Ajateenija.ee

Ajateenistuse 12 nädal (NAK)

Homme on lootust koju saada. Loodan siiralt, et meile ei keerata. Nagu üks ülemus ütles, et peame rohkem trenni tegema ja vähem sööma. Muidu on naba püsti nagu pöial. Loodan, et seda treeningut ei soovita sel nädalavahetusel teha. Ma eelistaks voodis lesida.

Toimus ka rühmaülema tund, kus ta rääkis endast ja oma põhimõtetest. Lisaks saime ka meie sõna ja pidime vastama mõnele küsimusele. Kui vana oled? Millega tegeled? Miks soovid saada jaoülemaks? jms Kõik said oma mõtted välja öelda ja kuulda millega mehed tegelevad. Oli väga huvitav ja kasulik. Pärast läksin nii mõnegi mehe juurde, et küsida täpsustuseks üht-teist juurde. Ilma selle tunnita poleks seda tõenäoliselt juhtunud.

Reede

Päeval olid tunnid juhtimisalustest, kus harjutasime jao juhtimist ja seda, kuidas üldse tuleks tundi ette valmistada. Selle ülemusega oli jälle nalja kui palju. Nõrgemad mehed said kindlasti hirnumisest krambid. Kui selliseid läbiviijaid oleks rohkem, siis oleks Kaitsevägi palju parem. Selliste tundide puhul võtab aju paremini infot vastu ja oled ise tähelepanelikum. Enamasti kipub olema nii, et materjal antakse edasi tuimalt ja siis tehakse suured silmad, kui midagi pole meelde jäänud. Nii päris asjad käia ei saa. Seega näengi, et kaadri koolitamisoskustele tuleks rõhku panna ja neid asju saab ju edukalt õpetada.

Pärast lõunat hakkasime oma territooriumeid koristama – suures lootuses, et ehk lastakse koju. Nädala sees selle kohta muidugi infot ei jagatud, seega valitses täielik teadmatus. Selline süsteem on parajalt tobe. Kui oleks kindel asi, teaks asju ära planeerida ja ka motivatsioon oleks nädala sees tunduvalt kõrgem. Ju kardetakse seda, et kui teame et välja saame, laseme ennast lõdvaks. Võib-olla mõni mees nii teekski, kuid enamikul oleks parem tuju ja see tagaks ka parema materjali ja oskuste omandamise. Aga nagu meie pärimise peale vastati – miks me teadmatuses peame olema, – sõda ongi teadmatus. Bullshit, praegu pole ju sõda.

See selleks, igatahes kui seisime rivis, et oodata oma linnalubasid, kõndis üks ülem rivi ees ja rääkis. Mehed, kui te ei saa aru sellest, mida teile räägitakse, siis on see vaja talletada lihasmällu. Ise olete tulevased jaoülemad, aga trepist liigute nagu mingid pensionärid. Seega peame hakkama kiirust harjutama.

Too moment ma jagasin ära, et koju minemise asemel hakkame mingeid vigureid tegema. Ja ei pidanud kaua ootama kui kõlas käsklus „öörahu, kaks minutit aega“. Enne kui te oleks jõudnud ühe sõrmenipsugi teha, oli koridor tühi. Jooksin samuti siva oma tuppa. Kakkusin kiirelt riided seljast ja proovisin neid mingil määral kokku panna. Koridoris kõlas „aega üks minut“ viimased kohendused ja hüppasin oma voodisse. Lamasime voodis ja ootasime vaikselt, mis edasi sama hakkab. Ülemus oli vahepeal ruupori hankinud ja rääkis sellesse: „unemati ütleb – aega üks minut, et olla dressides koridoris.“

Fuck, olin just oma dresse pesnud ja kuivama pannud. Jooksin nii kiirelt, et vaevalt jalad maad puutusid kuivatusruumi poole. Selliseid mehi oli veel, ma polnud vähemalt ainuke. Kui aeg kukkus, olin endiselt oma bokserites (pommitajates) ja dressid olid käes. Kuna pool rühma ülesandega hakkama ei saanud, kõlas jälle: „kaks minutit öörahuni“

Nojah ja jälle jooksed. Selle rabelemise peale hakkas higi juba jooksma ja see väga hea tunne polnud. Muidugi tegime nalja ja rääkisime. Ülemus käis uste taga ja ütles, et tahab ainult kuulda peeretamist ja norskamist – meie tuba seda talle ka pakkus. Selle peale naeris ülem isegi päris hoolega. Lõpuks kõlas: „Äratus, viie minutiga koridoris, voodi on tehtud ja asjad kaasas, saate ära linnaloale.“

Samal ajal kui linnalubasid jagati rääkis ülemus, et loodetavasti võtate sellest õppust ja enam nii ei uima. Ise hoian ka pöidlaid, et viimased uimerdised seda üritust tõsiselt võtavad ja me juba esmaspäeval uuesti sama nalja tegema ei pea hakkama. Aga kaua oodatud sedel käes, mis tagas väljapääsu väravatest, tekitas igavesti hea tunde. Kui iga nädalavahetus välja saaks, oleks super lux.

