Ajateenija.ee

Ajateenistuse 14 nädal (NAK)

Rivistus venis täna nagu paks tatt, sest üks noortest oli korrapidaja. Loomulikult on see arusaadav kui kauem läheb, sest ta pole seda kunagi varem teinud. Tema kiituseks peaks ütlema, et ta sai isegi hästi hakkama. Osad kangelased karjusid „mina“ täiest kõrist ja andsid sellega võimaluse meile rivistuselt joostes tagasi minna – kuradi hälvikud.

Õhtul oli toas suur šlangimine (viilimine). Keegi ei viitsinud enam koristada. Osad arvasid, et kui nemad on õppurid ja mitte enam reamehed, siis nemad moppi käes hoidma ei pea. Selline asi ajab korralikult närvi ja ütlesime üksteisele juba päris teravalt. Teisiti aga ei saa, sest asjad on vaja selgeks teha ja paika panna, sest nii edasi minna ei saa. See kui osad pingutavad ja teised lebotavad, tõmbab tervet jao moraali ja motivatsiooni alla. Kui see on all, on s**ad tulemused igal pool ja jälle hakkame ülemustelt vastu kaela saama. Seda pole aga kellelegi vaja, tahaks nagu rahulikult oma aja ära siin libistada ja mitte võllide fookusesse sattuda.

Reede

Hommikul käisime lühikeste valangutega laskmas. Kui siiani olime harjunud üksiklaskudega, siis seekord saime teada mis tunne on Terminaatoril ja Rambol. Need on muidugi klass omaette ja meil nii libedalt ei läinud. Märklaudadel oli tunduvalt vähem auke kui oli kuule, mis me relvadest välja lasime. Igatahes saime natuke aimu, kui keeruline on valangutega laskmine ja mida relv su käes teeb. Pärast seda kogemust on kindlasti päris huvitav hollywoodi actioneid vaadata.

Peale lõunat nägime, kuidas noored pidid kägarkõnnis sülitamise eest kasarmu esist puhastama. On nõme kui mehed ilastavad ja tatistavad sinna kuhu juhtub. Seega oli see päris õiglane harjutus neile. Usun, et pärast seda rohkem sama olukord ka ei kordu.

Oleme siiski sõdurid ja sellised asjad kombeks pole. Aga meie muidugi saime hea lõuatäie naerda ja selle lõpetas ülemate käsk „rivis ei möliseta, ise olete tulevased allohvitserid!“ Pärast seda ainult muigasime vaikselt. Kasarmusse jõudes kuulsime, et ka esimene rühm peab sisse jääma, et asi oleks õiglane. Ei tea mis mõte sellel on, aga ju ülemad teavad mis teevad.

Kella viiest suundusime lasketiiru, et oma laskmine ära teha. Sinna sõitsime auto kastis, mis on super lux võrreldes SBK-ga, mil pidime sinna jala minema. NAK ongi aga see koht, kus keskendutakse heale väljaõppele. Panime märklauad üles ja ootasime pimedust. Katelokkidest sõime ära oma õhtusöögi, mis meile sinna kohale toodi. Pärast seda oli juba hämar ja saime esimese seeria ära lasta.

Lõpuks oli pimedus täiel määral maad katnud ja saime hakata valgusrakettide saatel paugutama. Oli igati vinge jälgida punaseid jutte märklaudade suunas lendavat. Hästi oli ka näha kuidas osad kuulid rikošetti läksid ja taeva suunas lendasid. Kuna läbi tagumise sihiku märklauda ei näinud siis tuli üle sihikute vaadata ning see tagas vähesed augud märklehtedes.

Kui meie lastud saime, läksime ohutusse kohta ja saime rahulikult juttu puhuda. Pean mainima, et seekord oli (pede) nalja jõhkralt, vahepeal naersin pisarateni. Mõtlesin, et kuradi hea, et sellised huumorivennad on kokku sattunud, lihtsalt suurepärane. Muidu oleks need päevad Kaitseväes ikka väga hallid.

Tagasi minnes puhastasime oma kallikesed AK-d ära. Seejärel ennast ja kõige lõpuks territooriumid. Trasserid olid relva päris hoolega ära tahmanud, et nühkida ja kraapida seda tahma ikka andis. Lõpuks olid kõik toimetused tehtud ja oligi aeg magama minna. Voodis veel mõtisklesin, et kui hea on see, et homme saab linnaloale ära ja sellest kasarmust natukenegi vaheldust.

