Neljapäev
Päike lõõmab nii, et varjus on 28 kraadi sooja. Samal ajal liigume meie rakmed seljas ja relv käes lasketiiru. Mis arvate, kas me higistasime? Peale esimest 500 m oli minu selg igatahes läbimärg ja üle kõige oleksin tahtnud minna mitte laskma, vaid ujuma. Sel hetkel oli tõesti nii, et jahe vesi, siider jääga, jäätis või ükskõik milline jahutav asi tundus ülimalt ahvatlev. Sellise kuumusega hakkavad ka jalad päris hoolega higistama ja selle tulemusena hõõrusid nii mõnedki oma jalgevahed marraskile. Selline asi oli muidugi heaks endeks enne rännakut. Sest just homme pidi tulema veel palavam päev ja kui juba on jalgevahe puruks, mida ta siis võib teha peale 20 km. Kõlab valusalt jah?
Õnneks endal suurt häda pole, natuke on küll jalad villis, aga selle kannatab ära. Laskmisel pauside aeg rebiti sellist kildu nii et pane või kiiver pähe. Kes rääkis oma parimatest seiklustest, kes naistest ja kes lihtsalt tegi pede nalju. Pärast kui olime oma lasud teinud, pidime hakkama hülsse otsima. Öeldi, et iga hülss mis leitakse tähendab meile 25 pumpa. Jah me otsisime neid vägagi hoolega. Poisid kummardasid nii tihedalt kestade järele, et vaatepilt meenutas nokkivaid kanu. Õnneks ülemused ala kontrollimisel ühtegi kesta ei leidnud ja võit oli niiöelda meie.
Õhtu poole ajasid nii mõnedki oma kubeme paljaks, et rännakul hõõruma ei hakkaks. Ma ise jätsin sellise asja vahele ja panin panuse pigem just talgile. Aga inimesi on erinevaid ja kui see neid aitab, andku minna. Õhtul riviplatsile minnes oli samm ja laul ikka nii pekkis. Oli see väsimusest või lihtsalt madalast motivatsioonist? Igatahes taheti meid saata lennukale harjutama kui me tagasiteel paremini ei laula. Õnneks saime hakkama ja ei pidanud veel seda jama minema tegema.
Õhtul pead padjale pannes olid mu mõtted homsel rännakul ja meeles mõlkusid rühmaülema poolt päeval öeldud kaks lauset. Ajateenistus on tore aeg, seda korrata ei taha aga keegi. Ning rõõmsa sõjaväelase nägu on selline nagu oleks tellisega näkku saanud. Päris head ütlused minu arust ja usun, et esimene vastab ka tõele.
Reede
Täna oli siis see rõõmus päev, kui saime esimese küllaltki tõsise katsumuse osaliseks. Selleks oli 22 km pikkune rännak. Hommikul oli nagu ikka, tavaline rutiin, kus tegime ära hommikuvõimlemise ja sõime kõhud täis. Siis hakkas aga ettevalmistus ja ajude ragistamine. Kellelgi varem sellist kogemust polnud, siis oli ka nagu raske otsustada, mida võtta ja mida mitte ning millised on parimad ettevalmistused.
Ainuke mida paljud kasutasid oli talk. Seega nägi tuba 30 minutit enne rännakut välja nagu möldri veski, sest kõik tõmbasid endale munade ja tagumiku vahele talki, et vältida liigset hõõrdumist. Osad mehed teipisid ära ka oma kannad, lootes nii vältida ville. Igatahes. Toas valitses küllaltki pingeline ja ootusärev õhkkond ja keegi ei teadnud kuidas asi lõpuks välja tuleb. Pehmelt öeldes ka ilm ei soosinud meid. Selge taevas ja pluss 30 kraadi pole just see, millega tahaks liikuda.
9 paiku saime stardi ja asusime liikvele täies varustuses. Seljakotti tuli toppida sisuliselt kõik, mis meil kapis oli. Ning koos relva, rakmete ja kotiga oli meil seljas ca 35-40 kilo. Algus nagu alati on lihtne ja lennuväljal tahtsime isegi laulu üles võtta, mis lõpetati ülema poolt väga kiirelt öeldes, et ega me tsirkuses pole ja hoidke oma energiat. Esimene peatus tehti peale 1 h ja 20 minuti möödumist ja arvestuste järgi olime jõudnud läbida ca 7 km. Selleks hetkeks olime kõik higist märjad nagu põrandalapid.
Sa kurat kus mul ja ka paljudel teistel seljakott õlgadele hakkas! Lihtsalt niimoodi pitsitas, et anna minna. Kui selle seljast sai oli jumalik tunne. Aga kuna teadsin, et pean sellega veel ca 15 km läbima, siis see mulle just rõõmu ei teinud. Peatuses jõime vett ja kohendasime varustust. Vedelikku tuleb stabiilselt tarbida. Ka kõndides tuleb pudel ligi hoida, muidu tekib liigne vedeliku puudus ja see juba head ei too.