Ajateenija.ee

Ajateenistuse 13 nädala lõpp ja 14 nädala algus (NAK)

Pühapäev

See on tore päev, mil pidin toimkonda astuma ja seekord korrapidaja kohale. Eriti mul ajaga ei vedanud, sest korrapidaja saab magada kella kaheksast kuni kaheteistkümneni päeval. Meie aga pidime kohe hommikul metsa minema. Noorte ülemused käisid minu juures ja andsid mulle käsu täna öösel eriti hoolikalt kontrollida territooriumeid. Küsisid veel naljatades, et kas mul valged kindad ja vatitikud on olemas. Ütlesin, et neid ma ei vaja.

Käsk on käsk ja kell 22.20 asusime kontrollima territooriume. Mulle muidugi selline nokkimine eriti ei meeldi, kuid pikas perspektiivis on see hädavajalik, et noored harjuksid korralikult koristama. Sest kui hiljem on territooriumitega jama, siis pähe saavad ikka seersandid, mitte reamehed.

Enamus territooriumeid olid täitsa korralikud, aga no väikeseid vigu leiab alati. Seega panime kõik puudused paberile kirja ja ajasime järjest kõik rühmad üles ja panime nad koristama. Ega neil hea ei olnud muidugi, saad pooleks tunniks silma kinni ja juba uuesti pead asuma koristama. Mis teha, see ongi Kaitsevägi, mitte mõnus kodu, kus sa teed just seda mida sina soovid.

Üks rühm koristas lausa poole kaheteistkümneni. Kui läksime oma meeste territooriume kontrollima, oli see ikka allapoole igasugust arvestust. Kuna aga oma võitlejaid üles ei hakka ajama, lasin päevnikel selle korda teha. Hommikul teen igatahes selle porno kohta neile märkuse, nii ka päris ikka ei saa.

Kõige raskem moment tekib toimkonnas mingi nelja ja viie vahel. Siis ma nokkisin ikka päris hoolega. Lihtsalt ei suutnud silmi lahti hoida. Ja nii tiksudes avastasin, et korrapidaja abi on vahepeal ruumi tulnud ja pool unesegasena kandsin talle perfektselt ette riviaruande. Ega ma ei tea, kas ta aru sai, et ma tukastasin – vähemalt ta ei öelnud küll midagi. Selline olukord pani vere muidugi korralikult käima ja und enam ei tulnud. Igatahes vedas, sest nii vahele jäädes võib väga kergelt saada lisatoimkonna osaliseks ja no seda nüüd küll vaja ei ole.

Nädala kokkuvõte: Tore on vaadata kui uusi mehi juurde tuuakse – siis pole meie vähemalt ainsad keda jälgida. Kiired me juba oleme, kuid endiselt vaja õppida koristamist. Loodetavasti ei tule sellest mingeid jamasid.

14 nädal

Esmaspäev

Kulges tavapärane hommikune rutiin, ainult selle vahega, et olin väga väsinud. Magamata öö võttis oma. Pärast seda, kui olime mehed sööma viinud, minu toimkond lõppes ja tuli minna kolmeks päevaks metsa.

Liikuma hakkasime kuskil kella 11 paiku, sest toimetamisi oli väga palju ja organiseerimine Kaitseväes on ikka suhteliselt aeglane. Seega esimene etapp oligi motoriseeritud rännak. Ronisime autole ja meie metsalaager võis alata. Peale mõningast sõitu (ca 20 km) tegime oma laagrisse väikese rännaku. Kuna oli taktika laager, siis nö olukord ja vaenlase oht oli kogu aeg peal. Seetõttu pidime vastavalt liikuma.

Peale 10 minutit kõndi viskas ühel ülemusel korralikult üle ja saime korraliku sõimu. Et kas kurat te SBK ajal üldse midagi ei õppinud ja ronite üksteisele perse nagu Villu ja Janno. Tema vihapuhangutega oleme harjunud ja pigem teeb see meile nalja ja nii vaikselt kuulasime ja tegime omad järeldused. Igatahes ilm oli väga ilus ja liikumine männimetsas oli igati mõnus. Ainus asi mis oli jama, oli see, et mind pandi lampi kuulipilduja abiks ning minu seljakotis oli veel 400 lintidesse laetud padrunit, mis seda kotti mitte kergemaks ei teinud. Seega kui oli vaja põlvele võtta, kõhuli visata või kiiremaid samme teha siis ma eriti õnnelik ei olnud.

Jõudnud laagripaika, panime oma bibid üles. Telke meil see laager kaasas ei olnud. Valmistasime laagri ette nii nagu vaja, et ööseks oleks kõik valmis nagu vaja. Pärast seda tutvustati meile olukorda ja tegevust mis toimuma hakkab. Õhtul oli meie ülesanne sooritada luure vaenlase tagalasse ja selgitada nii palju infot nende kohta välja kui vähegi annab. Kindlasti tuli vältida tulekontakti.

Pärast seda infot pidime ette valmistama oma käsud. Kui need olid olemas, valis meie ülemus välja ühe mehe kes kogu seda asja juhtima hakkab. Selleks osutusin mina. Ega ma väga õnnelik ei olnud, sest pea ei lõiganud nii kiirelt kui vaja – väsimus passis korralikult sees. Sellest hoolimata andsin oma jaole käsu, millega ülemused päris rahule jäid. Seejärel arutasime veel jaoga läbi kuidas ja mis toimuma saab ning jäime ootama pimedust, et teele asuda.

Ajateenistuse 9 nädal (SBK)

Teisipäev

Hommikul käisime jälle oma kallikesest pauku tegemas. Lasketiirus on alati suhteliselt normaalne käia. Pool päeva kaob kui lennates ja sealne tegevus on selline rahulik, et ei pea eriti palju võimlema. Samas, osadel meestel katus sõidab korralikult ja närveldamine käib. Ei ole nad ühe ja teise asjaga rahul. Selline pidev virisemine ajab lihtsalt närvi. On üks ütlus, mis mulle väga meeldib ja mida ma ka ise järgida püüan. Muuda või aktsepteeri. Kui sa muuta ei saa, siis ole rahulik ja ära inise nii palju – elu kõigile lihtsam.

