Ajateenistuse 7 nädal (SBK)
Pool tunnikest sõitu autokastis ja olimegi stardis. Seekord käis asi aja ja võidu peale. Veidi ootamist ja saimegi teada oma esimese punkti. Hakkasime astuma. Kõige raskemad ongi psühholoogiliselt esimesed sammud, sest tead, et astuda on veel peaaegu terve tee. Seega tuleb keskenduda ainult järgmisele punktile ja seal siis vaadata edasi. Igatahes panime kohe peale korraliku tempo. Jagu on nii tugev kui tugev on tema nõrgim lüli. Ka meil paraku eksisteeris see nõrgem osa, aga koos üksteist toetades on kõik võimalik ja sellest me ennast heidutada ei lasknud.
Möödusime enne esimest punkti juba ühest pundist, kes rajale kümme minutit enne meid asusid. See tekitas ainult motivatsiooni ja andis jõudu juurde. Esimeses punktis tuli AK-4 lahti võtta ja kokku panna. Meil tegid seda kolm meest ja üks natuke eksis. Mingid punktid läksid, aga pole hullu. Küll teeme kõndimisega tasa. Olgem ausad, tahtsime seda rännakut võita.
Edasi läksime mõnusas tempos ja heas meeleolus ning kui olime jõudnud poole peale, olime üks kiiremini liikuv grupp. Pool teekonda läbitud, pidime kaugusi mõõtma. See läks ikka suht persse ja meie lootused võidule hakkasid kustuma. Igatahes sõime seal kõhud täis ja liikusime edasi.
Eelviimases punktis tuli lindi tagant vaadates erinevaid asju otsida heina seest. Leidsin 7 asja kümnest üles, kuid paraku kaks polnud õiged. Nägin lihtsalt valesti. Seega hoolimata meie tempost hakkas meile tunduma, et võidule me ei pretendeeri, sest ülesannete täitmisel tuleb liiga palju vigu. Aga mis seal ikka, pea püsti ja eelviimase punkti suunas punuma.
Viimases punktis oligi seljakoti kontroll. Iga mahajäätud asi oli miinus 5 minutit. Meie ebaõnneks võeti üks võitleja, kelle kotist puudus häbematult palju asju. Punktide kokkuvõtteks saime miinus 120 minutit. Meie võit oli kindlalt läinud. Minul tõmbas selline jama korralikult tuju alla, sest mis mõttes ei viitsita asju kaasa võtta ja eelnev pingutus sai ühe hetkega nulliks. Emotsionaalselt väga raske moment. Eriti kui avastasin, et mul on kandade all 3×3 cm suurused villid.
Hoolimata kõigest tuli liikuda järgmisesse punkti. Meie heast tempost oli järel vaid lonkimine. Tavaliselt on nii, et kehvades oludes tekib mul motivatsioon. Nähes kui väsinud mehed on, pani see mind rohkem pingutama ja olin õnnelik, et jõudsin neist rohkem. Ütleme nii, et enese teadmata tõstsime tempo jälle sinna kanti, kuidas me seda retke alustasime. Nii saab kiiremini lõppu ja ometi kord ühele poole sellega. Paljud olid väsinud ja see tekitas närvilisust.
Viimane lõik asfaldil polnud jalgadele just kõige valutum. Päike, palav ilm, valu, pettumus. Väsimus kulmineerus sellega, et 700 m enne lõppu taheti teha väike paus, et juua. Mina olin aga nii lõpule orienteeritud ja teadsin, et seisma jäädes uuesti käima hakata on paras porno. Seega ütlesingi, et vahet pole, jooge käies ja lõpetame selle ära.
Selle peale üks mees plahvatas ja sõimas mind debiilikuks, kuna ma ei mõtlevat teistele ja olevat üks suur egoist. Ütles, et kohe kohe kukuvad paar meest ära ja mina mõtlen ainult lõpule. Raskel hetkel võib igal ühel ära kammida, seega ei pannud ma seda talle eriti pahaks. Muidugi selline asi solvas, aga mis seal ikka – elu on selline. Seega tegime selle pausi ära ja liikusime lõpu suunas.
200 meetrit ennem otsustasime veel kõik koos teha spurdi ja jooksime. Kõik jõudsid. Seega on asi enamasti kahe kõrva vahel kinni. Kaasvõitleja palus vabandust ja ütles, et unustagem see vahejuhtum. Minul pole selle vastu midagi ja tunnistan, et see moment ma käitusin isekalt. Aga eks me kõik õpime.
Kasarmusse jõudes olime lõppkokkuvõttes õnnelikud, et selle ära tegime. Kogu distants oli 26 km ja selle läbimiseks läks meil ca 7 tundi koos pausidega. Kui te manate endale ette pildi vanadekodust, siis saate aru, mis meie kasarmu koridoris toimus. Olime korralikult sandid ja lombakad. Kellel olid suured villid jalgadel (mul olid mõlema kanna all ikka suht suured), kellel hõõrusid rakmed jalgevahe puruks. Ühesõnaga strateegilised kohad olid valusad ja see piinas liikumisel koledasti.