Ajateenija.ee

Ajateenistuse 13 nädal (NAK)

Neljapäev

Hull päev. Nagu oleks noorteaeg tagasi tulnud. Käisime laskmas, harjutasime varitsust ja ei tea mida kõike veel. Varitsust harjutades sai omajagu passitud ja ka mõnusalt joosta. Terve päev oli täis toimetamist ja askeldamist. Hoolda relvi, täida käske, korista, küüri ja tee ei tea veel mida. Just vaba aja puudumine on minul see, mis motti mõnusalt alla tõmbab. Kui saad vähemalt natukenegi päevast tegeleda oma asjadega või puhata on enesetunne ikka tunduvalt parem.

Paljudel võitlejatel on tuju päris kehv kuna järgmise nädala alguses minnakse metsalaagrisse. See ei ole just kõige mõnusam. Telke me kaasa ei võta ja magamine toimub bibide all. See omakorda tähendab sittade ilmade korral külmetamist. Ülemused ütlesid, et see toob välja mis puust mehed me oleme. Lisaks soovis ta, et vihma tuleks, et asi huvitavamaks muutuks. No mida veel, seda jama poleks küll vaja. Niigi teada, et öösel eriti magada ei saa ja vihm on viimane asi mida meil vaja on. Seda muidugi minu seisukohast.

Rivistusel olles polnud olukord parem kui eile ja jällegi surusin oma keelt ja huuli hammaste vahele, et mitte naerma puhkeda. Ise saad veel vahel naeru nagu pidama, siis aga turtsatab keegi su kõrvalt ja endalgi läheb käest ära. Rivistusel seistes sai selgeks, et sügis on taaskord kätte tulnud. Tuul on läinud ebameeldivalt külmaks ja jahedaks. Samuti on märgata seda, et õhtud samm-sammult lühenevad ja see pole hea, sest valgus on see, mis energiat annab. Noortel võib ikka raske olla, niigi raske ja masendus ning ilmad ei tõsta eriti tuju. Meil veel polnud nii hull, sest suvel olid päevad pikad ja tihti paistis ka päike. Neil seda privileegi pole, jah aga nemad on ka ainult kaheksa kuud.

Reede

Enne lõunat oli ca kümne kilomeetri pikkune orienteerumine. Ilm oli jooksmiseks mõnusalt jahe ja seega oli lausa vägagi nauditav trenn. Saad joosta ja rahulikult pead mõtetest tühjendada ja lihtsalt jooksmisele keskenduda.

Pärast seda oli topograafia arvestus ja linnalubade täitmine. Töö ise oli päris lihtne, eriti kui veel selleks natukenegi valmistunud oled. Ja neid lube täitsid juba suurima hea meelega, sest need on selge vihje, et varsti pääseb jälle koju.

Kuna toad olid kehvasti koristatud, saime 15 minutit lisaaega juurde, et puudused kõrvaldada. Kui me sellega hakkama poleks saanud, oleksime pidanud veel terve tunni koristama. Sellega ühel pool, seisime jälle rivis ja ootasime neid vabastavaid sedelikesi. Nendeni läks veel aega, kuna rahul ei oldud duširuumide koristamisega. Täpsemalt olid ülema arvates segistid liiga katlakiviga koos. Pean tunnistama, et me neid siiani polnud kordagi küürinud ka. Reede polnud nende puhastamiseks muidugi mõista just parim aeg, aga mis teha.

