Posts Tagged tapa

XVII – Napalm ja Tapa gaasikambrid

Posted by on Esmaspäev, 27 september, 2010

Teisipäev

Algasid meie TBK (Tuuma-, bioloogia-, keemiarelva) õppused. Hommikul oli veidike teooriat ja enne lõunat läks tõsisemaks harjutamiseks. Õppus toimus kasarmust eemal, vanade varemete juures. Peale seda kui oli ohutusinstruktaaž tehtud, näidati ette mida napalm meiega teha võib.

Napalm ise on selline põlev, kleepuv aine, mida kasutati palju Vietnami sõjas. Määriti meie varustuse elemente – saapad ja riided napalmiga kokku ja põlema. Häving oli üllatavalt kiire ja varustus kadus pea jäljetult kokkupuutel põleva napalmiga. Seega pidime harjutama kustutamist, kui meie kaaslane napalmiga kokku saab. Harjutuse nimi oli „põlev sõber“.

Välja nägi asi nii, et nukk tehti napalmiga kokku ja meie pidime jooksma tema juurde – tekk enda ette tõstetuna teda kustutama. Peale teki peale viskamist tuli katta kõik avad, kust hapnik võis juurde pääseda. Mõnel oli ikka nägu väga hapu kui ta põleva nuku suunas sööstis ja mõni teine silus seda nukku nagu naist. Pärast seda pandi meid maa alusesse punkrisse, mis oli kaetud suure plekist kaanega. Sinna peale pandi napalmi ja süüdati põlema. Meie asi oli olla seal maa all, tekk üle pea ning peale süütamist lugeda kümneni. Seejärel pidime tõstma üles kaane ja kustutama napalmi. Seal pimedas punkris hakkas veri korra isegi kiiremini käima, kuid mitte nii eriti. Nõrgemad mehed ei jõudnudki seda kaant üles tõsta ja seega neid aidati.

Pärast seda tehti maasse väikesed kraavid kuhu valati napalm. See süüdati põlema ja saime joosta tulekoridoris. Päris vägev on joosta gaasimask peas, tekk enda ees suitsu sees. Enda ette praktiliselt midagi ei näinud. Viimaseks harjutuseks oli täna ette nähtud nn gaasikamber. Enne seda panime selga oma vihmaülikonnad ja isoleerisime ennast võimalikult palju, et gaas meie kehaga kokku ei puutuks. Hoiatati ka veel, et kes tahtis kaval olla ja valis suurema gaasimaski, et oleks parem õppuse aeg hingata, sellel läheb nüüd keeruliseks.

Nii täpselt oligi. Sisenesime pimedasse ruumi mööda seinaäärt. Seal ees oli juba mingi gaas ja kui olime kohal, lasti sisse veel pisargaas. Mõnel mehel oli esimese hingetõmbega gaasimask seest hall ja ta toimetati muidugi kiirelt välja. Selliselt pidime seal sees vaikselt istuma neli minutit. Pipragaas hakkas mõnusalt kaela kipitama, see pidigi normaalne olema. Õnneks minul gaasi sisse ei tulnud, seega maski valik õnnestus. Väljas võtsime riided nii seljast ära nagu näidati. Mõni tark suutis ikka endal nina sügada gaasiste kätega, ja see hakkas mõnusalt kihelema ja tatti jooksma. Muidu oli õppus igati huvitav ja sellised praktilised asjad lisavad igavatele teooriatundidele igati vürtsi.

Ajateenijate üks suurimaid rõõme on mobiiltelefon. Nendega saab suhelda välismaailmaga ja tõsta seeläbi oma motti. Seega on need meie kallim vara, mida peaksime hoidma nagu silmatera. Mobiili kasutamise jaoks on omad reeglid, millest tuleb kinni pidada. Kasutada võib ainult pärast õhtusööki kuni rivistuseni. Muul ajal on telefon kapis ja välja lülitatud. Kui jõudsime kasarmusse, kuulsime, et üks meie võitleja oli nii osav, et oli telefoni sisse jätnud ning lisaks sellele kapi ukse lahti unustanud. Võite ise pakkuda, kui kiirelt me oma telefonid pidime loovutama. Koos nendega andsime ära ka oma rõõmsa tuju. Selliste asjade korraldaja saab kiirelt endale hüüdnimeks blokk, seda vähemalt mõneks päevaks. See on haige, kuidas üks võitleja seab enda prioriteedid tähtsamaks terve rühma meeste omast.