Laupäeval oli jälle aeg suurpuhastuseks. Seekord me nii aktiivsed küürima polnud ja nühkimisest enam tutvusime üksteisega. Kui sa pead samade meestega paratamatult 10 nädalat koos elama, siis on seda parem teha, kui sa ka üksteist rohkem tunned. Rääkisimegi, et millega keegi tegeleb, kus koolis käinud on jne. Otsiti ühiseid tuttavaid ja arutati niisama üldiseid asju ja sõjaväe teemasid. Kuna mulle suhelda on alati meeldinud, siis mina jäin selle päevaga igati rahule.

Pärast lõunat olid meil territooriumid korras ja sai jällegi teha sporti ja tegeleda enda asjadega. Mina sisustasin oma aja lugemisega ja pinksi mängimisega. Suur hulk ajateenijaid vaatas mingit filmi. Ühesõnaga oli aega enda jaoks ja polnud vaja tuli takus ringi joosta. Saime endale kompanii laulu, milleks oli Lili-Marleen. Eks püüame selle kiiresti selgeks õppida, siis on marssida ka väheke lõbusam.

2 nädal

Esmaspäev

Iga esmaspäev on Tapal suur rivistus, kus kohal on nii pioneerid kui ka suurtüklased. Nii tore kui sellel ajal tuleb taevast alla üsnagi külma vihma ja sina pead lihtsalt paigal seisma. Tunned kuidas vesi tilgub krae vahelt sisse ja paneb külma jutina mööda selga alla. Aga pole hullu midagi, sõdur on tugev kui kivi. Sööb terast ja laseb naelu välja. Üks ülemus ütles ka meile, et jätke meelde – mida sitem ilm, seda sirgem selg. Tõsi ta on, et ühel ajateenijal ei ole normaalne olla kössis nagu mingi kreeka E. Hoiad aga selja sirgu ja kannatad ära.

Rivistust oodates lasin silmadel natukene ringi rännata ja vahi aga vahi – mõnel oli sellest vihmast nii külm hakanud, et õlad olid pea juurde nii kõrgele tõmmatud, et peaaegu varjavad kõrvad ära. Kujutan ette, et paljude jaoks oli see esimene natukenegi tõsisem kogemus Kaitseväes.

Mina igatahes jään põnevusega ootama enda esimest väljakutset Kaitseväes. Pean silmas just füüsilist. Emotsionaalse karastuse saime me kõik tulles tsiviilist üle Kaitseväkke. Tsiviilis enamasti räägitakse sinuga ikka mõistvalt ja sind ei käsutata. Kaitseväes käivad asjad vastupidi. Pidevalt hoitakse su perse tules ja saad käske nii eest kui tagant. Muudkui jookse lakkamatult ning ülesanded on alati käskides, valju ja selge häälega. Minule tundus see esialgu karjumisena, kuid nüüd olen juba päris ära harjunud.

Teisipäev

Hommikune esimene tund oli rividrill. Pidime harjutama, harjutama, harjutama ja veel umbes üheksa korda kordama eelnevates tundides õpitut. Moodustasime rivi ja marssisime kasarmust veidi eemale. Sel hetkel oli kõht täis ja päike paistis nii mõnusalt, et oli päris hea olla. Paraku on nii, et rühma distsipliini näitab just see, kuidas suudame rivis käituda. Kui ikka peeretatakse ja möla käib, siis võite ise arvata, kas distsipliin on kõrge või mitte.

Ja täna oligi see päev, kus see sai meile nö saatuslikuks. Tihti tundub, et oma lõksu leiva jaoks ei suuda kinni hoida just vene poisid. Nii siis ka täna – alustasime tundi toenglamangus. See oli meile ergutuseks. Et fakt, et rivis ei räägita, sööbiks ikka sügavalt meie lihasmällu. Tegu polnud mingi lühiajalise seismisega. Käed ikka jõudsid värisema hakata. Või siis teine variant, et mu käed olid lihtsalt nõrgad, mis on ka täiesti tõenäoline.

Pärast seda väikest intsidenti saime isegi päris hästi hakkama. Eriti arvestades seda, kui vähe võrreldes teistega seda harjutada oleme saanud. Saime isegi ülema käest kiita. Viimane tõstis tuju küll, kui võtta arvesse seda kui suur vahekorra erinevus on heade sõnade ja käskude vahel.

Pärast rivi saime minna laskesimulaatorisse ja harjutada laskmist. Mingi lahedam tegevus vähemalt ja sai esimese väikse kõksu teha. Simulaatori eesmärk oligi meid õpetada sihtima ja hingama nii, et lasketiirus oleksime juba osavamad. Kokku saime teha ca 15 lasku. Seda oli küll ilmselgelt liiga vähe, et sihtimine ära õppida, aga vähemalt oli mingi eelaimdus olemas.

Üks võitleja oli kogunisti nii osav, et ei suutnud oma silma kinni panna. Need läksid kas korraga kinni või olid korraga lahti. Seega oli lahendus see, et võitleja keskendus mitte kahele kirbule mida ta nägi, vaid ühele. Pärast seda kui ta sellega hakkama sai lootsime, et nüüd on korras, aga oh ei – nüüd oli märklaudu kaks. Nalja kui palju.