Teised seisid rivis kuni meie segisteid küürisime. Olukord seal eriti paremaks ei läinud ja meie olime nühkimisest higised. Lõpuks tuli ülem ja ütles, et kobige rivvi ära. Sel hetkel küll tundus, et ekstra otsitakse vigu, mille eest meile keerata. Lisaks rääkis ta ära loo moraali. See oli nii, et kui üks jagu blokib ja ei tee asju korralikult, siis see tähendab, et terve rühm blokib. Ühtsus, ühtsus ja veelkord ühtsus on oluline. Lõpuks saime siiski minema

Annaksin teile edasi ka enda väikese õppetunni, mis ma Kaitseväest olen saanud. Kuna nädalavahetus möödub kiiresti, siis sõjavägi õpetab nautima olevikku ja väikeseid hetki, mida muidu ennem tsiviilis ei osanudki märgata. Ja see tegelikult on väga vajalik, sest me elame ju olevikus ja kui me seda nautida ei suuda, ei suuda me ka tervet elu nautida. Tihti on nii, et ootame ja ootame midagi – ja kui see käes on, siis sel hetkel hakkame uut asja ootama. Ilma, et me naudiks seda hetke, mida olime oodanud. Ok – läks vähe filosoofiliseks ära, aga usun, et saate poindile pihta.

Ajateenistuse 12 nädal (NAK)

12 nädal

Esmaspäev

Hakkas üksteisega tutvumine. Osad näod toas olid küll vanad, kuid siiski koondati mehed NAK-i nelja rühma pealt. Toas oli nüüd kokku neliteist meest, enne oli meid kümme ja sedagi tundus palju. Igatahes meie vaim ja keha kohanes öö jooksul jälle militaarse keskkonnaga ja juba hommikust alates oli tuju päris laes. Muidugi mitte kõigil, sest osad vennad põdesid veel korralikku pohmakat. Usun, et hommikune jooks oli neile paras piin.

Pärast rutiinseid hommikutoimetusi läksime auditooriumisse, et saada tuttavaks pioneerikooli kaadriga ja selle kursuse eesmärkidega. Ülem rääkis meile neljast punktist või ka nii öelda põhimõttest, mis alates tänasest kuni kursuse lõpuni kehtima hakkavad.

Esimene – mida sitem seda parem. Ühesõnaga, et võtaksime väljakutsed vastu ega pabistaks kehvade olukordade pärast. Sellistest olukordadest õppivat palju – eks näis. Teine – ära karda kohustusi ja vastutust. Kuna meid koolitatakse jagu juhtima ehk kaheksa mehe eest vastutama, siis peame selleks ka valmis olema ja harjuma selle olukorraga. Seda enam, et praegu on aega õppida. Kolmas – kes esitab küsimuse stiilis „miks mina?“, see kukutab ise ennast trepist alla. Seega kui sulle midagi öeldakse, täidad sa selle vastuvaidlematult. Neljas – ära aja paska. Kui on probleemid, siis räägi sellest kohe. Seega kõik peab olema aus ja otsekohene.

Ütleme nii, et ta andis need põhimõtted kenasti meile edasi, seda enam, et ta tegi seda läbi huumoriprisma. Lisaks anti teada veel seda, et esimese kuue nädala jooksul ööbime väljas seitse ööd ja tõenäoliselt bibide all, mitte telkide. Loodetavasti ei saa need ööd väga külmad olema.

Pärast seda jätkusid terve päeva jooksul määrustike ja topograafia tunnid. Mulle klassitunnid väga meeldivad, sest väljas ma eriti põrgata ei viitsi ja klassis saab rahulikult omi mõtteid mõelda ja igast ideid analüüsida ja mõelda. Poisid käivad ka iga vahetund nüüd suitsetamas, sest enam seda kolme sigareti piirangut ei ole. Ma imestan, et nad veel selliste koguste peale näost siniseks pole läinud.

Esmapilgul tundub asi olema igati vabam ja mõistlikum kui noorteajal, mil meil pidevalt ora poolenisti sees hoiti. Eks nüüd saadakse aru ka, et oleme valmis ise rohkem vastutama ja igasuguseid lohhe pole NAK-i saadetud ka, keda peaks erilise tähelepanu all hoidma. Siia siiski valitakse need, kes on natukenegi asjalikumad. Muidugi läks ka autojuhtideks palju häid ja asjalikke kutte, kes oleksid siia ideaalselt sobinud – nemad aga tahtsid lube saada ja inimeste asemel masinaid juhtida.