Pärast laskmist toimus relvade puhastamine, mille tingimus on, et see käib vaikides. Kuna me seda reeglit täita ei suutnud tuli häire „gaas!“ ja meie jooksime oma kappide juurde, et need vene kummid endale pähe sikutada. Sporti on selles suht raske teha, aga koristada ja relva puhastada pole hullu midagi.

Enne õhtust rivistust läks ühe võitlejaga natuke naljatamiseks ja tõmbasin tal viksise saapaharjaga väikese juti näole. Otseloomulikult ei saanud ta sellele vastamata jätta ja tõmbas mulle korraliku lataka viksi näkku. Selline maskeerimine võiks metsas ilusti töötada, küll aga mitte rivistusele minnes, kus pead olema triksis-traksis. Seega tegin kiired liigutused kraanikausside poole. Tegin enda jaoks ka avastuse, et sooja veega viks maha ei tule vaid läheb lihtsalt kenasti näos laiali. Kui seda taipasin ja oma veast aru sain, kasutasin külma vett ja jõudsin napilt õigeks ajaks rivvi. Jälle nalja kui palju ja kes see seda ikka teeb, kui mitte ise.

Kolmapäev

Algas meie eksamiperiood. See oli peaaegu nagu sess ülikoolis. Esimesena tuli sooritada määrustike test. Ütleme nii, et see tuli palju raskem kui arvata oskasime. Pärast seda tuli näidata oma jõudu üldfüüsilises testis. Selle pealt oli selgelt näha, kuidas meeste vorm ajateenistuses paranenud on. Osad, kes alguses tegid mingi 30-40 pumpa, suutsid nüüd pingutada maksimumi – 82 peale. Kui ma alguses sain 209 punkti siis nüüd 278. Seega tulemused üht-teist näitavad.

Õhtul hakkasime homseks rännakuks valmistuma. Mäletan, kui me esimesele rännakule läksime. Siis ei osanud me midagi mõelda ega oodata. Samuti ei teadnud me mida peaks lisaks kaasa võtma ja kuidas oleks kõige parem. Nüüdseks olid kogemused olemas. Saime veel enne käia sõdurikodus ja täiendada oma magusavarusid. Sest šokolaad, vesi ja talk on vähemalt minu jaoks kõige olulisemad komponendid. Suvel ilma talki kasutamata pikki distantse läbida on ikka suht porr, sest higistamine on meeletu ja see omakorda põhjustab hõõrumist. Seega kompsud kokku, vaim valmis ja homme teele.

Neljapäev

Täiesti tavaline hommik. Kell kuus on äratus ja toimub hommikuvõimlemine. Päeva teeb siiski eriliseks see, et kell 8 30 on start SBK lõpurännakule. Päris hea on sellele mõelda, sest lõpuks ometi saab selle siis kaelast ära. Ja ma tean juba ette, kui hea tunne mul on selle lõpetamisel. Autoga toimub liikumine stardipaika. Seekord oleme juba ideaalselt paigutunud ja meie jalad ei sure. Seda ei tohikski lasta juhtuda, sest need on järgmisel kahel päeval meie põhilised töövahendid.

Esimese päeva distantsi pikkuseks oli ca 26 km. Ütleme nii, et oli suhteliselt lihtne – vähemalt minu jaoks. Püüdsime oma rännakuga päris kiiresti esimese ja kolmanda rühma kinni. Kolmas oli lihtsalt aeglane ja esimene pani kiirustades väheke rukki – tegi vabatahtlikult oma teekonna pisut pikemaks. Nendest möödumine tõstis kõvasti motti ja pani ununema juba kergelt väsinud jalad.

Kuna läbisime teekonda arvatust kiiremini, siis meile ei jõutud ka varitsust korraldada ja pääsesime sellest. Ainsaks ülesandeks sel päeval oligi miinivälja läbimine. See polnud ka mitte mingine katsumus. Sealt edasi oli laagrisse vaid paar km. Esimesel päeval kõndisimegi kokku ca 7 tundi. Kohale jõudes avastasime oma suureks rõõmuks, et kõik telgid on püsti pandud ning osades juba küdesid ahjud. Meie ülesandeks oli kuivad riided selga panna ja oma jalad ja käed ära venitada. See viimane oli eriti oluline, sest muidu oleks teele asunud lihtsalt kari pinocchioid, kelle jalad ei liigu. Pärast seda saime kätte oma õhtusöögi ja söögi kõrvale nautisime ilusat õhtut.

Ajateenistuse 7 nädal (SBK)

Kaitseväes on asjad nii nagu ma juba eespool mainisin, et ennem hooldatakse varustus ja alles siis ennast. Nii ka nüüd. Võtsime relva ja hakkasime puhastama. Samal ajal vaatasime salaja ühe silmaga telekat, sest Kanter proovib täna võtta seda, mis talle kuulub – Olümpiakulda. Me lausa rõkkasime kui ta suurepärase heite tegi, mis teda kullale viis. Seega oli topelt põhjust rõõmustamiseks. Meie tegime läbi rännaku ja Eestil on jälle üks Olümpiavõitja juures.

Samuti said osad rõõmustada selle üle, et said õmmelda oma taskud kinni. Rännakust väsinuna hoidsid kaks meest käsi taskutes, mis Kaitseväes on keelatud. Selleks, et nad enam ei eksiks, pidid nad need kinni õmblema. Üks võitleja pidi endale kommi veel taskusse sisse õmblema kuna sõi ülemaga rääkides kommi. Nendel võitlejatel, kes seda tegid, oli kindlasti meel must, et jälle üks jama juures. Meid ajas see seevastu kohutavalt naerma. Nagu öeldakse – kahjurõõm on ikka see kõige suurem rõõm. Me ei ole pahatahtlikud, kuid nalja teeb ikkagi.

Kolmapäev

Hommikul oli pidulik rivistus ja kuulasime Eesti Vabariigi teemalist kõnet. Samuti avanes 35 ajateenijale võimalus minna Tallinnasse ekskursioonile. Nõudlus sinna oli tohutu, kuid õnneks sain ka mina sinna punti. Meeletult hea tunne on jällegi bussiga pääslast välja sõita. Ilm oli ilus, muusika mängis ning sain sõbraga lõpuks rahulikult juttu rääkida – mida sa hing enam tahta oskad.

