Ajateenija.ee

Ajateenistuse 13 nädala lõpp ja 14 nädala algus (NAK)

Pühapäev

See on tore päev, mil pidin toimkonda astuma ja seekord korrapidaja kohale. Eriti mul ajaga ei vedanud, sest korrapidaja saab magada kella kaheksast kuni kaheteistkümneni päeval. Meie aga pidime kohe hommikul metsa minema. Noorte ülemused käisid minu juures ja andsid mulle käsu täna öösel eriti hoolikalt kontrollida territooriumeid. Küsisid veel naljatades, et kas mul valged kindad ja vatitikud on olemas. Ütlesin, et neid ma ei vaja.

Käsk on käsk ja kell 22.20 asusime kontrollima territooriume. Mulle muidugi selline nokkimine eriti ei meeldi, kuid pikas perspektiivis on see hädavajalik, et noored harjuksid korralikult koristama. Sest kui hiljem on territooriumitega jama, siis pähe saavad ikka seersandid, mitte reamehed.

Enamus territooriumeid olid täitsa korralikud, aga no väikeseid vigu leiab alati. Seega panime kõik puudused paberile kirja ja ajasime järjest kõik rühmad üles ja panime nad koristama. Ega neil hea ei olnud muidugi, saad pooleks tunniks silma kinni ja juba uuesti pead asuma koristama. Mis teha, see ongi Kaitsevägi, mitte mõnus kodu, kus sa teed just seda mida sina soovid.

Üks rühm koristas lausa poole kaheteistkümneni. Kui läksime oma meeste territooriume kontrollima, oli see ikka allapoole igasugust arvestust. Kuna aga oma võitlejaid üles ei hakka ajama, lasin päevnikel selle korda teha. Hommikul teen igatahes selle porno kohta neile märkuse, nii ka päris ikka ei saa.

Kõige raskem moment tekib toimkonnas mingi nelja ja viie vahel. Siis ma nokkisin ikka päris hoolega. Lihtsalt ei suutnud silmi lahti hoida. Ja nii tiksudes avastasin, et korrapidaja abi on vahepeal ruumi tulnud ja pool unesegasena kandsin talle perfektselt ette riviaruande. Ega ma ei tea, kas ta aru sai, et ma tukastasin – vähemalt ta ei öelnud küll midagi. Selline olukord pani vere muidugi korralikult käima ja und enam ei tulnud. Igatahes vedas, sest nii vahele jäädes võib väga kergelt saada lisatoimkonna osaliseks ja no seda nüüd küll vaja ei ole.

Nädala kokkuvõte: Tore on vaadata kui uusi mehi juurde tuuakse – siis pole meie vähemalt ainsad keda jälgida. Kiired me juba oleme, kuid endiselt vaja õppida koristamist. Loodetavasti ei tule sellest mingeid jamasid.

14 nädal

Esmaspäev

Kulges tavapärane hommikune rutiin, ainult selle vahega, et olin väga väsinud. Magamata öö võttis oma. Pärast seda, kui olime mehed sööma viinud, minu toimkond lõppes ja tuli minna kolmeks päevaks metsa.

Liikuma hakkasime kuskil kella 11 paiku, sest toimetamisi oli väga palju ja organiseerimine Kaitseväes on ikka suhteliselt aeglane. Seega esimene etapp oligi motoriseeritud rännak. Ronisime autole ja meie metsalaager võis alata. Peale mõningast sõitu (ca 20 km) tegime oma laagrisse väikese rännaku. Kuna oli taktika laager, siis nö olukord ja vaenlase oht oli kogu aeg peal. Seetõttu pidime vastavalt liikuma.

