Posts Tagged rakmed

XIV Tappev palavus ja valu, kehastumine pinocchioteks

Posted by on Esmaspäev, 6 september, 2010

Järgmise pausi tegime ca 10 km peal, kus saime ka lõunat süüa. Puhata on loomulikult hea, kuid uuesti liikuma saada on ikka paras jama. Jalad on kanged ja viimane asi mida sa selga tahad panna, on su varustus. Ees ootas tunduvalt raskem – teine pool. Läbida tuli ca 3 km asfaltteed ning lisaks oli ka maastikul kõndimist, mis kõige rohkem väsitas.

Kõndides oli küll tunne, et nii palju kui vett sisse läks, tuli ka välja, sest kergendamas ma kordagi selle aja jooksul ei käinud. Maanteel kõndides lehvitati nii mõnestki autost meile järele ja tol hetkel tegid ka sellised väikesed asjad tuju heaks. Mis veel oli väga mõnus, olid tuuleiilid, mis kiivri alust pead jahutasid. Mina ja osad mehed veel tegid maanteel olles püksiluku lahti, et jahutada mune ja vähendada higistamist.

Pärast maanteed suundusime elektriliinide alla kus oli künklik ja igati ebameeldiv maastik. See väsitas ikka mõnusalt. Umbes 30 minutit hiljem oli näha ka seda, et see rännak polnud nali. Päike küpsetas ühe mehe ikka nii ära, et ta minu ees kõndides lihtsalt pildi kotti pani ja ära vajus. Ütleme nii, et selline asi on endalegi paras šokk. Aga kiiresti vabastati ta rakmetest, anti juua ja ülem tegi kõik mis vaja, et mees eluvaimu ikka sees hoiaks. Tema meiega rännakut enam ei jätkanud ja talle tuldi autoga järele.

Lisaks nägin ühte kaasvõitlejat, kes polnud ka taolisest olukorrast eriti kaugel. Tal pea lõhkus meeletult (tõenäoliselt päikesepiste). Käskisin tal palju vett juua ja tegime ta pearäti märjaks, et teda veidigi jahutada. Aga et sellisest seisust rännakut jätkata, peab olema ikka tahtmist ja pealehakkamist. Mõni nõrgem oleks kindlasti ka autole istunud ja oma rännaku lõpetanud. See kõik toimus 15 km järel. Seega oli jäänud veel ületada koera saba.

Nii lihtne see aga polnud, sest kõik olid kuradima väsinud ja seetõttu oli tempo suhteliselt madal. Kui vaatasin selja taha, siis paljudel olid ikka kurnatud näod ees ja mõne puhul oli küll tunne, et on ainult minutite mäng, millal see mees ära kukub. Kõvemad mehed suutsid veel rääkida ja naljagi visata. Endal olid õlad ikka sitaks valusad ja lobiseda väga ei viitsinud, pigem mõtlesin, kui hea mul varsti kasarmus jaheda vee all liguneda on.

Varsti hakkas paistma lennuväli ja teadsime, et lõpp on lähedal. Iga samm mis astusin tegi korralikku valu, sest jala tallad olid piisavalt hellaks selle marssimisega juba muutunud. Ja ka kott soonis mõnusalt. Aga lõpp oli nii lähedal, et need suuremat muret ei valmistanud ja valmistusime selleks mõnuks mis meid kohe ootamas on. Lisaks 4,4 kg AK-4 tundus kaaluvat justkui 10 kilo. Vahepeal kui ülemus ei näinud, kandsime seda ka rakmete rihma vahel, muidu pidi see aga kogu aeg käes olema.

Lõpuks olime kasarmu ees, tegime relva ohutuskontrolli ja saimegi kasarmusse ära. Pärast seda kui koti seljast viskasin, oli tunne, et tõusen kohe lendu. Olin higist nii märg, et vette hüpates oleks võinud ka kuivemaks jääda.

Kaitseväes on sinu isiklik hügieen viimane asi, mis tehakse, seega esimene asi oli meil relvade hooldamine ja alles pärast seda saime pesema. Omaette vaatepilt oli see, mis avanes pärast saabaste ära võtmist. Mul olid kannad ikka suhteliselt puruks hõõrutud ja nii ka paljudel teistel. Osadel oli veel seljakott ja rakmed puusad ja selja ära hõõrunud. Nii mõnelgi mehel oli tagumik ära hõõrutud ja võis olla päris valus ringi käia. Koridoris liikudes paistis nagu oleks vanadekodusse sattunud. Igast toast kostus häda ja vingumist.

Kogu rännaku kestuseks tuli ca 6 h. Räägitakse, et lõpurännak on ca 3 korda pikem. Ma ei kujuta ettegi, mis siis meist järgi jääb. Või on ka teine variant. Selleks ajaks oleme juba kõvemad mehed ja ka valuga rohkem harjunud, kuid eks aeg näitab. Praegu veel liiga vara spekuleerida.

Hästi „valutuks“ ja toredaks osutus muidugi õhtusele rivistusele minek. Kasarmu eest riviplatsile on ca 450 m. Ja tänasel õhtul oli seda läbida ikka väga piin. Saapad tegid jalas tulist valu, kui puutusid vastu kohati lausa veriseks hõõrutud jalgu. Aga kuna rivis kannatati ära, siis ka suuremat kurtmist polnud. Küll aga peegeldus meeste näost valu ja nii mõnigi hammustas huulde kui pidi kanna maha panema. Ja ega mul ka parem seis polnud, ühe jala kand oli ikka korralikult puruks.

