Päev kulges edasi nagu ikka – ora tagumikus. Keset päeva saabus jällegi „öörahu“. Harjutasime häireks. Pidime kümne minutiga võtma relvad ning riietes ja kogu varustuses olema autodel. Muidugi leemendasime pärast seda jälle higist. See pesemine, mis peale TBK-d toimus, osutus kasutuks. Suvel Kaitseväes tulebki ca 2-3 korda päevas ennast pesta, iseasi muidugi kas selleks aega ja võimalust antakse.
Saime kätte oma nimesildid. Siiani käisime valgele teibile markeriga kirjutatud nimedega. Kui sildid küljes, tekkis kohe tõelise reamehe tunne. Polnud enam mingi sitanikerdis, vaid korralik nimi ikka juba. Õhtusel jooksmisel koolitati aga noid samu nimekandjaid jällegi astronautideks. Orbiidile tiirlema.
Õhtuse rivistuse korrapidaja oli sedapuhku eriline pedant. Ise ma selliseid inimesi eriti ei salli, sest ei saa aru, kuidas keegi saab seadustes ja määrustes nii näpuga järge ajada. Mis kõige hullem, tundub, et see inimene ise naudib veel seda! Aga no see selleks. Räägin siinkohal, milline näeb välja meie õhtune rivistus ja kuidas see täna erines.
Üks võitleja on kompaniis tavapäraselt korrapidaja, kes viib läbi õhtuse loenduse ja seejärel kannab arvud ette staabi korrapidajale. Seekord sai meie korrapidaja möliseda, sest ettekantavad arvud polnud peas. Minu arvates – miks kurat peakski olema, kui neid saab vaadata? Ega pea pole mingi prügikast, kuhu kõike sodi võib toppida! Igatahes lubas staabi korrapidaja anda häire, kui vormid toolidel pole millimeetri pealt paigas. No selle peale viskas mul küll üle ja ausalt öeldes oleks tahtnud ta sellise jutu peale pikalt saata.
Miks aetakse sellist asja niimoodi taga? Ma saan aru kui harjutatakse kiirust ja tugevdatakse füüsist ning nõutakse territooriumite puhtust. Miks peab aga laskuma tasandile, kus mõõtma hakatakse millimeetrites? Aga jah, tol õhtul pakkisime oma vorme ikka elu eest toolile. Mul läks ca 15 minutit selleks. Pointless, vähemalt minu arust.
Kolmapäev
Öösel kui kell oli tiksunud kella ühe, peale kõlas koridoris läbilõikavalt jäme hääl: „Häireee!“ „Liigutage ennast!!“. Sellest hetkest läks käima kümme minutit. Toas esimesed mehed tormasid relvade järele. Samal ajal teised hakkasid kiirelt oma vormi selga ajama. Nii mõnigi jooksis oma näpud või varbad vastu seina valusaks, sest uni oli siiski silmis ja nägime välja kui kari pilukaid.
Kiirelt sikutasin oma püksid jalga ja riided selga ning tormasin samuti relva järele. Ei jäänud palju puudu, kui oleks ühe kaasvõitlejaga olnud laupkokkupõrge. Siiski meil vedas ja kokku ei jooksnud. Jõudnud kiirelt tuppa, nägin juba kuidas esimesed toast joostes läksid. Ja ega minulgi enam aega passida polnud. Viskasin kiivri pähe, rakmed ja seljakoti selga ja andsin tuld.
Õue jõudsime ca 4-5 minuti jooksul. Vot siis sai naerda. Üks võitleja oli tulnud ilma kiivrita – loomulikult jooksis ta sellele kohe järele. Teiselt võitlejalt küsisin, et kus su seljakott on. Kutt tegi suured silmad, katsus selga ja ütles, et: „Fuck!! Mul polegi see siis seljas…!?“ Too tegi sama kiirelt minekut kui eelmine. Ühel mehel turgatas trepil, et suhteliselt tark on vist ka relv kaasa võtta. Unise peaga ja kiirelt tegutsedes selliseid asju esineb. Hoolimata sellistest väikestest nüanssidest jõudsime vajalikuks ajaks. Saime hakkama!
Võib öelda, et aega oli ka laialt käes. Enne häiret käidi vorme kontrollimas ja minu väga korralikult ja veerand tundi lihvitud vorm oli maha aetud. No palju õnne, mis mõttes nagu! Aga ju polnud millimeetrid siis paigas. Peale häiret lasime oma põied tühjaks ja saime jälle visata oma sooja voodi. Kurat, kui mõnus ikka.
Hommikust äratust meil üks mees ei kuulnud ja küll ta vandus kui silmad lahti tegi ja nägi, et pooled mehed on peaaegu valmis. Kirus meid, et miks me teda üles ei ajanud. Hommikud on paraku sellised, et aega on nii vähe, et toimetad omi asju ja tihtipeale kaasvõitlejat ei pruugigi üldse märgata.
Edasi läks päev mööda väljakujunenud rada ja päevaplaani. Peale õppetöö lõppu vahetati meie vanad voodid uute vastu välja. Lisaks raamile saime uued madratsid (uskumatu, kas pole?). Lõpuks ometi saab korralikult voodit teha ja ei peagi oma kortsus madratsikatet õmblema hakkama. Muidu vana kate oli nii narts ja jättis sellised voldid sisse, et hüppa või ATV-ga. See tekitas kohe palju elevust ja hullem majandamine läks lahti. Vanad voodid võeti osadeks ja uued tassiti sisse ja pandi kokku. Esimese hooga tundus voodi tegemine keerulisem, kuna voodi oli laiem ja sellel ei olnud tal selliseid metallist ääri nagu vanadel. Aga no küll sellega harjub, pole üldse probleem.