Pühapäev

Rahulik nagu enamasti pühapäevad ikka. Kes linnaloalt varem tagasi jõuab, saab veel trenni teha või lihtsalt rahulikult oleskleda kuni õhtuse loenduseni. Kuna ma liigun rongiga, siis jõudsin päris varakult tagasi. Ja siis otsustasingi, et vaja oma füüsilist vormi hoida ja jooksin ca 7 km ja tegin veel üht-teist füüsilist juurde. Kui ma lõpetasin, hakkas suurem osa mehi kohale jõudma. Nii mõnegi näost võis lugeda, et kõrist on omajagu alkoholi alla läinud ja magada pole väga saanud. Jah, eks see ole igaühe enda asi kuidas oma nädalavahetuse sisustab.

Nädala kokkuvõte: Niikaua kuni linnaloale saab, suudab nii mõndagi ära kannatada.

Ajateenistuse 5 nädal (SBK)

Asjadest ülevaatlik pilt saadud, suundusime oma kaevikutesse, et hakata harjutama „miinipilduja tuld“ kaevikus olles. Kaevikus ei olnud me mitte püsti, vaid hoidsime esimese serva najale ja olime põlve peal. Ülemus ütles ka, et kui midagi kaevikusse kukub, siis jookske. Ma sain aru, et nüüd hakkavadki asjad meile sisse lendama ja peame jooksma. See pani vere käima. Alles hiljem saime aru, et see oli lihtsalt üks ohutustehnilise nõude seletamine. Ja siis see algas. Kaugemalt hakkas kostuma tumedaid matse. Ja need tulid järjest ja järjest lähemale. See oli igati šeff kogemus. Siiani metsalaagris kindlasti kõige eredam moment. Samas, kaitselahingut pole veel toimunud. Kujutan ette, et ka see võib omamoodi pull tulla.

Öösel harjutasime kaevikutesse jooksmist. Käisime patrullis ja olime tulevalves. Sain kokku jällegi vist ca 2 h magada. Tulevalve kujutab endast sellist asja, et üks mees telgist on üleval ja kütab ahju ning samal ajal jälgib, et keegi ennast koos magamiskotiga põlema ei paneks. Ütleme nii, et kui see mees peaks magama jääma, siis külmematel öödel ta just endale sõpru juurde ei võida. Patrulli eesmärk oli valvata laagrit, et keegi võõras meie territooriumile ei tuleks. Seda tehti erinevalt tulevalves olemisest paaris ja seetõttu oli see veidikene lõbusam.

Kolmapäev

Päeval toimus teoreetiline tund kus seletati tulekäsklusi. Vähene magamatus andis enamikele tunda. Kutid nokkisid nagu kanad, kes on leidnud hunniku teri. Ülemus tegi väikese pausi ja pidime mäest alla minema ja puid kallistama, et neilt energiat võtta. Lisaks lubati suitsu teha. Kui kasarmus said poisid kolm korda päevas kimuda, siis metsas lubati kasvõi ennast siniseks tõmmata. Väga paljudele see meeldis ja osadel oli pidevalt minu arust suits hambus. Seda muidugi vabadel hetkedel, mitte harjutustel.

Õhtul jagati meile kätte ka paukmoon, et saaksime oma salved täis laadida ja valmistuda öiseks kaitselahinguks. Ülemused naersid, et ei tea kaua läheb kui keegi relva hoolimatult ohutuks teeb ja pauk kõlab. Iga pauk laagris tähendas häiret, mil pidime ca 200 meetrit, sellest seejuures umbes pool ülesmäge, kaevikutesse jooksma. Ei läinud palju aega mööda, kuskil 20 minutit, kui üks võitleja tegi enda arust relva ohutuks salv all. Kõlas pauk ja meie jooksime vandudes. Kuna sellised asjad pole nali, siis suhtuti sellesse ka tõsiselt ja pidime õhtust sööma oma kaevikutes.