Peale 10 minutit kõndi viskas ühel ülemusel korralikult üle ja saime korraliku sõimu. Et kas kurat te SBK ajal üldse midagi ei õppinud ja ronite üksteisele perse nagu Villu ja Janno. Tema vihapuhangutega oleme harjunud ja pigem teeb see meile nalja ja nii vaikselt kuulasime ja tegime omad järeldused. Igatahes ilm oli väga ilus ja liikumine männimetsas oli igati mõnus. Ainus asi mis oli jama, oli see, et mind pandi lampi kuulipilduja abiks ning minu seljakotis oli veel 400 lintidesse laetud padrunit, mis seda kotti mitte kergemaks ei teinud. Seega kui oli vaja põlvele võtta, kõhuli visata või kiiremaid samme teha siis ma eriti õnnelik ei olnud.

Jõudnud laagripaika, panime oma bibid üles. Telke meil see laager kaasas ei olnud. Valmistasime laagri ette nii nagu vaja, et ööseks oleks kõik valmis nagu vaja. Pärast seda tutvustati meile olukorda ja tegevust mis toimuma hakkab. Õhtul oli meie ülesanne sooritada luure vaenlase tagalasse ja selgitada nii palju infot nende kohta välja kui vähegi annab. Kindlasti tuli vältida tulekontakti.

Pärast seda infot pidime ette valmistama oma käsud. Kui need olid olemas, valis meie ülemus välja ühe mehe kes kogu seda asja juhtima hakkab. Selleks osutusin mina. Ega ma väga õnnelik ei olnud, sest pea ei lõiganud nii kiirelt kui vaja – väsimus passis korralikult sees. Sellest hoolimata andsin oma jaole käsu, millega ülemused päris rahule jäid. Seejärel arutasime veel jaoga läbi kuidas ja mis toimuma saab ning jäime ootama pimedust, et teele asuda.

Ajateenistuse 8 nädala lõpp ja 9 nädala algus (SBK)

Reede

Kuna olin esimest korda toimkonnas, sain teada, et päevnik = jooksupoiss. Hommikul läks korrapidaja magama ja mina asusin tema ülesandeid täitma. Elu sebimine hakkas pihta. Küll oli vaja pesu vastu võtta, miine välja anda, relvaruumi võtmeid jagada ja ei tea mida veel. Ja vene kutt kellega koos olin, ei saanud suurt si..agi aru eesti keelest. See viimane just olukorda kergemaks ei teinud. Lõpuks sai lihtsas keeles seletatud ja kätega näidates talle tema ülesanded selgeks tehtud. Ega ma ei tea, võib-olla ta ei tahtnud meelega aru saada, sest nii oli ta elu lihtsam.

Päevnikuks olemisel olid muidugi ka omad plussid. Üks rühm kontrollis õues oma varustust. See tähendas seda, et nad olid oma terve kapi sisu õue vedanud ja telkmantlile laotanud. Kui kellelgi midagi tuppa maha oli ununenud, siis teised ootasid teda toenglamangus või tegid pumpasid. Kui rivis mölin liiga suureks läks, pandi pähe gaasimaskid ja käidi nendega korra mingit lühikest otsa jooksmas. Poisid said korralikult trenni teha.

Ühesõnaga – neil seal arvatavasti nii lõbus ei olnud kui minul postil olles. Aga mis seal ikka, see on Kaitsevägi mitte mingi noortelaager. Ma ei tahaks näha, mis kaos siis tekiks, kui korda ja distsipliini poleks. Muidugi esineb ka tühja panemist, kuid eks see käib ka asja juurde ja mis peamine – kunagi on seda kõike hea naerdes meenutada. Suht nutune oleks ju kui käid Kaitseväes ära ja meenutada poleks midagi. Eks see mugavustsoonist väljumine ongi paljude jaoks nii raske ja ebameeldiv. Aga noh, inimene harjub ju kõigega isegi poomisega – alguses sipleb ja pärast on päris rahulik.

Kella viiest, kui toimkond lõppes, oleks ma nagu tiivad saanud. Hea ja kerge oli jälle olla tavaline, ilma eriliste kohustusteta reamees. Suur koorem langes kohe õlgadelt. Oli küll selline väsinud tunne, kuid head emotsioonid võimutsesid. Pigem olin energiline kui loid.

