Ajateenija.ee

Ajateenistuse 14 nädal (NAK)

Vahetasime laagrit ja seekord asusime sinna tunduvalt varem. Ülemused lasid meil järgmiseks päevaks rahulikult välja puhata. See oli meile väga meeldiv üllatus. Mina olin arvestanud, et ega jälle üle paari tunni magada ei saa. Seega saime homseks oma juhised ja võisime asuda laagrirutiini. Ehk käia postil valvet pidamas ja muidu lihtsalt puhata.

Kuna ilm oli ilus, siis mina oma lahingpaarilisega bibi üldse üles ei viitsinud panna ja otsustasime lageda taeva all magada. Ei tea palju seda üldse inimesed teinud on – pean silmas just kaine peaga. Rääkisime veel õhtul temaga päris pikalt juttu ja arutlesime, et peaks ikka ennast tagalasse sebima, sest sellisest jalaväe-asjast on korralik kopp ees ja lihtsalt mööda metsa pole kõige lahedam põrgata. Seega vaatab mis teha annab. Viimase asjana mäletan veel seda kui lummav oli vaadata läbi männilatvade tähistaevast ja hingata värsket metsaõhku. Pärast seda saabus aga uni ja see oli väga mõnus.

Kolmapäev

Varitsusele minnes sai selgeks, et eelmise päeva õppetundidest oli ikkagi vähe kasu. Saime ülemuselt korraliku peapesu. Ta võttis meid kokku ja küsis, et miks me oleme sellised primaarsed olendid, kes suudavad ainult mõelda toidust ja unest ning mitte võtta ennast kokku ja keskenduda ning loogiliselt mõelda. Muidugi polnud selline jutt meeldiv, kuid tema ägestumine ajas meid tegelikult jällegi muigama. Ja no Kaitseväes kasvab sulle nagunii paks nahk selga ja sul on sellisest sõimust ikka suhteliselt pohhui. Ega me keegi sellest varitsusest just vaimustatud polnud ja meie mõtted olid juba kasarmus.

Lõpuks saime oma varitsuse püsti ja asusime vaenlast ootama. Kuulsime kaugelt kuidas üks jagu oma turmtuld vaenlasele andis. Seega oli oodata, et varsti on meie kord. Üks mees, kes oli tapmisgrupis ehk seal, kus on kõige suurem tulejõud, otsustas, et tema ei jõua kannatada ja läheb sitale. Ja siis kui madinaks läks, oli tema kuskil puu najal punnitamas ja meie pidasime elu eest lahingut.

Vaenlane tuli Pasidel ja nagu aru saime, oli tegu surematute EOD meestega. Keda ei niitnud maha ei miine imiteerivad signaalraketid, granaate meenutavad lõhkemaketid ega ka meie paukmoonaga täristamine. Nemad olid tõelised Rambod ja kui nemad lasid, siis nad karjusid, et meie oleme surnud – no vot on kõvad mehed ikka. Meie kangelane, kes otsustas, et tema häda on tähtsam kui varitsus, sai pärast ülemalt korraliku sauna.

Pärast seda poolkoomilist ja adrenaliini täis varitsust saime rahulikult süüa ja asusime ootama, millal meile järgi tullakse. Kuulsime kuidas veel esimene rühm madistas ja saime aru, et läheb veel aega enne kui ära saame. Kuna aga oli väga ilus sügisilm siis polnud meil ka erilist kiiret ning ajasime lolli juttu ja tegime nalja. Õhtul kasarmusse oma kallisse voodisse visates oli see pehmem kui kunagi varem ja uni oli magusam kui suhkruvatt.

Neljapäev

Täna toimus lennuväljal aktiivne jaorünnaku harjutamine paukpadrunitega. Ütleme nii, et see tahab saada palju harjumist ja tulemus oli suhteliselt kehv. Eks see kokkutöötamine tuleb ajaga ja enne lihtsalt teooriat teades mingit head sooritust ei maksa oodata. Igatahes kuulsime veel, et reedel me linnaloale ei saa, kuna me peame ära tegema oma öise laskmise. Võite ise arvata, kas see tõstis või langetas mu tuju.