Vaikselt saabus ka pimedus. Kui nähtavus oli alla saja meetri, hakkasid kõlama ka esimesed paugud. Mitte küll meie kaitseliini ees, vaid kaugemal. Ja mida aeg edasi, seda tihedamaks läks täristamine. Lõpuks proovisid vastased meie kaitseliinist läbi murda. Vaenlane oli varustatud kuulipildujate ja lõhkepakettidega. Meil läks mõni mees nii hoogu, et lasi kohe oma kõik salved tühjaks ja viskas lõhkepaketid ka veel takkajärgi.

Iseenesest oli päris tore madistada. Meie poolel oli tegevust vähe ja rohkem oli passimist. Kella 12 paiku liikusime tagasi telkide juurde. Paraku hakkasid uued lasud kostuma ja jooksime uuesti oma laskepesadesse. See sama vend, kes mängis rambot kui täristas oma paukmoona, ei leidnud oma kaevikut üles. Seetõttu jooksis ta taskulambiga meie eest läbi. Nii mõnigi pidas teda vaenalaseks ja avas tule. Rumalus ei hüüa ka tulles. Kõige tipuks sattus ta mingi valemiga kolmanda rühma juurde, mis oli meist ca 500 m kaugusel. Kuidas see tal õnnestus, ärge küsige.

Pärast häiret oli jällegi vaikus. Kui enne veel paugutamise aeg natuke adrenaliini verre jooksis, siis nüüd saatis keha ainult järgmisi signaale: maga, maga, maga. Unest tingituna oli lihtne liikuvaid puuoksi meesteks pidada. Üks võitleja suutis kogemata kaitseriivi maha unustada ja jäi püstijalu tukkuma. Läbi une tegi ta lasu ja ehmatas ise ka selle peale üles. Ülemus küsis, et mis toimus. Tema vastu, nägin kedagi ja lasin. Loomulikult polnud tol hetkel meie lähedal ühtegi hingelist.

Lahingu kokkuvõtteks võib öelda, et oli päris lahe täristamine, rohkem oleks aga tegevust tahtnud ja uni oli ka kuradima magus peale tulema.

Neljapäev

Terve päeva veetsime maastikul. Kõigepealt tutvustati meile Kaitseväes olevaid telke ja nende püstitamist. Nende üles panemise juures midagi erilist ei olnud ja tundus, et nendes võib igati hästi magada. Meie jaol oli veel isegi suurem telk kui teistel. Suvel on see hea, sest ruumi on rohkem, talvel jälle halvem – peab rohkem hagu alla loopima. Jah, telkides olid sees ka ahjud, nii et super luks.

Lisaks õpetati meile maskeerimise põhimõtteid ja näidati maskeerimise võrke. See kate pidi olema varjamiseks vaenlase õhuluure eest. Esimese hooga kahtlesin selles. Samas kui korralik kämo (maskeering) oli tehtud, siis olin isegi valmis oma esialgsest arvamusest loobuma. Kui telk sai püsti, ronisime oma jaoga sisse ja viskasime pikali, et näha kuidas me ära mahume. Ruumi oli laialt käes, samas koos varustusega see enam nii libedalt ei pruugi minna.

Pärast seda saime ohutusnõuete kohta instruktaaži. Saime teada kus peab olema vesi, kus tulekustuti ja miks ahjuvalve ei tohi magama jääda ning mida ta tegema peab. Pärast seda seletati meile kuidas varjata maastikul autosid. Põhimõtteliselt pidime tegema autole ümber võrkudest garaaži. Sellise, et saaks kiirelt minema sõita kui selleks vajadus peaks olema. Ühesõnaga, meile tehti korralikke ettevalmistusi tulevase nädala metsalaagriks. Pidime maastikul olema 5 päeva jutti. Eks paistab mis seal toimuma saab.

Sellele hullule varjamisele järgnes söömine, mil saime jällegi kõhud Tapa kokkade maitsvat toitu täis. Kokkasid tuleb igatahes kiita. Enamasti saan paremini süüa kui üliõpilasena tsiviilis. Pelmeenide ja pidevate makaronide asemel saab ikka süüa korralikku liha ja kala ning lisaks hommikuti soe puder (sellest viimasest paljud võitlejad eriti vaimustatud muidugi pole).

Toit söödud, saime teha väikese pausi ja suitsumehed oma suitsu. Kujutan ette kui mõnus on 25 pumpa enne suitsu ja 25 pärast teha täis kõhuga. Aga järelikult on suitsunälg siis nii suur, et see ei osutu probleemiks. Lõpuks läksime lasketiiru ja alustasime järjekordset laskeharjutust. Täna saime lasta kokku kuus seeriat. Vaikselt ääri-veeri hakkab tulema ka relva tunnetus. Tegelikult, et korralikult laskma õppida, peaksime palju rohkem tiirus viibima ja praktiseerima, aga no elab üle.