Noorteajal ongi nii, et kui oled oma tuttavatega erinevast rühmast, võid sa küll elada ühes majas, kuid omavaheliseks suhtlemiseks võimalust eriti ei teki. Tallinnas oli esimese hooga kohe imelik olla, liiklust ja sebimist kui paju. Elu käis, mitte polnud selline olukord nagu Tapa tühjadel põldudel, kus jooksevad ringi vaid kaitseväelased.

Külastasime muuseumit ja kuulasime giidi jutte Eestimaast esimese ja teise Maailmasõja ajal. Tuleb tunnistada, et oli isegi päris huvitav ja hariv. Lõunasöögiks olid meile kaasa võetud sööklast burgerid. Need polnud küll mitte sama head kui McDonaldsi juustukad, kuid igatahes makaronidest ja tatrast paremad. Lisaks saime läbi astuda Maksimarketist Tsiviilis oli esimese hooga ikka kohe väga imelik olla. Pärast seda asusimegi tagasiteele, aga jah, selline väljasõit andis jälle tugeva annuse motivatsiooni.

Kasarmusse tagasi jõudes kuulsime, et teistel, kes kaasa ei saanud, nii hästi ei läinud. Nad pidid relvi puhastama 2-3 tundi. Kohati gaasimaskides, kui möla liiga suureks läks. Tuleb tunnistada, et maailm ongi ebaõiglane. Igatahes olen rahul, et mul vedas. Fakt on see, et kõigil ei saagi vedada.

Õhtul enne rivistust saime korraliku kõhutäie naerda. Olukord oli järgmine: kompanii vastutav oli heas tujus ja lubas õhtul meestele neljanda lisasuitsu (muidu kolm korda päevas). Suitsetama minnes laulsid suitsumehed: “hip-hop, hip-hop nikotiini vajab kops“ ja tagasi tulles „hip-hop, hip-hop, nikotiini sai mu kops“. Pärast tehti 25 kätekõverdust. Mõtlen, et peab ikka hea tahe olema suitsu teha. Sest enne kui saad paar kõssi tõmmata, pead igasugu vigureid tegema. Sellised lõbusad seigad ilmestavad peaaegu igat meie päeva. Üleüldse, kui tagasi vaatan oma gümnaasiumi aega ja ülikooli esimest kolme kursust, siis vähe on päevi, kus ma südamest poleks naernud. Minu ümber on alati juhtunud hea huumorimeelega inimesed, kellega saab nö lolli juttu ajada ja pulli teha.

Ajateenistuse 7 nädal (SBK)

Pool tunnikest sõitu autokastis ja olimegi stardis. Seekord käis asi aja ja võidu peale. Veidi ootamist ja saimegi teada oma esimese punkti. Hakkasime astuma. Kõige raskemad ongi psühholoogiliselt esimesed sammud, sest tead, et astuda on veel peaaegu terve tee. Seega tuleb keskenduda ainult järgmisele punktile ja seal siis vaadata edasi. Igatahes panime kohe peale korraliku tempo. Jagu on nii tugev kui tugev on tema nõrgim lüli. Ka meil paraku eksisteeris see nõrgem osa, aga koos üksteist toetades on kõik võimalik ja sellest me ennast heidutada ei lasknud.

Möödusime enne esimest punkti juba ühest pundist, kes rajale kümme minutit enne meid asusid. See tekitas ainult motivatsiooni ja andis jõudu juurde. Esimeses punktis tuli AK-4 lahti võtta ja kokku panna. Meil tegid seda kolm meest ja üks natuke eksis. Mingid punktid läksid, aga pole hullu. Küll teeme kõndimisega tasa. Olgem ausad, tahtsime seda rännakut võita.

Edasi läksime mõnusas tempos ja heas meeleolus ning kui olime jõudnud poole peale, olime üks kiiremini liikuv grupp. Pool teekonda läbitud, pidime kaugusi mõõtma. See läks ikka suht persse ja meie lootused võidule hakkasid kustuma. Igatahes sõime seal kõhud täis ja liikusime edasi.

Eelviimases punktis tuli lindi tagant vaadates erinevaid asju otsida heina seest. Leidsin 7 asja kümnest üles, kuid paraku kaks polnud õiged. Nägin lihtsalt valesti. Seega hoolimata meie tempost hakkas meile tunduma, et võidule me ei pretendeeri, sest ülesannete täitmisel tuleb liiga palju vigu. Aga mis seal ikka, pea püsti ja eelviimase punkti suunas punuma.

Viimases punktis oligi seljakoti kontroll. Iga mahajäätud asi oli miinus 5 minutit. Meie ebaõnneks võeti üks võitleja, kelle kotist puudus häbematult palju asju. Punktide kokkuvõtteks saime miinus 120 minutit. Meie võit oli kindlalt läinud. Minul tõmbas selline jama korralikult tuju alla, sest mis mõttes ei viitsita asju kaasa võtta ja eelnev pingutus sai ühe hetkega nulliks. Emotsionaalselt väga raske moment. Eriti kui avastasin, et mul on kandade all 3×3 cm suurused villid.

Hoolimata kõigest tuli liikuda järgmisesse punkti. Meie heast tempost oli järel vaid lonkimine. Tavaliselt on nii, et kehvades oludes tekib mul motivatsioon. Nähes kui väsinud mehed on, pani see mind rohkem pingutama ja olin õnnelik, et jõudsin neist rohkem. Ütleme nii, et enese teadmata tõstsime tempo jälle sinna kanti, kuidas me seda retke alustasime. Nii saab kiiremini lõppu ja ometi kord ühele poole sellega. Paljud olid väsinud ja see tekitas närvilisust.

Viimane lõik asfaldil polnud jalgadele just kõige valutum. Päike, palav ilm, valu, pettumus. Väsimus kulmineerus sellega, et 700 m enne lõppu taheti teha väike paus, et juua. Mina olin aga nii lõpule orienteeritud ja teadsin, et seisma jäädes uuesti käima hakata on paras porno. Seega ütlesingi, et vahet pole, jooge käies ja lõpetame selle ära.

Selle peale üks mees plahvatas ja sõimas mind debiilikuks, kuna ma ei mõtlevat teistele ja olevat üks suur egoist. Ütles, et kohe kohe kukuvad paar meest ära ja mina mõtlen ainult lõpule. Raskel hetkel võib igal ühel ära kammida, seega ei pannud ma seda talle eriti pahaks. Muidugi selline asi solvas, aga mis seal ikka – elu on selline. Seega tegime selle pausi ära ja liikusime lõpu suunas.