Et sellest veel vähe polnud, siis pidime ka meie kehva korra tõttu peldiku toimkonna välja panema. Tollesama, mida ise hiljuti ühe rühma juures naersime. Ühesõnaga polnud ülemused meiega rahul ja ütlesid, et sitta keerate te ainult endale. Lisaks veel öeldi, et kui toimkond peldikus olukorda ei lahenda, pitseerime selle kinni ja kaevame lennuväljale augu, kus hakkame kõik koos sital käima. Seda varianti vaevalt meist keegi soovis. Seda enam, et teati, et Tapal on taolist asja varem rakendatud.

I- saabumine ajateenistusse

Posted by on Neljapäev, 29 aprill, 2010

saabumineVäljusime kõik see mees bussist, meid oli ca 40 ringi. Kõik poisid olid erariietes ja pead küllaltki püsti. Muidugi polnud ka halli aimugi mis toimuma nüüd hakkab. Puhus väga soe ja mõnus suvetuul, just selline mida tahaksid tunda kui oled rannas ja mängid vollet.

Seda tunda aga suurel asfaldiplatsil kus marsivad ringi mundris mehed, polnud päris see. Uskuge mind. Kaugemalt kostus „vasak vasak 1-2-3“, „vasak vasak 1-2-3“ Osad olid saabunud päev-kaks varem ja nemad harjutasid marssimist. Silme ette tuli automaatselt mingi USA sõjaväe film, kus uued poisid saabuvad sõjaväkke. Minu jaoks see polnud aga film vaid reaalsus.

Minu mõttelennu katkestas kohe üks veebel, kes karmi häälega (esmamuljel tundus see lausa hirmutav) käskis meil ühte viirgu astuda ja oma kotid laiali laotada, et näha, et meil midagi keelatut kaasas poleks (erootilise alatooniga ajakirju, narkot või alkot). Ja siis kui asju laoti avanes päris lahe vaatepilt. Kes oli võtnud blokkidega suitsu, suurest hirmust, et mine tea millal juurde saab sebida, kes oli kaasa võtnud elektroonikat, kes kilode ja kilodega magusat, tundus, et lausa pool Kalevi kommivabrikut. Veebel kukkus kohe kurja häält tegema ja käskis osadel olla vait ja mitte rabeleda.

Ise hoidsin suu kinni, sest algul tuleb olla rahulik ja tähelepanelik, et näha kuidas asjad toimivad ning olla pigem keskpärane ja mitte silma paista. Nii see on sõjaväes. Tsiviilis kipub asi just vastupidine olema, et tuleb murda ennast hallist massist välja ja keskpärasus annab ju vaid ka keskmisi tulemusi. Aga sõjaväes soovitan olla hall mass, endal kergem. Osad olid võtnud kaasa lausa pool majapidamist ja hunnikuga hügieenitarbeid, et sellepeale küsiti mõnitavalt, kas võtsid oma naise asjad kaasa. Sellise küsimuse peale ei osatud vastata muidugi ei ööd ega mütsi, lihtsalt kohe alguses pannakse su suu kinni nii, et sa hakkaksid alluma distsipliinile ja suhtuma ülematesse nagu ülemustesse, et tekib nende vastu autoriteet, et sa ei võtaks neid kui sõpru. Mõne jaoks oli autoriteedi tunnistamine kindlasti esmakordne kogemus.

Edasi liikusime auditooriumisse, kus tuli tegeleda veidi bürokraatiaga. Ette anti meile tutvustavat materjali Pioneeripataljoni kohta ja lehed, mis ära pidime täitma. Küsimused polnud eriti isiklikku laadi, küsiti pereseisu ja muid taolisi andmeid. Oli ka vaba mikrofon kuhu sai kirjutada, mida ajateenistusest ootad ja mida siit saada tahad. Tulevastel autojuhtidel läksid silmad kohe särama ja ees terendas C kategooria. Juhtimistahtelised said sinna kirjutada, et tahavad saada jaoülemateks, ka mina kirjutasin, et soovin peale sbk-d (sõduri baaskursus) minna nak-i (nooremallohvitseride kursus).