Pärast seda oli nagu ikka ala puhastus. Ei tea kas seekord olime laisad või olid ülemuste silmad eriti teravad? Igatahes meist jäi maha üheksa padrunit, mis tähendas 225 meeldivat harjutust kogu rühmale. Jälle mingi lisa jama ja kohustus kaelas. Aga tegelikult, mis võiks olla mehel selle vastu, et temast korraliku füüsisega sõdur vormitakse? Või mis?

Tahaks rohkem tegeleda oma asjadega, mitte koguaeg ora perses ringi jooksta. Samas annan endale aru, et see on Kaitsevägi, mitte puhkekeskus. Ja et see on kõik mööduv periood minu elus. Lohutuseks on ka see, et selline asi pidi olema ainult SBK (sõduri baaskursuse) ajal. Tahaks loota, et nii see ka on ja pärast läheb asi lihtsamaks ja aega enda jaoks leiab rohkem.

Päev kulges edasi nagu ikka – ora tagumikus. Keset päeva saabus jällegi „öörahu“. Harjutasime häireks. Pidime kümne minutiga võtma relvad ning riietes ja kogu varustuses olema autodel. Muidugi leemendasime pärast seda jälle higist. See pesemine, mis peale TBK-d toimus, osutus kasutuks. Suvel Kaitseväes tulebki ca 2-3 korda päevas ennast pesta, iseasi muidugi kas selleks aega ja võimalust antakse.

Saime kätte oma nimesildid. Siiani käisime valgele teibile markeriga kirjutatud nimedega. Kui sildid küljes, tekkis kohe tõelise reamehe tunne. Polnud enam mingi sitanikerdis, vaid korralik nimi ikka juba. Õhtusel jooksmisel koolitati aga noid samu nimekandjaid jällegi astronautideks. Orbiidile tiirlema.

Õhtuse rivistuse korrapidaja oli sedapuhku eriline pedant. Ise ma selliseid inimesi eriti ei salli, sest ei saa aru, kuidas keegi saab seadustes ja määrustes nii näpuga järge ajada. Mis kõige hullem, tundub, et see inimene ise naudib veel seda! Aga no see selleks. Räägin siinkohal, milline näeb välja meie õhtune rivistus ja kuidas see täna erines.

Üks võitleja on kompaniis tavapäraselt korrapidaja, kes viib läbi õhtuse loenduse ja seejärel kannab arvud ette staabi korrapidajale. Seekord sai meie korrapidaja möliseda, sest ettekantavad arvud polnud peas. Minu arvates – miks kurat peakski olema, kui neid saab vaadata? Ega pea pole mingi prügikast, kuhu kõike sodi võib toppida! Igatahes lubas staabi korrapidaja anda häire, kui vormid toolidel pole millimeetri pealt paigas. No selle peale viskas mul küll üle ja ausalt öeldes oleks tahtnud ta sellise jutu peale pikalt saata.

Miks aetakse sellist asja niimoodi taga? Ma saan aru kui harjutatakse kiirust ja tugevdatakse füüsist ning nõutakse territooriumite puhtust. Miks peab aga laskuma tasandile, kus mõõtma hakatakse millimeetrites? Aga jah, tol õhtul pakkisime oma vorme ikka elu eest toolile. Mul läks ca 15 minutit selleks. Pointless, vähemalt minu arust.

Kolmapäev

Öösel kui kell oli tiksunud kella ühe, peale kõlas koridoris läbilõikavalt jäme hääl: „Häireee!“ „Liigutage ennast!!“. Sellest hetkest läks käima kümme minutit. Toas esimesed mehed tormasid relvade järele. Samal ajal teised hakkasid kiirelt oma vormi selga ajama. Nii mõnigi jooksis oma näpud või varbad vastu seina valusaks, sest uni oli siiski silmis ja nägime välja kui kari pilukaid.