200 meetrit ennem otsustasime veel kõik koos teha spurdi ja jooksime. Kõik jõudsid. Seega on asi enamasti kahe kõrva vahel kinni. Kaasvõitleja palus vabandust ja ütles, et unustagem see vahejuhtum. Minul pole selle vastu midagi ja tunnistan, et see moment ma käitusin isekalt. Aga eks me kõik õpime.

Kasarmusse jõudes olime lõppkokkuvõttes õnnelikud, et selle ära tegime. Kogu distants oli 26 km ja selle läbimiseks läks meil ca 7 tundi koos pausidega. Kui te manate endale ette pildi vanadekodust, siis saate aru, mis meie kasarmu koridoris toimus. Olime korralikult sandid ja lombakad. Kellel olid suured villid jalgadel (mul olid mõlema kanna all ikka suht suured), kellel hõõrusid rakmed jalgevahe puruks. Ühesõnaga strateegilised kohad olid valusad ja see piinas liikumisel koledasti.

Ajateenistuse 7 nädal (SBK)

Esmaspäev

Pole midagi paremat ühe nädala alguseks kui korralik voodiralli. Mitte! Kuna meie uus rühmavanem polnud rahul meie voodite tegemisega, siis oli ta kindel, et seda tuleb parandada. Mis võiks olla parem parandus kui see sama motosport sõjaväe moodi?

Igatahes tulime ühest teoreetilisest tunnist ja ta küsis rühmaülemalt, et kas ta saab meid 15 minutiks enda käsutusse. Saime kohe aru, et hästi see lugu ei lõhna. Meie sisetunne ei eksinud mitte grammigi. Meile anti kolm minutit aega, et olla linadega õues rühmarivis. Seejärel anti meile seitse minutit, et nendega joosta ca 400 meetrit ja teha voodi korralikult. Oleks selline ülesanne antud esimesel päeval, poleks keegi seda suutnud täita. Sest siis tegime voodit ca 15 minutit. Seekord teadsime, et selle saavutamine on võimalik ja andsime jalgadele tuld. Õnneks oli selline meeldiv 26 kraadi sooja, et jälle oli särk vastu selga märg. Jõudes oma voodi juurde linadega, käisid mu käed kiiremini kui Atsol Metsatöllust trummi tagudes – tegelikult mitte küll nii kiirelt. Peaaegu kõik mehed jõudsid aega. Muidugi voodite kvaliteedist ma siinkohal ei räägiks, sest kriitikat see ei kannata. Aga jälle sündmus, mis pikaks ajaks meelde jääb.

Sellega valmis, järgnes uus jutt. Ei oldud rahul tubade puhtusega. Küsiti, et kas meie emad meile koristamist ei ole õpetanud. Meie muidugi rivis vaikisime ega hakanud talle igaks juhuks midagi vastama. Ta lubas seda viga parandada nii, et meie vanemad on meie üle pärast õnnelikud kui osavad me mopi kasutamises oleme. Loodan, et ta mingeid ekstra harjutusi mõtlema ei hakka, sest igaüks meist võiks minna tööle mingisse koristusfirmasse peale ajateenistust – oskustest puudu ei tuleks. Tihti naljatame, et peaksime koristaja paberid ka sõjaväest saama.

Õnneks terve päev selline jama ei kestnud ning saime teha ka pauku. Nimelt harjutasime lahingpaariga kaeviku vallutamist. Varustuseks olid paukpadrunid, lõhkepaketid ja suitsupommid. Sellele, kes selle kõige paremini ära teeb, lubas ülemus kohvi välja teha. Väike motivaator seegi. Madistada saime ja meil tuli ka täitsa enam vähem välja. Kattetuli toimis ja kaeviku läheduses karjusin: „kata, valmistan ette granaadi.“ Eemaldasin esimese korgi. Seejärel: „tähelepanu, heidan“ ja saatsin lõhkepaketi kaeviku poole teele. Täpsus polnud just parim, aga reaalses olukorras poleks sealsetest meestest suurt midagi järgi jäänud.

Viimasena ründas kaevikut neli meest. Enne seda katsime põllu suitsuga, et oleks asi reaalsem ja teised, kellel veel moona oli, tegid sellega lahingmüra ehk paugutasid kõrval niisama. Sellised asjad panevad alati südame väheke kiiremini põksuma – väga šeff kogemus.

Õhtul hakkasime oma kotte pakkima ja rännakuks vaimselt valmistuma. Ei, ärge mõelge, et me nüüd ringis istusime ja mediteerisime. Sellist asja ei toimunud. Lihtsalt pandi enda peas paika mõtted, et homme tuleb natukene raskem päev kui teised ja peab pingutama. Seekord oli meil ka ette antud täpne nimekiri, mis kaasa tuleb võtta. Kuna seekord pidid rännakul olema ülesanded, arvan, et millegipärast meie varustust mingil kujul ka kontrollitakse. Aga eks ole näha. Nii mõnigi mees jätab osad asjad koju, et kott kergem oleks.

Teisipäev

Hommik oli nagu tavaliselt. Kella kuuest üles, jooks, võimlemine, hügieen, koristamine, söök. Pärast seda oli aeg asuda tegusid tegema. Ilm soosis meid õnneks täiega! Valetan. Taevast sadas korralikku vihma ja see tegi ainult tuju kehvemaks. Parim rännakuks oleks pilves ilm ilma sajuta, aga loodame, et see läheb üle. Seekordne rändamine on jagude kaupa ning ilma ülemusteta. Kõik sõltus meist endist.

Ajateenistuse 6 nädal (SBK)

Teisipäev

Eelnevatel päevadel olime põgusalt õppinud, et mis asi on kolmnurk-laager (ka harbour laager) ning milleks seda kasutatakse. Seal laagris pole mingeid telke vaid magatakse lihtsalt oma telkmantlist tehtud bibide all (nagu väiksed telgid, mis on otstest lahti) Seega oli aeg hakata seda praktiseerima.