Pärast seda kui ankeedid said täidetud näidati Tapast tutvustavat filmi, et mis asjad ja üksused siin üldse on ning seejärel promos Pioneere üks leitnant ja Suurtükk reklaamis ennast ühe päris laheda videoga. Kuna mul osa sõpru ja tuttavaid olid Tapal olnud, siis mulle hakkas siiski sümpatiseerima Pioneeri kompanii, sest kuuldavasti pidi seal valitsema kord ja distsipliin ning huvitavat toimetamist rohkem. Seega oli mul juba enne seda tutvustust peas otsus tehtud. Lisaks pioneeri eriala on seotud päris tihedalt ehitamisega ja siis veel mind ehitus kirgastas seega, minu jaoks valik polnud raske.

Kuna ajateenijad viibivad palju metsas, tehti meile ka puukentsefaliidi süstid ning mõõdeti välja mehed, kes hommikuti lisa manti hakkavad saama. 1.90 oli see piir, kuid osavamad 1.86 mehed venitasid enda vajaliku normini täis. Enne kui kõige selleni jõudsime ootasime koridoris mingi 45 minutit. Ja siis hakkas esmane tutvumine ja tegime nalja, näe tere tulemast ajateenistusse ja juba sa passidki:)

Pärast seda liikusime alla korrusele, kus sa sisuliselt otsustasid ära oma järgmised 11 kuud. Valida oli Pioneeripataljoni ja Suurtükiväe vahel. Pärast valikut siis kirjutati su käele vastavalt P või S viimased õnnelikud said valida P ja P vahel, milline rõõm. Põhjus väga lihtne suurtükimeestel on kergem elu, distsipliin on väiksem ning seetõttu nõudlus ka tunduvalt suurem. Eriti kippus sinna vene keelt kõnelevat seltskonda. Nende protsent oli ca 40-50, meil Pioneeris seevastu 10-20.

Pärast seda saime kätte oma esimese toidukorra Tapal. Üks asi sai kohe selgeks. Toidu pärast muretsema küll ei pea ning  toidud on maitsvad. Pean mainima, et üliõpilasena sõin kehvemat putru kui seda, mis meile kaitseväes pakuti. Seejärel liikusime bussiga lattu, et kätte saada oma varustus. See käis üllatavalt kiiresti ja 11 poisile anti varustus ca 20 minutiga. Kõht täis ja varustus olemas viidi meid meie järgmise 11 kuu koju ehk siis kasarmu ette.

Seal võttis vastu üks meie ülemustest, kelle ülesanne oli üle kontrollida meie saadud varustus ning korjata ära üleliigne elektroonika ning ehted. Alles võisid jääda abielusõrmus ja kellad ning usulist kuuluvust näitavad asjad, muud mitte midagi. Jämedaid kette ja klotsereid otseloomulikult jääda ei võinud. Mobiilidega saime teha veel viimase kõne ja rõhutati, et me ütleks, et oleme jõudnud kohale ja oleme õnnelikud. Meie ülemus muidugi muigas ja sai ise ka aru, et sel hetkel olime rahulolust ja õnnest üsna kaugel. Ja seda just seetõttu, et me ei tea, mida oodata järgmiseks ja mis toimuma hakkab.

Trummide põrinal…

Posted by on Teisipäev, 27 aprill, 2010

trumm…on blogi nüüd avatud. Teemaks on ühtselt ja sirgelt see, mis toimub/toimus ajateenistuses. Annan läbi oma silmade sellest ausa ülevaate.

Taustainfoks niipalju, et teenisin Tapal Pioneerikompaniis (2008-2009). Seega info peaks olema igati värske ja asjakohane.

Blogi eesmärgiks on:

  • Anda infot neile, kes pole veel ajateenistust läbinud;
  • Panna mõtlema juba käinud mehi aegadele, kui veel ise tuli püss käes mööda metsa “söösta-katat” teha;
  • Kummutada ühiskonnas tekkinud ja levima hakanud vääraid fakte ja arusaamu.

Kindlasti, ei taha ma, et sellest blogist kujuneks ühe mehe monoloog. Tekitame parem dialoogi. Seega olete kõik oodatud postitusi julgelt kommenteerima (kuidas ja mis omal ajal oli) küsima küsimusi jpm. Ärge hoidke ennast tagasi. Teretulnud on ka kõik enda läbi elatud muhedad lood ja muljed.

Postitused hakkavad ilmuma iganädalaselt. Seega peaks olema infohulk igati vastuvõetav ning ei tohiks kellegi tähtsaid igapäevatoimetusi segama hakata.

Võid mulle vabalt kirjutada, kui soovid personaalselt midagi küsida, teada saada või avaldada ideid. Kõik kirjad on oodatud (timo@ettevotja.ee).

Mõnusat lugemist