Õhtusele rivistusele minnes oli küll jahe, kuid väga ilus augustikuu õhtu. Selle asemel, et rivis marssida, oleksin tahtnud oma kallimaga kuskil ilusal rannal või metsateel jalutada. Usutavasti oleks seda soovinud ka kõik teised. Ent mis parata, pidin seda õhtut nautima ilma oma kallimata. Vahel ongi vaja olla eemal kõigest, et aru saada kui kallis midagi või kedagi sulle olla võib. Tõmbasin oma kopsud jahedat õhku täis, ajasin oma pea püsti nagu ühele sõdurile kohane ning mõtlesin, et juba kahe nädala pärast saan puhkusele.

Nädala kokkuvõte: Ainult tänu positiivsele mõtlemisele suudan oma motivatsiooni hoida. Tuju üleval hoidmine on igaühe isiklik asi.

9 nädal

Esmaspäev

Algas sideõpe. Saime näppida Motorola raadiojaamu ning mingeid vanu vändaga Ericsone. Need olid vist aastast 60 vms. Mõne võitleja jaoks oli see kole igav ja tukk tuli peale. Seda märkas aga tundi läbi viiv ülem ja saatis kohe oma pastaka vastu uneleva sõduri pead. Selle peale sai võitleja silmad lahti ja lubati, et kui selline asi peaks korduma, hakkab ta gaasimaskiga tunnis istuma. See oli vast piisav motivaator, sest ega niigi umbses klassis mingi kumm peas eriti olla küll ei tahaks.

Päeval hakkasime meie rühmale kogunenud harjutusi ära tegema. Tänaseks on neid kokku kogunud üle 850-ne. Tegime järgnevaid harjutusi – tavalised pumbad, kükid, telemargi hüpped ja kõhulihased. Ütleme nii, et oli päris korralik trenn ja selle lõpuks oli meil veel jäänud teha 202 sooritust. Selle tegemise käigus sai palju nalja ja kui me korralikult ei teinud, väänati kohe paar tükki juurde. Näiteks saime lobisemise eest ca 20 juurde. Aga mis võiks olla sõduril selle vastu kui ta tugevamaks saab? Liigutamine nüüd kellelegi küll halba ei tee.

Õhtusel uudiste vaatamisel suutsid kaks meest ülemustele telefonidega vahele jääda. Sel ajal polnud need meil ka lubatud, sest polnud ametlikult vaba aeg, mil neid kasutada. Ma toksisin samal ajal sõnumit, kuid vähe varjatumas kohas kui need tegelased. Igatahes sellele ei järgnenud muud, kui mobiilide ärakorjamine. Üks nendest meestest sai veel enne õhtust rivistust viis korda miinipilduja tuld. Kui mäletate, siis selle korral pidi kõhuli viskama. Põhjus oli lihtne, ta mölises ja tõmbles rivis. Kohas, kus see on rangelt keelatud.

Pärast õhtust rivistust jäid osad mehed veel välja kiirust harjutama, kuna nad olid liiga aeglased. Lisaks sellele tegid nad pumpasid karjudes samal ajal „kord“ ja „distsipliin“. Ja otseloomulikult vaatasime meie neid aknast ja naersime.

Ajateenistuse 8 nädal (SBK)

Kolmapäev

See nädal on päris põnevalt läinud ja tänagi saime õppida enda jaoks täiesti uut relva. Selleks oli Rootsi päritolu kuulipilduja. Õppisime selle taktikalisi ja tehnilisi andmeid ning kokku panemist ja lahti lammutamist. Läbiviija oli päris korraliku huumorisoonega ning tegi omajagu nalja. Seda tehti muidugi osade meeste arvelt. Nende, kes olid vähe uimasemad või lihtsalt lasid schlangi.