Kuna meie ülemus tahtis meist ikka tõelised mehed teha, tulime lahingvarustuses (kiiver, relv ja rakmed) joostes tagasi. Samal ajal pidime takti lugema. Kui joosta veel kannatab, siis samal ajal täiest kõrist röökides tõmbab keti korralikult maha. Lõpuks olime kavalad ja pool rühma luges „vasak, vasak“ ja teine pool „1,2,3“ – see andis võimaluse vahepeal hingata.

Osad mehed olid maha jäämas, kuid seda ülemus ei lubanud ja nõudis, et nad rohkem pingutaksid, sest rühm on ja jääb ühtseks. Saime jälle korralikult trenni teha. Ülemuse vorm tundub olema uskumatult hea, sest ta tegi selle meiega kõik kaasa ja ei tundunud üldse olevat väsinud samal ajal kui meie hingeldasime nagu ei tea mis asjad.

Kasarmusse jõudes olid esimese rühma mehed päris kahjurõõmsad, et nemad varem minema saavad kui meie. See muidugi meile eriti ei meeldinud aga oleks ka tobe, kui nemad lihtsalt peaksid sisse jääma kuna meie jääme. Meil oleks põhjus, neil aga mitte.

Ajateenistuse 14 nädal (NAK)

Hämaruse saabudes jätsime oma rakmetesse nii vähe asju kui võimalik ja nii palju kui vajalik. Koliseva kateloki ja labida eemaldasime. Et me ikka saaksime õiget sotti, kuidas luures käituda, läks iga grupiga kaasa ka üks ülemus. Grupi suuruseks oli viis meest ja kuna oli kottpime, otsustasime mitte metsa minna ja liikuda tee ääres ning vajadusel olime valmis kiiresti varjuma.

Me olime ainuke grupp, kellel oli kaasas öövaatlusseade. Ilma selleta oli ikka väga keeruline, sest kui sa käe välja sirutasid, siis raske oli näha isegi oma sõrmi. Seega hea varustus tegi kogu ürituse äärmiselt põnevaks ja pani vere käima. Nii liikudes lasti vaenlase poolt üles valgusrakett. Kui seda märkasime tegime teelt kiiresti vehkat ja viskasime metsa alla kõhuli, tehes ennast samblastki madalamaks. Samal ajal oli kuulda tulekontakti – keegi oli vahele jäänud.

Pärast seda liikusime edasi, sest kaardil märgitud sihtpunkti oli veel oma tubli 2 km. Sellise tempoga liikudes võtab see päris tublisti aega. Veidi aega hiljem oli jälle kuulda paugutamist. Tundub et osad grupid on lihtsalt maha lastud. Kõndisime mööda teed ja mitte midagi polnud näha – küll oli aga kuulda mingit liikumist. Ülemus andis mulle öövaatlusseadme ja sellega vaadates nägime enda ees pool kükakil liikumas lausa kolme gruppi. Õnneks olid need omad, seega polnud hullu. Võtsime hoo maha, sest mööda me neist minna poleks saanud.

20 minutit istutud, liikusime edasi. Seekord jõudsime ilusti ilma vahejuhtumiteta vaenlase alale. Jagasime luuratavad piirkonnad ära ja leppisime kokku koha ja kellaaja kus uuesti kokku saame.