Sellele eelnes veel täisvarustuses orienteerumine. Iseenesest oli see päris kerge juba, sest meil oli ühe rännaku jagu kogemust juba olemas. Lisaks leppisime kokku, et kes mis punktid üles korjab ja läksime lahku. Üks ülemustest seda ka nägi ja saime kergelt vastu pead. Meie neljas jagu läks ka lahku, kuid nad vist ei leppinud kokku, et kuidas ja millal nad uuesti kohtuvad. Seega kui meie lõpetasime oma õhtusöögi, said nemad oma asjadega valmis. Sisuliselt tuiasid võrreldes teistega terve tunni kauem ringi. Aga noh, meile ainult hea, saime rahulikult oma kuivtoitu nautida ja lihtsalt veidi lebotada.

Õhtul laagrile kohta otsides oli ilm sitt mis sitt. Vihma sadas väga tihedalt ja lisaks välgutas päris hoolega. Olime täiesti läbimärjad ja ühtegi kuiva kohta küll ei olnud. Laagri kohta liikusime hanereas ja tegime seal ca 20 minutilise pausi. Seni kuni meie munadeni võsas passisime, luuras meie rühmaülem meile laagriala. Seal võsastikus nii passides, poolpimedas ja külmas, tuli jällegi see sõduri tunne peale. Kõik see värk meenutas jälle filmides nähtud stseene, kus mehed džunglis luuravad ja möllavad. Seega olukord oli küll efektne, kuid kaugeltki mitte meeldiv.

Kottpimedas jõudsime alale ja hakkasime oma bibisid püstitama, et natukenegi vihma eest varju saada. Kuivõrd olime üleni läbimärjad, siis öö saabudes oli kõigil ikka nii kuradi külm, et väga raske oli ennast liigutama sundida. Tol hetkel käis mu meeltest läbi nii palju roppe sõnu, et siia neid paberile panna oleks mõttetu ja lausa kohatu. Igatahes ajas olukord vanduma, sest oli lihtsalt nii külm ja ebameeldiv. Ei tahtnud isegi kummardada, sest siis oleks märg ja külm särk vastu selga liibunud.

Aga kõige kiuste sundisin ennast liigutama ja panime lahingpaarilisega oma telgi püsti. Seejärel võtsin kotist soojad ja kuivad riided (tänu sellele olid kuivad, et need mul kilekotis olid) ja panin need selga. Ja oi vot see oli vägev fiiling! Lihtsalt võrratu tunne on saada midagi kuiva ja suht sooja selga kui oled 4 tundi märgade riietega olnud. Üks paremaid hetki siiani Kaitseväes. Pärast seda ei heidutanud mind ka see, kui pidime postil valvamas käima. Mul oli vähemalt soe ja hea olla, muu oli juba suva.

Kolmapäev

Hommikune äratus oli päris valus, sest tuleb tõdeda, et värske õhu käes on uni ikka kuradi magus. Edasi väljusime oma telgikestest ja lappasime need kokku. Aeg oli teha hommikusöök. Kogu liikumine ja söömine toimus põlvili või lausa kõhuli, kuna laagri kord ja rutiin nägi sellist asja ette. Ega erilist isu ei olnud. Tegime kohvi ja sõime küpsiseid.

Edasi koristasime laagri ära ja läksime oma julgust proovile panema ja süütleid valmistama. See koosneb süütenöörist ja detonaatorist. Kasutatakse selleks, et lõhkeainet plahvatama panna. Miks nende tegemisel julgust vaja on, on lihtne. Valesti ja valest kohast näpitsatega valtsides sa lihtsalt saadad oma näpud nelja ilmakaare suunas teele. Seda aga keegi ei tahtnud. Ja see tekitas omajagu elevust ja värinat.

Ega ma nende tegemisest ise ka vaimustatud just polnud. Õnneks meid jälgiti ja käsu peale tehes midagi pekki keerata oleks olnud äärmiselt raske. Küsisime ka, et kas kellelgi on õnnestunud oma näppudest sellisel viisil lahti saada. Meid lohutas fakt, et Tapal selliseid õnnetusi pole veel juhtunud. Kui süütel valmis oli, tegime nendega väikese paugu.

Ajateenistuse 5 nädal (SBK)

Esmaspäev

Kell tiksub vaikselt kella kolme peale. Mina seda muidugi ei näe. Küll aga kuulen, kui karjutakse sellisel häälel „HÄIRE!“, et ka kõige unisem karu oleks talveunest ärganud. Pärast seda hakkas kinniste silmadega sebimine. Ere valgus lihtsalt ei võimaldanud oma luuke normaalselt avada.

Samas kõik toimis kui õlitatult. Pooled mehed hakkasid riidesse panema ja pooled jooksid pool paljalt oma kallite AK-4-de järgi. Mina olin õnneks selles pooles, kes sai silmad kinni ennast riietuda, mitte koridoris joosta. Kokkupõrkeid ei esinenud ning iga mees andis endast parima, et mitte uimata. 10 minutit oli see aeg kui pidime ca 20 mehega olema Unimogis. Pool rühma ühes ja teine teises. Kui luuk meie järelt, suleti kukkus meie ajaks 7 minutit ja 30 sekundit. Pole ju üldse paha. Osad rühmad suutsid veel kiiremini ennast liigutada, aga see selleks. See polnud tol hetkel võistlus, vaid pidi lihtsalt aega mahtuma.

Pärast seda, kui olime masinatel, kõlas: „Hetkel vaenlase ohtu pole ja jalastume“. Läksime tagasi kasarmusse, tegime voodid ära ja käisime kusel. Seejärel kogunesime ühe auto juurde kus selgitati lahingolukorda. Näidati kaardil kus oleme ja kuhu liigume. Vaenlase oht pidi olema väike, seega kuulipildujat auto katusele ei lähe ja auto tent (kate) võib olla üleval. Toimuma pidi 30 km pikkune motoriseeritud rännak. Kindlasti oli neid detaile veel, kuid tol hetkel olin piisavalt unine ja hetkel rohkem nagu meelde ei tule.

Ühesõnaga mängiti seda asja nii, nagu oleks tegu päris olukorraga. See tegi asja muidugi natukene huvitavamaks ja kaasahaaravamaks, kui lihtsalt ilma mingi poindita kell 4 öösel metsa ronida.

Vürtsikilul on kindlasti oma karbis rohkem ruumi kui meil seal kogu varustusega MB Unimogil. See oli meie esimene kord autole ennast paigutada ja kogemused olid olematud. See tingis selle, et meie jalad ja asjad olid ikka väga risti rästi. Kuna oli päris pikk sõit, siis mina lõpuks oma jalgu peaaegu ei tundnudki. Nii mõnigi mees hädaldas nii, nagu oleks eluohtlikus seisundis haavatuid transporditud. Mitte et ma seda kuulnud oleks, aga selline on mu fantaasia.