Homme lubasid paljud arstile minna ja endale tossud kaubelda, mina seda teed minna ei kavatse. Tossud ja vorm pole päris see, mida sõdur kandma peaks. Samas minu jalad polnud ka nii katki, kui osade kaasvõitlejate omad. Ja kanged lihased ning tulitavad jalad tegidki meist kui karja pinocchioid, kes ei marsi, vaid kakerdavad rivis. Täna tõesti polnud muud varianti. Naersime veel, et täna oleme pinochhiod ja homme kehastume lihaste valu ja kanguse tõttu kindlasti robocoppideks.

Neid, kes üldse rivis olla ei saanud, ehk vigased nagu me kutsusime, neist oleks saanud peaaegu terve rühma suuruse üksuse moodustada. Meie ühel kaasvõitlejal tahtis rivistusel pildi kotti visata ja ta astus rivist välja. Kuumus ja väsimus oli temaga oma töö teinud.

XIII – Nokkivad kanad ja rõõmsa sõduri nägu

Posted by on Pühapäev, 29 august, 2010

Neljapäev

Päike lõõmab nii, et varjus on 28 kraadi sooja. Samal ajal liigume meie rakmed seljas ja relv käes lasketiiru. Mis arvate, kas me higistasime? Peale esimest 500 m oli minu selg igatahes läbimärg ja üle kõige oleksin tahtnud minna mitte laskma, vaid ujuma. Sel hetkel oli tõesti nii, et jahe vesi, siider jääga, jäätis või ükskõik milline jahutav asi tundus ülimalt ahvatlev. Sellise kuumusega hakkavad ka jalad päris hoolega higistama ja selle tulemusena hõõrusid nii mõnedki oma jalgevahed marraskile. Selline asi oli muidugi heaks endeks enne rännakut. Sest just homme pidi tulema veel palavam päev ja kui juba on jalgevahe puruks, mida ta siis võib teha peale 20 km. Kõlab valusalt jah?

Õnneks endal suurt häda pole, natuke on küll jalad villis, aga selle kannatab ära. Laskmisel pauside aeg rebiti sellist kildu nii et pane või kiiver pähe. Kes rääkis oma parimatest seiklustest, kes naistest ja kes lihtsalt tegi pede nalju. Pärast kui olime oma lasud teinud, pidime hakkama hülsse otsima. Öeldi, et iga hülss mis leitakse tähendab meile 25 pumpa. Jah me otsisime neid vägagi hoolega. Poisid kummardasid nii tihedalt kestade järele, et vaatepilt meenutas nokkivaid kanu. Õnneks ülemused ala kontrollimisel ühtegi kesta ei leidnud ja võit oli niiöelda meie.

Õhtu poole ajasid nii mõnedki oma kubeme paljaks, et rännakul hõõruma ei hakkaks. Ma ise jätsin sellise asja vahele ja panin panuse pigem just talgile. Aga inimesi on erinevaid ja kui see neid aitab, andku minna. Õhtul riviplatsile minnes oli samm ja laul ikka nii pekkis. Oli see väsimusest või lihtsalt madalast motivatsioonist? Igatahes taheti meid saata lennukale harjutama kui me tagasiteel paremini ei laula. Õnneks saime hakkama ja ei pidanud veel seda jama minema tegema.

Õhtul pead padjale pannes olid mu mõtted homsel rännakul ja meeles mõlkusid rühmaülema poolt päeval öeldud kaks lauset. Ajateenistus on tore aeg, seda korrata ei taha aga keegi. Ning rõõmsa sõjaväelase nägu on selline nagu oleks tellisega näkku saanud. Päris head ütlused minu arust ja usun, et esimene vastab ka tõele.

Reede

Täna oli siis see rõõmus päev, kui saime esimese küllaltki tõsise katsumuse osaliseks. Selleks oli 22 km pikkune rännak. Hommikul oli nagu ikka, tavaline rutiin, kus tegime ära hommikuvõimlemise ja sõime kõhud täis. Siis hakkas aga ettevalmistus ja ajude ragistamine. Kellelgi varem sellist kogemust polnud, siis oli ka nagu raske otsustada, mida võtta ja mida mitte ning millised on parimad ettevalmistused.

Ainuke mida paljud kasutasid oli talk. Seega nägi tuba 30 minutit enne rännakut välja nagu möldri veski, sest kõik tõmbasid endale munade ja tagumiku vahele talki, et vältida liigset hõõrdumist. Osad mehed teipisid ära ka oma kannad, lootes nii vältida ville. Igatahes. Toas valitses küllaltki pingeline ja ootusärev õhkkond ja keegi ei teadnud kuidas asi lõpuks välja tuleb. Pehmelt öeldes ka ilm ei soosinud meid. Selge taevas ja pluss 30 kraadi pole just see, millega tahaks liikuda.

9 paiku saime stardi ja asusime liikvele täies varustuses. Seljakotti tuli toppida sisuliselt kõik, mis meil kapis oli. Ning koos relva, rakmete ja kotiga oli meil seljas ca 35-40 kilo. Algus nagu alati on lihtne ja lennuväljal tahtsime isegi laulu üles võtta, mis lõpetati ülema poolt väga kiirelt öeldes, et ega me tsirkuses pole ja hoidke oma energiat. Esimene peatus tehti peale 1 h ja 20 minuti möödumist ja arvestuste järgi olime jõudnud läbida ca 7 km. Selleks hetkeks olime kõik higist märjad nagu põrandalapid.

Sa kurat kus mul ja ka paljudel teistel seljakott õlgadele hakkas! Lihtsalt niimoodi pitsitas, et anna minna. Kui selle seljast sai oli jumalik tunne. Aga kuna teadsin, et pean sellega veel ca 15 km läbima, siis see mulle just rõõmu ei teinud. Peatuses jõime vett ja kohendasime varustust. Vedelikku tuleb stabiilselt tarbida. Ka kõndides tuleb pudel ligi hoida, muidu tekib liigne vedeliku puudus ja see juba head ei too.