Kiirelt sikutasin oma püksid jalga ja riided selga ning tormasin samuti relva järele. Ei jäänud palju puudu, kui oleks ühe kaasvõitlejaga olnud laupkokkupõrge. Siiski meil vedas ja kokku ei jooksnud. Jõudnud kiirelt tuppa, nägin juba kuidas esimesed toast joostes läksid. Ja ega minulgi enam aega passida polnud. Viskasin kiivri pähe, rakmed ja seljakoti selga ja andsin tuld.

Õue jõudsime ca 4-5 minuti jooksul. Vot siis sai naerda. Üks võitleja oli tulnud ilma kiivrita – loomulikult jooksis ta sellele kohe järele. Teiselt võitlejalt küsisin, et kus su seljakott on. Kutt tegi suured silmad, katsus selga ja ütles, et: „Fuck!! Mul polegi see siis seljas…!?“ Too tegi sama kiirelt minekut kui eelmine. Ühel mehel turgatas trepil, et suhteliselt tark on vist ka relv kaasa võtta. Unise peaga ja kiirelt tegutsedes selliseid asju esineb. Hoolimata sellistest väikestest nüanssidest jõudsime vajalikuks ajaks. Saime hakkama!

Võib öelda, et aega oli ka laialt käes. Enne häiret käidi vorme kontrollimas ja minu väga korralikult ja veerand tundi lihvitud vorm oli maha aetud. No palju õnne, mis mõttes nagu! Aga ju polnud millimeetrid siis paigas. Peale häiret lasime oma põied tühjaks ja saime jälle visata oma sooja voodi. Kurat, kui mõnus ikka.

Hommikust äratust meil üks mees ei kuulnud ja küll ta vandus kui silmad lahti tegi ja nägi, et pooled mehed on peaaegu valmis. Kirus meid, et miks me teda üles ei ajanud. Hommikud on paraku sellised, et aega on nii vähe, et toimetad omi asju ja tihtipeale kaasvõitlejat ei pruugigi üldse märgata.

Edasi läks päev mööda väljakujunenud rada ja päevaplaani. Peale õppetöö lõppu vahetati meie vanad voodid uute vastu välja. Lisaks raamile saime uued madratsid (uskumatu, kas pole?). Lõpuks ometi saab korralikult voodit teha ja ei peagi oma kortsus madratsikatet õmblema hakkama. Muidu vana kate oli nii narts ja jättis sellised voldid sisse, et hüppa või ATV-ga. See tekitas kohe palju elevust ja hullem majandamine läks lahti. Vanad voodid võeti osadeks ja uued tassiti sisse ja pandi kokku. Esimese hooga tundus voodi tegemine keerulisem, kuna voodi oli laiem ja sellel ei olnud tal selliseid metallist ääri nagu vanadel. Aga no küll sellega harjub, pole üldse probleem.

Neljapäev

Päike lõõmab nii, et varjus on 28 kraadi sooja. Samal ajal liigume meie rakmed seljas ja relv käes lasketiiru. Mis arvate, kas me higistasime? Peale esimest 500 m oli minu selg igatahes läbimärg ja üle kõige oleksin tahtnud minna mitte laskma, vaid ujuma. Sel hetkel oli tõesti nii, et jahe vesi, siider jääga, jäätis või ükskõik milline jahutav asi tundus ülimalt ahvatlev. Sellise kuumusega hakkavad ka jalad päris hoolega higistama ja selle tulemusena hõõrusid nii mõnedki oma jalgevahed marraskile. Selline asi oli muidugi heaks endeks enne rännakut. Sest just homme pidi tulema veel palavam päev ja kui juba on jalgevahe puruks, mida ta siis võib teha peale 20 km. Kõlab valusalt jah?

Õnneks endal suurt häda pole, natuke on küll jalad villis, aga selle kannatab ära. Laskmisel pauside aeg rebiti sellist kildu nii et pane või kiiver pähe. Kes rääkis oma parimatest seiklustest, kes naistest ja kes lihtsalt tegi pede nalju. Pärast kui olime oma lasud teinud, pidime hakkama hülsse otsima. Öeldi, et iga hülss mis leitakse tähendab meile 25 pumpa. Jah me otsisime neid vägagi hoolega. Poisid kummardasid nii tihedalt kestade järele, et vaatepilt meenutas nokkivaid kanu. Õnneks ülemused ala kontrollimisel ühtegi kesta ei leidnud ja võit oli niiöelda meie.