Täna on see päev, kus meil on toimkonda määratud kolm vene kutti, kes eriti eesti keelt ei jaga. Meie ülemus sellega vist eriti ei osanud arvestada, kuna ta oli meil rühmas alles uus. Seega olekski pidanud mehi natuke tundma õppima, mitte meil elu kohe karmimaks muutma. Igatahes õhtusel rivistusel suutis meie korrapidaja marssides jalgu nii kõrgele tõsta, nagu mõned rätipead kõrbes. Ütleme nii, et meil oli äärmiselt raske naeru kinni hoida ja terve kompanii vaikselt vappus. Oleksite te ise seda näinud, võiksin peaaegu et kihla vedada, et ka teie poleks suutnud tõsiseks jääda.

Mida rohkem SBK või nagu öeldakse noorteaja lõpuni jääb, siis seda rohkem infot hakatakse meile avaldama. Igatahes pandi üles nimekirjad, kes saavad baranka taha ehk autojuhiks. Ja ülejäänutel polnud raske nuputada, et nemad lähevad NAK-i (noorem-allohvitseri kursus). Paljud kartsid seda NAK-i kui tuld ja tahtsid lihtsa elu peale minna. Juhtida meeste asemel masinaid. Seega võite arvata, kui rõõmsad mehed olid kui nägid oma nime nimekirjas. Õnneks oli meie rühmaülem vähemalt nii vastutulelik, et pani mehed just sinna, kuhu nad soovi avaldasid. Minu arust on see õige lähenemine. Siis on meestel motivatsioon kõrgem. Loomulikult saab seda teha siis, kui on võimalik. Aga jah, see aasta oli pigem isegi NAK-i tahtjaid rohkem kui seal kohti oli.

Neljapäev

Jätkusid meie kuulipilduja tunnid ja seekord harjutasime lahingpaari koostööd selle relva taga. Harjutasime neid ülesandeid mida kuulipilduja peab oskama ja mida tema abi tegema. Osad mehed ei suutnud oma linte laadida ja ülemus käis ringi, et: „Noh, Hansuke ja Greteke. Millal teie küll oma asjadega valmis saate?“. Selle peale järgnes otseloomulikult naer.

Üks vend oli nii tainas, et lihtsalt tõusis vahelduseks püsti, kuigi tegelikult pidi lamama. Kohe tuli ka ülemuse sajatus: „Mis pulmatola sina oled, et niimoodi püsti passid?“. Sellest sai võitleja kiirelt aru ja järgmisel hetkel ta jällegi lamas. Ei, hea et niimoodi nalja tehakse ja meie tuju üleval hoitakse.

Pärast harjutamist sai iga nägu ära lasta ca 20 paukpadrunit. Tuleb tunnistada, et päris tore oli täristada. Osadel muidugi relvad tõrkusid nagu see sellise aastaarvuga relvade puhul on täiesti tavaline. Meie oma töötas laitmatult ning need 20 padrunit kulus sekunditega.

Pärast seda harjutust korraldas ülemus väikese jagudevahelise võistluse. Relvadel käivad otsa düüsid, mis tagavad selle, et relv töötaks ka paukpadrunitega. Ja laskmise käigus on need korralikud tahmakäkid ning nende puhastamine on paras tüütus. Seega pidigi kaotaja jagu, kes lennuväljalt viimasena kasarmusse jõuab, düüsid puhtaks nühkima. Kasarmuni oli maad vast 2 km.

Seda joosta rakmete ja muu nodiga, mis meil sel päeval kaasas oli, polnud just kõige meeldivam. Samas keegi ei tahtnud ka oma niigi vähest vaba aega kulutada mingite kuradi düüside puhastamisele. Niisiis tuli liduda. Ja ega võitjaks ei pidanudki tulema, peaasi et viimane ei oleks. Seda viimast me suutsime ilusti, sest teise jao vend oli parajalt paks ja tema oma pekki vedada ei viitsinud. Seega sellega me vähemalt tegelema ei pidanud. Küll aga tuli puhastada ära meie kuulipilduja, mis oli samuti korralik tahmakäkk. Paraku (või pigem õnneks) ei saanud ma seda teha, sest pidin asuma toimkonda. Ja see tähendas öö jooksul nelja tundi magamist – aga pole hullu midagi.