Tooksin välja mõned paremad väljendid, mida me tänase päeva jooksul kuulda saime. „Kui tekib mingeid probleeme, siis esimene mees kellel munad veriseks lüüakse on vastutav ja alles siis teie“ ning „kui saate mingi jamaga hakkama, siis lööme teile sampa pudeli kannaga perse“ Seda kõike öeldi muidugi naljaga, kuid eks seal taga peitub ka tõetera, et kui tekitate probleeme, siis ainult iseendale.

Arutasin veel tänasel õhtul ühe parima sõbraga tulevikuplaane ja mõtisklesime üldse vähe elu üle järgi. Kaitsevägi on selliste mõtete mõlgutamiseks ja oma elu edasiseks planeerimiseks väga hea koht. Siin olles saab palju asju ära teha, või vastupidi võid selle aja lihtsalt raisku lasta ja oleskleda. Valik on täiesti enda teha. Selline arutelu andis jälle kõvasti motti juurde ja olen igati rahul, et meid koos temaga aega teenima pandi.

Teisipäev

Õppisime päeval raadiojaama ja sellega tegutsemist. Saime aparaadist natuke aimu. Osadel vendadel läksid sellist tehnikat näppides silmad täitsa särama. Mind jättis see suhteliselt külmaks ja viimases pingis tegime teise kaasvõitlejaga täpselt nii palju kui vaja oli. Eriti genereerima ei viitsinud midagi hakata. Pärast seda toimus riviõppe teooria. Saime lõpuks teada, milleks seda rivi üldse täpsemalt vaja on. Ma ei hakka koonerdama ja jagan seda teadmist teiegagi. Rivi Kaitseväes on distsipliini alus ja võimaldab mehi kõige efektiivsemalt ja otstarbekamalt juhtida. Muidu jookseks ringi nagu peata lambad.

Ajateenistuse 10 nädal (SBK)

Teisipäev

Tänaseks eksamiks oli „välioskused“. Seal pidime oskama liikumisviise ja käemärke. Lisaks tuli näidata oma teadmisi kuulipilduja peal. Kõige lihtsamaks osutus rivieksam. Võrreldes ülikooli eksamitega on need ikka suhteliselt lihtsad. Seda muidugi mitte kõigile, sest inimesed on erinevad. Mõned läksid eksamite ajal päris närvi ja üleüldse tundub, et poiste kannatus hakkab vaikselt katkema.

Siiski on jäänud loetud päevad SBK lõpuni. See terendaks ees juba nagu reserv. Sest lõpuks ometi saab siis koju ja seda lausa üheksaks päevaks – milline õnn. Loodan, et te suudate ette kujutada kui väga me seda ihkame. Sest mõelgem ise – täiesti uus ja võõras keskkond, eemal sõpradest ja perest, tehes ühtlasi asju, mis pole just kõige huvitavamad – ja nõnda 2,5 kuud jutti. Pole just meelakkumine. Siinkohal ma ei taha hakata üldse mõtlemagi meie isadele, kes pidid kordades hullemat välja kannatama kolm aastat. Võõras väes ja võõras keeles, tuhandete kilomeetrite kaugusel oma kodupaigast, kesise puhkuselootusega jne – tundub üldse üle mõistuse. Ja ega ennem sellest aru ei saa, kui seda vähegi kogeda saab.

Õhtul oli suhteliselt tavaline rutiin. Lugesin oma raamatut ja mõtisklesin niisama elu üle. Lisaks tuli ka tegeleda õppimisega, sest homme on viimased neli eksamit ja tahan need normaalselt ära teha. Ega ei tahagi mingit maksimumi saavutada, selleks nagu motivatsiooni pole meile antud, peaasi et lihtsalt läbi ei kukuks. Kui eksameid ära ei tee, siis öeldi, et linnaloa saamise võimalused on kesisemad. Kuna mul niigi laskmine pekki läks, siis seda jama pole küll vaja. Seega väike kordamine ja magama ära, eks homme paistab mis saama hakkab.

