmmatud, et peaaegu varjavad kõrvad ära. Kujutan ette, et paljude jaoks oli see esimene natukenegi tõsisem kogemus Kaitseväes.
Mina igatahes jään põnevusega ootama enda esimest väljakutset Kaitseväes. Pean silmas just füüsilist. Emotsionaalse karastuse saime me kõik tulles tsiviilist üle Kaitseväkke. Tsiviilis enamasti räägitakse sinuga ikka mõistvalt ja sind ei käsutata. Kaitseväes käivad asjad vastupidi. Pidevalt hoitakse su perse tules ja saad käske nii eest kui tagant. Muudkui jookse lakkamatult ning ülesanded on alati käskides, valju ja selge häälega. Minule tundus see esialgu karjumisena, kuid nüüd olen juba päris ära harjunud.
Teisipäev
Hommikune esimene tund oli rividrill. Pidime harjutama, harjutama, harjutama ja veel umbes üheksa korda kordama eelnevates tundides õpitut. Moodustasime rivi ja marssisime kasarmust veidi eemale. Sel hetkel oli kõht täis ja päike paistis nii mõnusalt, et oli päris hea olla. Paraku on nii, et rühma distsipliini näitab just see, kuidas suudame rivis käituda. Kui ikka peeretatakse ja möla käib, siis võite ise arvata, kas distsipliin on kõrge või mitte.
Ja täna oligi see päev, kus see sai meile nö saatuslikuks. Tihti tundub, et oma lõksu leiva jaoks ei suuda kinni hoida just vene poisid. Nii siis ka täna – alustasime tundi toenglamangus. See oli meile ergutuseks. Et fakt, et rivis ei räägita, sööbiks ikka sügavalt meie lihasmällu. Tegu polnud mingi lühiajalise seismisega. Käed ikka jõudsid värisema hakata. Või siis teine variant, et mu käed olid lihtsalt nõrgad, mis on ka täiesti tõenäoline.
Pärast seda väikest intsidenti saime isegi päris hästi hakkama. Eriti arvestades seda, kui vähe võrreldes teistega seda harjutada oleme saanud. Saime isegi ülema käest kiita. Viimane tõstis tuju küll, kui võtta arvesse seda kui suur vahekorra erinevus on heade sõnade ja käskude vahel.
Pärast rivi saime minna laskesimulaatorisse ja harjutada laskmist. Mingi lahedam tegevus vähemalt ja sai esimese väikse kõksu teha. Simulaatori eesmärk oligi meid õpetada sihtima ja hingama nii, et lasketiirus oleksime juba osavamad. Kokku saime teha ca 15 lasku. Seda oli küll ilmselgelt liiga vähe, et sihtimine ära õppida, aga vähemalt oli mingi eelaimdus olemas.
Üks võitleja oli kogunisti nii osav, et ei suutnud oma silma kinni panna. Need läksid kas korraga kinni või olid korraga lahti. Seega oli lahendus see, et võitleja keskendus mitte kahele kirbule mida ta nägi, vaid ühele. Pärast seda kui ta sellega hakkama sai lootsime, et nüüd on korras, aga oh ei – nüüd oli märklaudu kaks. Nalja kui palju.