Ajateenistuse 4 nädal (SBK)

Laupäev

Te olete vist juba nüüdseks aru saanud, et sel päeval harrastame koristamist natukene rohkem kui muudel päevadel. Seekord oli erand. Täna küürisime rohkem kui paaril nädalal vast kokku. Kokku pidime kolm korda oma territooriume uuesti koristama. Mitte päris algusest peale, aga parandama vigu, mis esines. Kohati meie fantaasia ei olnud nii kõrge lennuga kui ülemuse oma ja tolmu leidis ta näiteks järgnevatest kohtadest: kella sihverplaat, ventilatsiooni restid, põranda liistud ja wc vaheseinte pealsed. Jälle saime targemaks koristamise osas.

Selline tunne on, et ajateenistuse lõpuks peaksime saama koristaja paberid, sest see on meil ikka nii käpas, et paha hakkab. Aga jah, nagu ma eespool mainisin, ilma puhtuseta Kaitseväes hakkama ei saaks. Siinkohal on ka hea tõdeda, et meile karistuseks määratud peldiku toimkond töötab ilusasti. Nüüdsest jälgivad kõik tähelepanelikult, mis neist potti maha jääb. Oma tekitatud viperi triibud koristatakse nii ilusti ära ja potid läigivad vastu kui peegel, kus võid oma habet ajada. Kurb on aga selle juures see, et fantoomsittujast triibutaja on endiselt tabamatuks jäänud. Olen kindel, et küll tuleb aeg, mil ka tema vääratab ja vahele jääb. Kui see juhtuma peaks, siis teaksime kõik, kes vähemalt nädalakese jutti wc-id koristaks.

Pühapäev

Uni sellel öösel oli katkendlik ja kuidagi rahutu. Põhjust pole raske otsida ja avaldan selle ka teile. Just täna oli see päev, mil esimest korda lastakse meid külaliste juurde. Kes näeb oma perekonda, keda tuleb naine vaatama ja keda lihtsalt head sõbrad ja tuttavad. Mul oli hommikul juba tõustes nägu naerul, sest lõppude lõpuks saab oma naist kallistada. Kuu aega temast eemal olla ja veeta oma aega ainult poiste seltsis, on paras piin, kuid omamoodi vajalik ja asendamatu kogemus.

Kuna hommikuti meil midagi ei toimu, on meil kohustus viie minutiga peale äratust olla oma vooditest väljas. Esimese šoki osaliseks said need, kes seda ei teinud. Kõigi üllatuseks käis seda ülemus kontrollimas. Kunagi varem polnud sellist asja olnud. Nende nimed, kes vahele jäid, pandi kirja ja teatati, et teile külaliste päeva ei toimu. Ma ei tahaks ennast nende nahka küll panna, sest masendus oleks tapvalt suur.

Päev läks aga omasoodu edasi ja peale lõunat hakkasid koridoris kajama päevniku välja hüütud nimed, kellele külalised on saabunud. Omakestega koos olemiseks anti aega 1 tund ning mitte mingisugust hilinemist ei aktsepteeritud. Seda anti meile ka hommikul teada, et kui toimub mingi rikkumine, lõpetatakse külaliste päev ära ja kõik lähedased saadetakse koju ära. Ühesõnaga meie emotsioonidega oli tänasel päeval väga lihtne mängida ning meid pandi mööda nööri käima.

Lõpuks kajas koridoris kauaoodatud: „Porval, külalised!“. Arvan, et tol hetkel tegin oma elu ühed kiireimad liigutused, et olla valmis nägema oma kallimat. Veel enne tuli kompanii vastutava juurest läbi käia, kes vaatas sind üle ja luges vajadusel sõnad peale. Temaga asjad korda aetud, läks kell käima ning 60 minutit hakkas armutult tiksuma.