Õhtu poole ajasid nii mõnedki oma kubeme paljaks, et rännakul hõõruma ei hakkaks. Ma ise jätsin sellise asja vahele ja panin panuse pigem just talgile. Aga inimesi on erinevaid ja kui see neid aitab, andku minna. Õhtul riviplatsile minnes oli samm ja laul ikka nii pekkis. Oli see väsimusest või lihtsalt madalast motivatsioonist? Igatahes taheti meid saata lennukale harjutama kui me tagasiteel paremini ei laula. Õnneks saime hakkama ja ei pidanud veel seda jama minema tegema.

Õhtul pead padjale pannes olid mu mõtted homsel rännakul ja meeles mõlkusid rühmaülema poolt päeval öeldud kaks lauset. Ajateenistus on tore aeg, seda korrata ei taha aga keegi. Ning rõõmsa sõjaväelase nägu on selline nagu oleks tellisega näkku saanud. Päris head ütlused minu arust ja usun, et esimene vastab ka tõele.

Reede

Täna oli siis see rõõmus päev, kui saime esimese küllaltki tõsise katsumuse osaliseks. Selleks oli 22 km pikkune rännak. Hommikul oli nagu ikka, tavaline rutiin, kus tegime ära hommikuvõimlemise ja sõime kõhud täis. Siis hakkas aga ettevalmistus ja ajude ragistamine. Kellelgi varem sellist kogemust polnud, siis oli ka nagu raske otsustada, mida võtta ja mida mitte ning millised on parimad ettevalmistused.

Ainuke mida paljud kasutasid oli talk. Seega nägi tuba 30 minutit enne rännakut välja nagu möldri veski, sest kõik tõmbasid endale munade ja tagumiku vahele talki, et vältida liigset hõõrdumist. Osad mehed teipisid ära ka oma kannad, lootes nii vältida ville. Igatahes. Toas valitses küllaltki pingeline ja ootusärev õhkkond ja keegi ei teadnud kuidas asi lõpuks välja tuleb. Pehmelt öeldes ka ilm ei soosinud meid. Selge taevas ja pluss 30 kraadi pole just see, millega tahaks liikuda.

9 paiku saime stardi ja asusime liikvele täies varustuses. Seljakotti tuli toppida sisuliselt kõik, mis meil kapis oli. Ning koos relva, rakmete ja kotiga oli meil seljas ca 35-40 kilo. Algus nagu alati on lihtne ja lennuväljal tahtsime isegi laulu üles võtta, mis lõpetati ülema poolt väga kiirelt öeldes, et ega me tsirkuses pole ja hoidke oma energiat. Esimene peatus tehti peale 1 h ja 20 minuti möödumist ja arvestuste järgi olime jõudnud läbida ca 7 km. Selleks hetkeks olime kõik higist märjad nagu põrandalapid.

Sa kurat kus mul ja ka paljudel teistel seljakott õlgadele hakkas! Lihtsalt niimoodi pitsitas, et anna minna. Kui selle seljast sai oli jumalik tunne. Aga kuna teadsin, et pean sellega veel ca 15 km läbima, siis see mulle just rõõmu ei teinud. Peatuses jõime vett ja kohendasime varustust. Vedelikku tuleb stabiilselt tarbida. Ka kõndides tuleb pudel ligi hoida, muidu tekib liigne vedeliku puudus ja see juba head ei too.

Algusest peale õpetati meid, et kapp peab kogu aeg olema lukus ja lahti jätta on keelatud. Kasarmusse jõudes nägimegi, et meestel, kes seda teha unustasid, oli tuuleiil kappides käinud ning nende asjad kapist välja tõmmatud. Üks veel naeris, et ega teist korda ikka ei tehta ja kappi kinni ei pannud. Sööklast tulles oli jälle kerge hämming kui kõik asjad vedelesid maas. Kuulsime, et teistes rühmades võetakse lukud sellise asja peale ära ja peab käima neid välja lunastamas. Meil vähemalt esimene kord seda ei praktiseeritud -meie õnn.

Veel kirkaid momente päevast. Õppisime ära sõna säbelemine. See on liigne liigutamine rivis. Kaasvõitlejad õpetasid üksteisele kuidas eeslit lüpsta. Selleks pidi üks võitleja teisele andma mündi ja ta oligi lüpstud.