Kastis tikkus uni korralikult peale ja enne kui ma suigatasin, vaatasin tagant välja. Nägin öösse mattunud põlde ja metsasid. Tänava valgustus põles tuhmilt ja ümbrust valgustasid mõne üksiku vastutuleva auto tuled. Maantee oli märg ja kohati loopis vett nii palju üles, nagu oleks skuutriga sõitnud.

Kuskil 5.30 aeg jõudsime oma tulevasse laagripaika. Seega sellel ööl saime magada 5 h kasarmus ja kuskil tunnikese autos. Selline kastis magamine on pigem lihtsalt nokkimine, kuid ka sellest on abi. Saanud kastist maha, moodustasime auto ümber ringkaitse, et olla „vastase“ vastu kindlustatud. Pooled mehed hakkasid telke püstitama ja teine pool asus muid ülesandeid täitma. Kes tassisid kotte, kes maskeerisid autot õhuvaatluse eest.

Minule langes strateegiliselt ülioluline ja tähtis ülesanne. Pidin ühe võitlejaga koos kaevama valmis rühma peldiku. Ilma selleta poleks me arvatavasti ka ellu jäänud – olgu, väike nali. Aga valmis oli see vaja teha. Suuruseks ca 1 kuupmeeter. Lisaks oli vaja sinna teha pink koos seljatoega, et oleks ikka mugav ennast kergendamas käia.

Ilm oli väga kehv ja sel ajal kui teised külmetasid, loopisime meie hoolega auku sügavamaks, mis andis meile kenasti sooja. Lisaks juhtus mulle ideaalne paariline kaevamise juurde, kellega sai ajada lolli möla ja teha nalja. See oli küll eluks hädavajalik, sest niigi on metsas küllalt tülikas olla ja kui peaks olema veel masenduses! See kõlaks piinamise moodi.

Rivistuselt tulles võttis ülemus meid kokku ja korraldas vabama istumise murul. Küsis kuidas meil siiani läinud on ja kas on tekkinud peale katkiste jalgade ka mingeid probleeme. Ta rääkis väga rahulikult. Hetkeks oli tunne nagu oleks käskude ja valjuhäälse militaarelu keskelt sattunud taas arutlevasse tsiviilmaailma. Samas, vaadates laigulisi kaasvõitlejaid enda ümber haihtus see mõte kiirelt. Räägiti sellest, mis meid ees ootab ja mis meist edasi saab. Järgnes küsimuste-vastuste voor, kus huvilised said oma uudishimu rahuldada ja erinevate asjade kohta pärida. Kes uuris kuidas autojuhiks saab, kes küsis mis NAK-is tegema hakatakse.

Kui veel enne õhtust rivistust olid omavahelised pinged õhus ja nähvamisi oli üksteisele tubades päris väikeste asjade pärast, siis peale sellist vestlust ja väikest taastumist rännakust oldi tunduvalt rahulikumad. Ma ei tea kuidas teistega oli, aga need kellega koos me rännaku kui esimese tõsisema katsumise läbi tegime, tundsin mina küll suurt ühtekuuluvustunnet. Sees pulbitses sellel hetkel juba motivatsioon ja võisime kõik endale vastu rindu lüüa ja öelda, et ära tegime. Läbi valu ja vasktorude, kuid see enam ei loe.

Õhtul saime kõhutäie naerda kui öeldi, et kellegi ema helistas staapi ja ütles, et tema poega alandatakse sellega, kui peab pakkide ja kirjade eest tegema kätekõverdusi. Tea mispärast see alandav peaks olema? Mees saab natuke trenni teha ja austab juba sissejuurdunud traditsioone. Mina mingit isiklikku tragöödiat küll selle pärast ei näe, et pean tegema 50 pumpa, et kätte saada oma kallima kiri. Aga eks inimesed on erinevad ja ka psüühika on teistsugune. Seega võeti vastu otsus, et enam ei pea tegema. Küll aga võib. Ma ei mäleta et meie rühmast pärast sellist otsust kellelgi pumbad tegemata oleks jäänud.

Laupäev

Tavaliselt algab meie laupäeva hommik järgmiselt: hommikuvõimlemist ei toimu ja selle asemel klopime oma patju ja tekke. Need hommikud on alati mõnusad. Saab rahulikult ärgata ja mitte kohe tegutsema hakata. Peale kloppimist ei pea ka voodeid tegema, kuna linade vahetus toimub kuskil lõuna aeg. Seejärel teeme ära oma hügieeni, käime sööme kõhud täis ja naudime hommikust kohvi. Pärast seda algab majanduspäev. Argipäeviti on peale sööki hommikune ülevaatus, nädalavahetustel aga mitte.

Seekord oli üllatus. Karjuti, et välja rivvi. Sain kohe aru, et kompanii vastutaval on seekord omad plaanid. Enamasti ma laupäeviti habet ei aja, laskmaks vahepeal nahal ka puhata. Ei tea küll miks, aga mingil põhjusel lasin täna hommikul igaks juhuks pardliga oma habeme maha. Ja see oli ka minu õnn. Ülemus käis ringi ja ütles igale kolmandale: „50 läks“. Mehed pumpasid.

Ühelt vene poisilt küsiti, et miks habe ajamata. Kuna vastust ei tulnud, sai ta ca 5 minutit toenglamangus olla. No ikka juhtub, ehkki jah, sellised üllatused laupäeva hommikuti tuletavad valusalt meelde, et oleme Kaitseväes mitte sanatooriumis või kodus. Distsipliini nöör ümber meie kõride hoitakse ikka parajalt pingul, et me ennast lõdvaks ei laseks.

Edasi läks meie päev koristades ja loomulikult omavahel jällegi suheldes ja tutvudes. Seda kuni kella kolmeni, mil meie motivatsiooni tuli tõstma Nexuse laulja Merka. Teda nähes hakkasid paljude poiste silmad särama nagu põhjatähed. Osad klammerdusidki oma pilguga tema külge algusest lõpuni. Eks see, et me polnud naisi näinud juba tükk aega, tegi oma töö. Aga kontserdil saime tunda ennast vabalt. Võtsime mütsid peast ja lasime vöörihmad lõdvaks. Seal olles panin silmad kinni ja nautisin pehmet suvetuult ning muusikat. Pole küll selliste meloodiate austaja, kuid mitu nädalat muusikata olla muudab asja.

