Ajateenistuse 4 nädal (SBK)
Võite ette kujutada meie mõlema rõõmu kui naisega kokku saime. Selline soe ja tugev embus toob meeletult elurõõmu argisesse Kaitseväe ellu. Samas tekitab ka masendust teades, et tund aega hiljem oled sa jälle temast ilma. Nii et üsna vastakad tunded. Emotsionaalselt on see igatahes väga tugev kogemus. Viis ja pool aastat oleme kogu aeg ninapidi koos ja siis viiakse meid kuuks ajaks üksteisest lahku. Aga ka sellist kogemust on vaja, sest siis sa teadvustad endale, palju sa inimesest hoolid ja kui palju sa teda armastad.
Paraku meie taasnägemise rõõmus hetk jäi üürikeseks. Päevnik oli ruuporiga väljas ja kajas: „Pioneerikompanii rivistub oma kasarmu ees!“. Seda kuuldes oli pilt selge, et keegi on millegagi hakkama saanud ja nüüd on vaid oodata tagajärgi. Saime teada, et üks vene kutt jäi minuti hiljaks. Mul polnud sõnu. Sa kurat kus ajas närvi mustaks, kuidas inimesed ei tunne kella ja ei oska oma aega planeerida. Ülejäänud 159 meest peavad taaskord ühe tropi pärast kannatama. Üks kõigi ja kõik ühe eest…
Alguses lubati üldse külaliste päev ära jätta. Veidi hiljem tehti mööndus ja öeldi, et ühe tunni asemel saate olla lähedastega koos 30 minutit. Kuna mul oli pool tundi juba oldud, küsisin, et kas ma võin ka tagasi minna. Ülemuse vastus oli lühike ja konkreetne – ei sa oled juba piisavalt olnud. Kaitseväes eriti ei kaubelda ülemate vastuste üle, kuid mu tahe oma naise juurde tagasi saada oli nii suur, et ma küsisin korra veel. Seekord oli vastus jaatav. Võtsin oma jalad tagumiku alt välja ja lidusin pääsla suunas.
Dramaatika minu jaoks siiski ei lõppenud, sest pääsla ütles külalistele, et täna rohkem miskit ei toimu ning minu naine oli paraku sellest juhindudes juba kodu poole hakanud sõitma. Need on sellised hetked, kus sa oled valmis kõigeks. Niisiis küsisin ühelt külaliselt telefoni, et võtta kiire kõne ja kallim tagasi kutsuda. Tol hetkel oli mul suva, kas jään helistamisega vahele või mitte. Tulgu või veeuputus. Lõpuks, peale kõike seda trianglit saime koos olla ainult 15 minutit, kuid see oli kahtlemata üks magusamaid veerandtunde minu elus.
Lõpuks jällegi üksi oma kasarmus istudes oli masendus suurem kui enne. Põhjus väga lihtne. Ma ei saanud isegi rahulikult seda 60 minutit nautida, ilma mingite jamadeta. Saad vaid korraks selle hea tunde kallimaga koos olemisest sisse ja juba pead talle nägemist ütlema. Mis veel kõige hullem (või samas ka hea?) on see, et ise ei saa sinna midagi parata. Sellega tuleb osata leppida. Minul on igatahes sellega hetkel tõsiseid probleeme. Vandumist ja kirumist jagus terveks õhtupoolikuks.
Lisaks kõigele tekitas „rõõmu“ see, et järgneval kahel nädalal keelati külalisi kutsuda. No kurat! Loodan südamest, et nad ümber mõtlevad ja meie peamist motivaatorit siiski ära ei võta. Küsisin igaks juhuks meie ülemuselt veel isiklikult üle, mis tema asjast arvab. Tema vastus oli üllatavalt lihtne: „Loomulikult ei toimu seda järgnevatel nädalatel, sest ise keerasite ju endale.“ Pakkuge ise mis suunas liikus minu tuju kuuldes sellist vastust. Pärast seda läksin süngelt oma kotti pakkima, et valmistuda häireks ning järgnevaks nädalaks metsas. Sellest tuleb meie esimene laager. Loodan, et ilmad oleksid vähemalt head, mitte ei peaks vihmas passima.
Nädala kokkuvõte: Sõjaväe eesmärk stressi tekitada toimib sajaga. Kõnnime õhukesel jääl ja seda, mis meie tuju hoiab, on meilt kuradi kerge ära võtta. Ometigi on see kõik vaid nohu sõjaga võrreldes. Kui miski õpetab hetkes elama, siis see elu siin kindlasti.