Meil olid ka eelnevate päevade jooksul antud paroolid mida pidime meeles pidama. Kui ülem ütles parooli, siis sellele vastavalt oli ka tegevus. Tänase päeva parool oli „shenshei“, mille peale meie pidime silmad kissi tegema, jalad kokku panema ja ette kummardama ning midagi hiina keelt meenutavas variandis pobisema. Eelnevad paroolid olid „sähvatus“ vasakult/paremalt. Selle korral pidime sisse võtma miinipilduja tule asendi (kõhuli maas, käsi kuklal ja jalad koos).

Lisaks oli parool „karu süda“, mispeale meie pidime vastama „au valge inimene“. Kõige parem oli kood „Michael“. Siis pidime moonwalkis oma tuppa minema – hoolimata kohast, kus asusime. Mõni lasi ca 15 m pesuruumist oma toani. Igatahes saab nende paroolidega piisavalt nalja. Nende ülesandeks on vististi see, et õpiksime selliseid asju meelde jätma ning see soodustab ka rühma sisest suhtlemist.

Õhtul said teise rühma osad võitlejad harjutada kiirust. Selleks pidid nad kasarmu esisel põllul kiivrites ja rakmetes liivakotte ühest kohast teise tassima. Teate kui hea oli seda aknast pealt vaadata ja mõelda, et ise ei pea seal praegu nende asemel olema. Et saab rahus oma hambaid pesta. Saime ennast puhtana magama sättida, kui teised higiselt rassisid. Usun, et selleks oli ka mõjuv põhjus.

Kolmapäev

Hommikul oma jooksu tehes nägime, et suurtüki mehed on karastamist hakanud harrastama ja jooksid paljaste ülakehadega ringi. Kaitseväes on asjad nii, et kõik peab olema ühtne. Seega pidime ka meie särgid ära võtma. Aga mis seal salata, oli päris mõnus nii joosta. Oleks veel kuskil rannas olnud oleks päris luksus olnud. Aga jah, milline vaatepilt oleks sellel hommikul avanenud naistele kui ca 320 poissi poolpaljalt ringi jooksevad.

Tänane päev kujunes meile väga tähtsaks, kuna saime teha oma esimesed lasud oma AK-4-st. Väike ärevus oli ikka sees, kuna polnud ju ennem laskmas käinud. Ülemused veel omavahel rääkisid ka: „lähete laskma jah? Kas tulete sama koosseisuga tagasi ka?“. See oli küll lõõpimine, kuid fakt on see, et lasketiirus pead säilitama kainet meelt ja kogu aeg mõtlema, mida sa ikkagi teed. Vastasel korral võib juhtuda nii, et lased lihtsalt enda kõrvalt mehe maha. Selliseid juhtumeid pole minu teada olnud, kuid nö napikaid on tehtud küll, kui relva kontrollides on instruktoril kuul kõrva äärest mööda vihisenud. Hea tunne see kindlasti polnud ja selle laskja nahas mina küll olla ei tahaks. Kujutan juba ette, mis karistusi ja tegemisi talle ülemused genereerisid.

Aga see selleks. Saime lasta 50 m pealt lamades. Lihtsalt selleks, et saada tunne kätte ja rohkem oma relva tundma õppida. Lahingus võib ju tegu olla meie elupäästjaga. Lisaks saime aimu, mis tagasilöök meie relval on. Ausalt öeldes ootasin midagi hullemat, aga relva valesti õlas hoides ja valesti sihtides võib oma õlale haiget teha või silma siniseks saada küll. Õnneks laabus meil kõik hästi ja mingeid probleeme lasketiirus ei esinenud.

Sellele paarile paugule järgnes ca 3 h relva puhastamist. Jah, tõsi ta on, et relv hooldust vajab, sest sees oli ikka korralik tahm ja seda nühkides oli küll tunne, et relva enam kunagi puhtaks ei saagi. Sellest ka põhimõte, miks ajateenija ei tohiks kunagi öelda, et relv on puhas. Relv saab olla ikka ainult puhastatud või hooldatud. Fakt on see, et ideaalselt puhtaks meil kasutatavate vahenditega seda ei saagi.

Lasketiiru läksime ja tulime jala. Edasi-tagasi oli sinna ca 3 km, kuid palav ilm, sissekäimata saapad ja veel harjumatu varustus tekitas nii mõnelegi mehele omajagu ville. Kellel neid veel polnud, siis nüüd oli hea võimalus hankida.