Mõni mees viskas pikali ja tundus, et lausa uinus. Saimegi naerda, et ongi õige valla pidu, kus osad vennad on ennast segi kamminud ja külili visanud. Mingil hetkel tundus olema jälle normaalse inimese tunne, kus võisid olla vabalt. Merka korraldas meile väikese võistluse, kus pidime kaasa laulma refrääni. Võidu suurtüki-poistega. Võite juba ise arvata, et meie võitsime ja laulsime nad lihtsalt üle. Selline vabadus ja ülimalt chill olemine ei kestnud muidugi kaua. Kui Merkal laulud otsas olid, võtsime aga jälle rivvi ja marssimine oma kasarmu ette võis alata. Edasi oli vaba aeg, mil saime teha omi asju. Nädalavahetused kaitseväes ongi just need hetked, mil saad natuke lugeda ja puhata. Nädala sees sellist aega eriti ei ole. Isegi kui on vabamad hetked, leitakse meile alati tegevust, olgu see siis nii nõme ja mõttetu kui tahes.

Nädala kokkuvõte: Mida sitem, seda parem. Tapa vanasõna.

Järgmise pausi tegime ca 10 km peal, kus saime ka lõunat süüa. Puhata on loomulikult hea, kuid uuesti liikuma saada on ikka paras jama. Jalad on kanged ja viimane asi mida sa selga tahad panna, on su varustus. Ees ootas tunduvalt raskem – teine pool. Läbida tuli ca 3 km asfaltteed ning lisaks oli ka maastikul kõndimist, mis kõige rohkem väsitas.

Kõndides oli küll tunne, et nii palju kui vett sisse läks, tuli ka välja, sest kergendamas ma kordagi selle aja jooksul ei käinud. Maanteel kõndides lehvitati nii mõnestki autost meile järele ja tol hetkel tegid ka sellised väikesed asjad tuju heaks. Mis veel oli väga mõnus, olid tuuleiilid, mis kiivri alust pead jahutasid. Mina ja osad mehed veel tegid maanteel olles püksiluku lahti, et jahutada mune ja vähendada higistamist.

Pärast maanteed suundusime elektriliinide alla kus oli künklik ja igati ebameeldiv maastik. See väsitas ikka mõnusalt. Umbes 30 minutit hiljem oli näha ka seda, et see rännak polnud nali. Päike küpsetas ühe mehe ikka nii ära, et ta minu ees kõndides lihtsalt pildi kotti pani ja ära vajus. Ütleme nii, et selline asi on endalegi paras šokk. Aga kiiresti vabastati ta rakmetest, anti juua ja ülem tegi kõik mis vaja, et mees eluvaimu ikka sees hoiaks. Tema meiega rännakut enam ei jätkanud ja talle tuldi autoga järele.

Lisaks nägin ühte kaasvõitlejat, kes polnud ka taolisest olukorrast eriti kaugel. Tal pea lõhkus meeletult (tõenäoliselt päikesepiste). Käskisin tal palju vett juua ja tegime ta pearäti märjaks, et teda veidigi jahutada. Aga et sellisest seisust rännakut jätkata, peab olema ikka tahtmist ja pealehakkamist. Mõni nõrgem oleks kindlasti ka autole istunud ja oma rännaku lõpetanud. See kõik toimus 15 km järel. Seega oli jäänud veel ületada koera saba.

Nii lihtne see aga polnud, sest kõik olid kuradima väsinud ja seetõttu oli tempo suhteliselt madal. Kui vaatasin selja taha, siis paljudel olid ikka kurnatud näod ees ja mõne puhul oli küll tunne, et on ainult minutite mäng, millal see mees ära kukub. Kõvemad mehed suutsid veel rääkida ja naljagi visata. Endal olid õlad ikka sitaks valusad ja lobiseda väga ei viitsinud, pigem mõtlesin, kui hea mul varsti kasarmus jaheda vee all liguneda on.

Varsti hakkas paistma lennuväli ja teadsime, et lõpp on lähedal. Iga samm mis astusin tegi korralikku valu, sest jala tallad olid piisavalt hellaks selle marssimisega juba muutunud. Ja ka kott soonis mõnusalt. Aga lõpp oli nii lähedal, et need suuremat muret ei valmistanud ja valmistusime selleks mõnuks mis meid kohe ootamas on. Lisaks 4,4 kg AK-4 tundus kaaluvat justkui 10 kilo. Vahepeal kui ülemus ei näinud, kandsime seda ka rakmete rihma vahel, muidu pidi see aga kogu aeg käes olema.

Lõpuks olime kasarmu ees, tegime relva ohutuskontrolli ja saimegi kasarmusse ära. Pärast seda kui koti seljast viskasin, oli tunne, et tõusen kohe lendu. Olin higist nii märg, et vette hüpates oleks võinud ka kuivemaks jääda.

Kaitseväes on sinu isiklik hügieen viimane asi, mis tehakse, seega esimene asi oli meil relvade hooldamine ja alles pärast seda saime pesema. Omaette vaatepilt oli see, mis avanes pärast saabaste ära võtmist. Mul olid kannad ikka suhteliselt puruks hõõrutud ja nii ka paljudel teistel. Osadel oli veel seljakott ja rakmed puusad ja selja ära hõõrunud. Nii mõnelgi mehel oli tagumik ära hõõrutud ja võis olla päris valus ringi käia. Koridoris liikudes paistis nagu oleks vanadekodusse sattunud. Igast toast kostus häda ja vingumist.

Kogu rännaku kestuseks tuli ca 6 h. Räägitakse, et lõpurännak on ca 3 korda pikem. Ma ei kujuta ettegi, mis siis meist järgi jääb. Või on ka teine variant. Selleks ajaks oleme juba kõvemad mehed ja ka valuga rohkem harjunud, kuid eks aeg näitab. Praegu veel liiga vara spekuleerida.