Eraldusime üksteisest ja liikusime oma metsateele. Seal märkasime vaenlase poolt ülesriputatud valguspulka. Ei teagi kas see tähistas neil midagi või mitte. Igatahes kirjutasime selle peale, et me olime siin ja torkasime selle poolenisti masse. Vaikselt kõndides võttis ühel hetkel meie ülemus meil kraest kinni ja näitas, et liiguksime kiirelt metsa poole. Tegime väga kiired liigutused ja kui olime kõhuli, sain vaadata mis toimub. 15 meetri kauguselt möödus meist 4 liikmeline grupp. Me oleks peaaegu vaenlase patrulli sisse jooksnud. Seega olime jõudnud pärale ja asusime jälgima, mis toimub. Olime kohapeal ca 2 tundi kuid rohkem me vaenlast ei näinud. Küll aga kuulsime päris tihedat täristamist, seega grupid said valusat tuld.

Luure kestis kuni kella kaheni ja seejärel kulus laagrisse tagasi jõudmiseks kuskil tunnike. Seekord kasutasime teist teed, sest tuldud tee oli muutunud juba liiga ohtlikuks ja võis oletada, et seal on vastased valmis meid kuulipildujast nottima. Igatahes oli väga põnev kogemus ja sellised asjad on päris huvitavad. Panevad vähemalt vere käima ja tekitavad põnevust.

Arvestasin, et olen jutti üleval olnud 43 tundi ja see andis ka tagasiteel tunda. Pidevalt jooksid mul silme ees mingid multikad. Ehk nägin igasugu pilte ja mets moodustas mulle igasugu siluette. Olin ilmselgelt üleväsinud ja vähe oli puudu, et oleksin püstijalu magama jäänud. Kõndisin pea maas ja proovisin lihtsalt teiste tempos püsida ja mitte maha jääda. Laagri ülesleidmine oli omaette ooper ja tuhlasime võsas tükk aega. Lõpuks jõudsime kohale ja pugesin oma magamiskotti. Te oleks jõudnud ma arvan maksimaalselt kolm korda plaksutada ja ma juba magasin.

Teisipäev

Pärast kolme tundi und tuli uuesti üleval olla – valmis tegema järgmisi asju. Õnneks juba hommikul vahetati mind jaoülema rollist välja. Kuulsime luure kohta ka tagasisidet, et sellega eriti rahul ei oldud, sest info mis koguti, oli liiga üldine. No sorry, keegi polnud meile sellest kunagi täpsemalt rääkinud. Ja on teada, et juhi ootused ei tohi ületada tema selgitusi. Aga mis seal ikka, eks järgmine kord saab paremini teha. Ainus positiivne mis välja toodi oli see, et me ei sattunud vaenlase tule alla.

Tänase päeva teemaks oli varitsuse sooritamine. See on nii, et oodatakse vaenlast, tekitatakse talle võimalikult lühikese ajaga võimalikult palju kahju ja eemaldutakse kiiresti. Kõige tähtsam selle asja juures on üllatusmoment. Seda harjutades sai hoolega nalja. Esimesed korrad tegime läbi tatimoonaga ja hiljem juba paukpadrunitega, sitates ja määrides jälle oma AK-d. Kokku mängisime läbi selle olukorra mingi 5-6 korda ja arvasime, et asi on selge küll. Eks homne päev näitab, sest siis peame seda ka reaalselt tegema.

Ajateenistuse 13 nädal (NAK)

Neljapäev

Hull päev. Nagu oleks noorteaeg tagasi tulnud. Käisime laskmas, harjutasime varitsust ja ei tea mida kõike veel. Varitsust harjutades sai omajagu passitud ja ka mõnusalt joosta. Terve päev oli täis toimetamist ja askeldamist. Hoolda relvi, täida käske, korista, küüri ja tee ei tea veel mida. Just vaba aja puudumine on minul see, mis motti mõnusalt alla tõmbab. Kui saad vähemalt natukenegi päevast tegeleda oma asjadega või puhata on enesetunne ikka tunduvalt parem.