Laupäeval oli meie esimene majanduspäev. Siis saime alles teada, mida tähendab koristamine sõjaväes ja kus kuradi kohas mustus üldse koguneda võib. Samas polnud ka midagi hullu. Tuli lihtsalt hoolikalt puhastada ja lasta fantaasial lennata, kuhu tolm pugeda võib. Osad, kes küürisid wc-d, leidsid paberihoidjatest igasugu kirjutisi. A la 4 päeva reservini; nautige ajateenistust noored jms.

Majanduspäev algas ca 8 aeg ja lõppes peale lõunat. Igatahes saime oma territooriumid korda ja oli lootust, et ehk järgmine nädal nii hull ei tule. Pärast seda oli võimalus tegeleda oma asjadega – teha sporti, lugeda, kirjutada nais(t)ele kirju jms.

Kodukorra järgi tohtisime õhtul 23.00-ni üleval olla, ehk siis tund aega kauem kui muidu. Olime selle võimaluse üle päris rõõmsad. Ainus tingimus oli, et keegi ei roni enne 22.30 voodisse. Ja õnn jäi üürikeseks. Mingi tainas puges 22.05 voodisse ja meile karjuti kohe “öörahu 5 minuti pärast”. Mis meil muud üle jäi kui kiruda seda „tarka“ ja ronida vooditesse ära.

Mõtlete, et miks siis ainult tema karistada ei saanud? Sõjaväes süvendatakse SBK ajal ühtsust ja kopikasse saab kogu rühm või jagu, mitte ainult üks mees.

Paljud asjad tahavad harjumist saada, kuid esmamulje pole hullu midagi. Inimene pidi ju isegi poomisega harjuma. Alguses sipleb, aga pärast on juba rahulik. Seega olen kindel, et harjun ka mina sõjaväega. Iseasi kui meeldivaks see mulle saab. See nädal oli sisseelamise nädal, järgmine nädal saame täie rauaga. Aga vähemalt hakkavad siis päevad alla tiksuma ja reserv tibusammudel lähenema. Sellele on muidugi vara mõelda, sest pole see Kaitsevägi veel õieti alanudki.

1 nädal

Nädal algas vägagi huvitavalt, kuna oli see kaunis päev kui toodi meie teenistusrelvad. Relv oli küll põnev, aga enam huvitas see, mis on viimased kolm numbrit. Põhjus lihtne – nende järgi määrati karistusi kui tegid relvaga midagi sellist, mis polnud lubatud. Unustades selle kuhugi või käitudes lasketiirus ohtlikult.

Minu oma oli suts üle 700, ehk väga hooletu ma ei viitsinud olla, sest 700 pumpa on ikka omajagu. Enne kui relvaga lasta saame, pidime ära õppima tema taktikalisi ja tehnilisi andmeid. Lisaks kuidas relv kokku ja lahti käib ning millised on üldse asendid millest lasta saab. Ühesõnaga saime aru, et enne kui saame lasketiiru tuleb tükk aega veel vaeva näha.

Asjad seletati väga rahulikult ära ja ka kõige lihtsamaid harjutusi tegime korduvalt ja korduvalt, sest relv on ikkagi relv ja lollides kätes võib ta nii teistele kui ka endale väga ohtlikuks saada. Õppisime kuidas sihtida ja päästa ning kuidas relva õigesti hoida ning milline näeb välja õige hingamine. Esmapilgul tunduvad paljud asjad tähtsusetud, aga eks paistab küll ma lasketiirus näen, mida mul reaalselt vaja läheb.

Ma ei kujuta ette, kas tsiviilis poisid magasid 10 h päevas või on siis pidev liigutamine neile nii kurnav, et paljudel on pidevalt uni peal. Ja siis nad harjutasidki endale uue oskuse – magada voodi all. Padjaks meie kõigi taskus paiknev med pakk, suurusega 8×8 cm. Ühesõnaga mitte kõige suurem, kuid siiski piisav, et toetada kõrva.

Ja see oli päris leviv, sest peale lõunasööki ja ka muudel vabadel hetkedel oli pidevalt kümnest poisist kolm siruli. Eks peab ikka magus uni olema, kui ei kardeta vahele jääda. Endal sellist vajadust eriti nagu pole.