Hästi „valutuks“ ja toredaks osutus muidugi õhtusele rivistusele minek. Kasarmu eest riviplatsile on ca 450 m. Ja tänasel õhtul oli seda läbida ikka väga piin. Saapad tegid jalas tulist valu, kui puutusid vastu kohati lausa veriseks hõõrutud jalgu. Aga kuna rivis kannatati ära, siis ka suuremat kurtmist polnud. Küll aga peegeldus meeste näost valu ja nii mõnigi hammustas huulde kui pidi kanna maha panema. Ja ega mul ka parem seis polnud, ühe jala kand oli ikka korralikult puruks.

Homme lubasid paljud arstile minna ja endale tossud kaubelda, mina seda teed minna ei kavatse. Tossud ja vorm pole päris see, mida sõdur kandma peaks. Samas minu jalad polnud ka nii katki, kui osade kaasvõitlejate omad. Ja kanged lihased ning tulitavad jalad tegidki meist kui karja pinocchioid, kes ei marsi, vaid kakerdavad rivis. Täna tõesti polnud muud varianti. Naersime veel, et täna oleme pinochhiod ja homme kehastume lihaste valu ja kanguse tõttu kindlasti robocoppideks.

Neid, kes üldse rivis olla ei saanud, ehk vigased nagu me kutsusime, neist oleks saanud peaaegu terve rühma suuruse üksuse moodustada. Meie ühel kaasvõitlejal tahtis rivistusel pildi kotti visata ja ta astus rivist välja. Kuumus ja väsimus oli temaga oma töö teinud.

Neljapäev

Päike lõõmab nii, et varjus on 28 kraadi sooja. Samal ajal liigume meie rakmed seljas ja relv käes lasketiiru. Mis arvate, kas me higistasime? Peale esimest 500 m oli minu selg igatahes läbimärg ja üle kõige oleksin tahtnud minna mitte laskma, vaid ujuma. Sel hetkel oli tõesti nii, et jahe vesi, siider jääga, jäätis või ükskõik milline jahutav asi tundus ülimalt ahvatlev. Sellise kuumusega hakkavad ka jalad päris hoolega higistama ja selle tulemusena hõõrusid nii mõnedki oma jalgevahed marraskile. Selline asi oli muidugi heaks endeks enne rännakut. Sest just homme pidi tulema veel palavam päev ja kui juba on jalgevahe puruks, mida ta siis võib teha peale 20 km. Kõlab valusalt jah?

Õnneks endal suurt häda pole, natuke on küll jalad villis, aga selle kannatab ära. Laskmisel pauside aeg rebiti sellist kildu nii et pane või kiiver pähe. Kes rääkis oma parimatest seiklustest, kes naistest ja kes lihtsalt tegi pede nalju. Pärast kui olime oma lasud teinud, pidime hakkama hülsse otsima. Öeldi, et iga hülss mis leitakse tähendab meile 25 pumpa. Jah me otsisime neid vägagi hoolega. Poisid kummardasid nii tihedalt kestade järele, et vaatepilt meenutas nokkivaid kanu. Õnneks ülemused ala kontrollimisel ühtegi kesta ei leidnud ja võit oli niiöelda meie.

Õhtu poole ajasid nii mõnedki oma kubeme paljaks, et rännakul hõõruma ei hakkaks. Ma ise jätsin sellise asja vahele ja panin panuse pigem just talgile. Aga inimesi on erinevaid ja kui see neid aitab, andku minna. Õhtul riviplatsile minnes oli samm ja laul ikka nii pekkis. Oli see väsimusest või lihtsalt madalast motivatsioonist? Igatahes taheti meid saata lennukale harjutama kui me tagasiteel paremini ei laula. Õnneks saime hakkama ja ei pidanud veel seda jama minema tegema.

Õhtul pead padjale pannes olid mu mõtted homsel rännakul ja meeles mõlkusid rühmaülema poolt päeval öeldud kaks lauset. Ajateenistus on tore aeg, seda korrata ei taha aga keegi. Ning rõõmsa sõjaväelase nägu on selline nagu oleks tellisega näkku saanud. Päris head ütlused minu arust ja usun, et esimene vastab ka tõele.

Reede

Täna oli siis see rõõmus päev, kui saime esimese küllaltki tõsise katsumuse osaliseks. Selleks oli 22 km pikkune rännak. Hommikul oli nagu ikka, tavaline rutiin, kus tegime ära hommikuvõimlemise ja sõime kõhud täis. Siis hakkas aga ettevalmistus ja ajude ragistamine. Kellelgi varem sellist kogemust polnud, siis oli ka nagu raske otsustada, mida võtta ja mida mitte ning millised on parimad ettevalmistused.

Ainuke mida paljud kasutasid oli talk. Seega nägi tuba 30 minutit enne rännakut välja nagu möldri veski, sest kõik tõmbasid endale munade ja tagumiku vahele talki, et vältida liigset hõõrdumist. Osad mehed teipisid ära ka oma kannad, lootes nii vältida ville. Igatahes. Toas valitses küllaltki pingeline ja ootusärev õhkkond ja keegi ei teadnud kuidas asi lõpuks välja tuleb. Pehmelt öeldes ka ilm ei soosinud meid. Selge taevas ja pluss 30 kraadi pole just see, millega tahaks liikuda.

9 paiku saime stardi ja asusime liikvele täies varustuses. Seljakotti tuli toppida sisuliselt kõik, mis meil kapis oli. Ning koos relva, rakmete ja kotiga oli meil seljas ca 35-40 kilo. Algus nagu alati on lihtne ja lennuväljal tahtsime isegi laulu üles võtta, mis lõpetati ülema poolt väga kiirelt öeldes, et ega me tsirkuses pole ja hoidke oma energiat. Esimene peatus tehti peale 1 h ja 20 minuti möödumist ja arvestuste järgi olime jõudnud läbida ca 7 km. Selleks hetkeks olime kõik higist märjad nagu põrandalapid.

Sa kurat kus mul ja ka paljudel teistel seljakott õlgadele hakkas! Lihtsalt niimoodi pitsitas, et anna minna. Kui selle seljast sai oli jumalik tunne. Aga kuna teadsin, et pean sellega veel ca 15 km läbima, siis see mulle just rõõmu ei teinud. Peatuses jõime vett ja kohendasime varustust. Vedelikku tuleb stabiilselt tarbida. Ka kõndides tuleb pudel ligi hoida, muidu tekib liigne vedeliku puudus ja see juba head ei too.