Kolmapäev

Õnneks on siis täna viimased neli eksamit. Ja nendeks oli side, kauguste hindamine, topograafia ja meditsiin. Õhtuks olid need kõik kenasti tehtud ja ütleme nii, et päev läks vägagi kiiresti. Kui vaid kõik päevad nii kiiresti läheks! Siis me oleks vist juba reservis…

Lõpuks pandi seinale üles ka pingerida eksamite tulemustest. Ise olin päris rahul. Olin kuskil viiekümnes ja ainult siis see laskmise asi ebaõnnestus. Vene kuttidel oli seis vähe täbaram ja nii mõnelgi oli rohkem eksameid läbi kukutud kui ära tehtud. Eks siis ole näha kas need tulemused meil tulevikus hakkavad ka väljalubasid mõjutama – loodan et mitte.

Neljapäev

Hommikupoolne sisustati meil orienteerumisega. Tänu väikesele trükiveale ühe koordinaadi osas, panime korralikult puitu. Ma veel enne teele asumist küsisin ülemalt, et kas see number peabki selline olema. Saades jaatava vastuse, asusime teele.

Pärast tund aega otsimist ja sumpamist mingis kuradi võsastikus saime aru, et nii need asjad olema vist ei peaks. Tulemuseks oligi see, et peale kolme tundi jooksmist ja kasarmusse saabumist saime teada, et peame selle õhtul uuesti tegema – nii äge. Sellised asjad viskavad normaalselt kopa ette. Samas ega seal vahet pole, saabki trenni teha.

Õhtul oligi uus katse, seekord ma siiski enam joosta ei viitsinud ja jäin lennuvälja värava juurde ja andsin ühele tüübile oma lipiku ka kaasa, et ta selle ära täidaks. Seega minu orienteerumine läks põlluserval istudes ja ilusat sügisilma nautides.

Riviplatsil oli jällegi meie nelja pioneerirühma poolt tekitatud mölin see, millega ülem rahul polnud. Kasarmu ette jõudes käskis ta viiendal rühmal kükki võtta. Me tegime suured silmad ja saime aru, et ka temal kammib. Eks ülemad vajavad samuti puhkust, sest 160 mehe treenimine ja nende eest vastutamine pole just kõige kergem töö. Mõistan igati, kuidas see kopa ette võib visata. Mina ennast sellises ametis küll ette ei kujuta. Lõpuks kui ta nägi, et keegi sikli asendit ei võta, sai ka tema oma veast aru.

Kasarmusse jõudes oli meil tuju muidugi ülev, sest juba homme algab meil puhkus. Kes mõtleb siis naistest või joomisest või mõlemast. Pakun, et homme samal ajal on kolm neljandikku meestest korralikult juua täis. Endal mingit vajadust alkoholi järgi pole, aga jah – nii mõnegi mehe kurk kuivab.

Õhtul toimus ulatuslik läbiotsimine, et me midagi tsiviili kaasa ei veaks. Kapid pidime ise segi keerama ja kõik asjad välja katkuma. Mõnel oli kapis nii palju tühje pudeleid, et küsiti: „kas kardad eriti hullusti majanduslangust?“ Leiti hülsse ja üks lõhkepakett (selle eest tuleb kindlasti ka mingi karistus). Lisaks leiti veel üks playboy, fhm-e ning kondoome (ärge minult küsige milleks neid kellelgi seal vaja oli).

Kontroll kestis ca 3 h ja pidime selle aja koridoris olema. Saime siis kätte oma embleemid ja nüüdsest alates oleme täieõiguslikud pioneerid. Igati uhke tunne oli see endale külge õmmelda.