Ajateenistuse 6 nädal (SBK)
Esmaspäev
Saime endale uue rühmavanema. Ütleme nii, et enne seda kui see mees kompaniisse tagasi tuli, liikus ringi ma ei tea kui palju legende. Et ta pidavat olema kõige karmim ja rangem ülemus üldse. Arvate, et sellised asjad meid rõõmustasid kui seda kuulsime? Ilmselgelt mitte. Samas pidi ta tegema korralikku huumorit. Ükskord oli ta küsinud ühelt ajateenijalt, kes kartsas istus, et kas sa välja tahaksid. Sellepeale vastas loomulikult tahaks. Tema omakorda vastu, et: „Tead, ma tahaks lennukiga lennates ka pea aknast väljas sõita, aga näe ei saa“.
Ja kurat. Alguses oli lugu selline, et ta pidi kolmanda rühma juurde minema. Küll meie siis pilkasime ja naersime, aga nüüd pidime ise seda sama suppi helpima hakkama. Osad mehed alustasid temaga tutvumist toenglamangus, kuna ei osanud õigesti pöörduda või ei tõstnud küsimiseks kätt. Tema pani ikka asjad väga konkreetselt ja kiirelt paika. Naljast oli asi kaugel. Kunagi ma kindlasti naeran, aga siis kui ta rääkis sellest, et on kolm seismise viisi – valvel, vabalt ja toenglamangus, siis see nii lõbus ei tundunud.
Ta tegi ka kohe tiiru tubades ja ütles, et need on ikka täielik porno – oi kuidas meie mott tõusis. Kui väikeste asjade eest saime juba pumbata, mis siis selle eest kaela sadada veel võib. Igatahes ütles ta, et kui asjad ei parane, teeme kasarmu ette põllule täpse koopia oma toast ja viime sinna oma kapid ja voodid. Selline mõte eriti ei erutanud. Vaimusilmas nägin kuidas juba raskete kappidega mööda treppe roomame. Igatahes loodan, et see on ainult ähvardus ja selliste tegudeni ei jõuta. Samas minu akadeemiline isa rääkis, kuidas nemad kunagi Vahipataljonis sellist asja harrastasid.
Alustasime erialase pioneeriõppega. Saime põgusalt teada, milliseid lõhkeaineid Kaitseväes kasutatakse. Peale lõunat toimus näidis-lõhkamine. Platsile minnes oli seal nelja erinevat sorti materjalidele laengud pandud – puit, betoon, maa ja metall.
Osades kohtades oli manti päris palju pandud. Eemaldusime ohutusse kaugusesse. Käis tume müts ja asjad pidid idee järgi pilbasteks olema. Oli aeg seda tulemit oma silmaga vaatama minna. Kõik mis lubati et toimub toimus. Maas oli ca 2×2 meetrit auk, betoonpaneel oli puruks, puit pilbasteks ja metall justkui pooleks lõigatud. Iseenesest päris huvitav ja fun, kuid oleks kuskilt mäe otsast tahtnud plahvatuse momenti ka oma silmaga näha.
Ma ei tea, kas kellelgi teil on keset suve käinud päkapikud? Meile nad tulid. Nendeks olid esimese rühma poisid. Nad tõid kogu oma magusa varud meile hoiule, kuna üks „andekas“ võitleja suutis ülema poole pöörduda suu šokolaadi täis. Seega anti neile õhtuni aega oma varude hävitamiseks. Keegi aga kõike kohe ära ei tahtnud süüa, seega veeti mant meie kappidesse. Meil oli ikka korralik pidu, sest asjade hoidmise eest võtsime ka väikese tasu nagu kord ja kohus. Lõpptulemusena olid kõik osapooled rahul. Ülemused said mida tahtsid – et kapid oleks tühjad -, mehed said oma asjad hoiule antud ja meie saime nende magusat nautida.
Esimesel rühmal ei olnud täna üldse hea päev. Olin juba magama jäämas, kui kuulsin väljast hääli. Mõtlesin, et mis see olla võiks ja avasin akna. Nad olid mingi jamaga hakkama saanud ja tegid trussikute väel (nagu ma hiljem kuulsin, siis selle eest, et nad 4 minutit öörahule jäämisega hilinesid) väljas kätekõverdusi. „Üks“ oli all ja öeldi „kord“, „kaks“ oli üleval ja öeldi „distsipliin“. Seega oli mõnus kuulata unelauluks kuidas kõlas kord ja distsipliin. Olles ise rahul, et seal hetkel ei pea olema, vaid saad rahulikult päevast puhata oma valgete linade vahel. Aga sellised distsiplineerivad pumbad on ainult meeste ergutamiseks, et olla täpne. Lisaks pakuvad mõnusa mälestuse, mida tsiviilis teistele rääkida.