Paljudel võitlejatel on tuju päris kehv kuna järgmise nädala alguses minnakse metsalaagrisse. See ei ole just kõige mõnusam. Telke me kaasa ei võta ja magamine toimub bibide all. See omakorda tähendab sittade ilmade korral külmetamist. Ülemused ütlesid, et see toob välja mis puust mehed me oleme. Lisaks soovis ta, et vihma tuleks, et asi huvitavamaks muutuks. No mida veel, seda jama poleks küll vaja. Niigi teada, et öösel eriti magada ei saa ja vihm on viimane asi mida meil vaja on. Seda muidugi minu seisukohast.

Rivistusel olles polnud olukord parem kui eile ja jällegi surusin oma keelt ja huuli hammaste vahele, et mitte naerma puhkeda. Ise saad veel vahel naeru nagu pidama, siis aga turtsatab keegi su kõrvalt ja endalgi läheb käest ära. Rivistusel seistes sai selgeks, et sügis on taaskord kätte tulnud. Tuul on läinud ebameeldivalt külmaks ja jahedaks. Samuti on märgata seda, et õhtud samm-sammult lühenevad ja see pole hea, sest valgus on see, mis energiat annab. Noortel võib ikka raske olla, niigi raske ja masendus ning ilmad ei tõsta eriti tuju. Meil veel polnud nii hull, sest suvel olid päevad pikad ja tihti paistis ka päike. Neil seda privileegi pole, jah aga nemad on ka ainult kaheksa kuud.

Reede

Enne lõunat oli ca kümne kilomeetri pikkune orienteerumine. Ilm oli jooksmiseks mõnusalt jahe ja seega oli lausa vägagi nauditav trenn. Saad joosta ja rahulikult pead mõtetest tühjendada ja lihtsalt jooksmisele keskenduda.

Pärast seda oli topograafia arvestus ja linnalubade täitmine. Töö ise oli päris lihtne, eriti kui veel selleks natukenegi valmistunud oled. Ja neid lube täitsid juba suurima hea meelega, sest need on selge vihje, et varsti pääseb jälle koju.

Kuna toad olid kehvasti koristatud, saime 15 minutit lisaaega juurde, et puudused kõrvaldada. Kui me sellega hakkama poleks saanud, oleksime pidanud veel terve tunni koristama. Sellega ühel pool, seisime jälle rivis ja ootasime neid vabastavaid sedelikesi. Nendeni läks veel aega, kuna rahul ei oldud duširuumide koristamisega. Täpsemalt olid ülema arvates segistid liiga katlakiviga koos. Pean tunnistama, et me neid siiani polnud kordagi küürinud ka. Reede polnud nende puhastamiseks muidugi mõista just parim aeg, aga mis teha.

Teised seisid rivis kuni meie segisteid küürisime. Olukord seal eriti paremaks ei läinud ja meie olime nühkimisest higised. Lõpuks tuli ülem ja ütles, et kobige rivvi ära. Sel hetkel küll tundus, et ekstra otsitakse vigu, mille eest meile keerata. Lisaks rääkis ta ära loo moraali. See oli nii, et kui üks jagu blokib ja ei tee asju korralikult, siis see tähendab, et terve rühm blokib. Ühtsus, ühtsus ja veelkord ühtsus on oluline. Lõpuks saime siiski minema

Annaksin teile edasi ka enda väikese õppetunni, mis ma Kaitseväest olen saanud. Kuna nädalavahetus möödub kiiresti, siis sõjavägi õpetab nautima olevikku ja väikeseid hetki, mida muidu ennem tsiviilis ei osanudki märgata. Ja see tegelikult on väga vajalik, sest me elame ju olevikus ja kui me seda nautida ei suuda, ei suuda me ka tervet elu nautida. Tihti on nii, et ootame ja ootame midagi – ja kui see käes on, siis sel hetkel hakkame uut asja ootama. Ilma, et me naudiks seda hetke, mida olime oodanud. Ok – läks vähe filosoofiliseks ära, aga usun, et saate poindile pihta.