Ajateenija.ee

Ajateenistuse 4 nädal (SBK)

Laupäev

Te olete vist juba nüüdseks aru saanud, et sel päeval harrastame koristamist natukene rohkem kui muudel päevadel. Seekord oli erand. Täna küürisime rohkem kui paaril nädalal vast kokku. Kokku pidime kolm korda oma territooriume uuesti koristama. Mitte päris algusest peale, aga parandama vigu, mis esines. Kohati meie fantaasia ei olnud nii kõrge lennuga kui ülemuse oma ja tolmu leidis ta näiteks järgnevatest kohtadest: kella sihverplaat, ventilatsiooni restid, põranda liistud ja wc vaheseinte pealsed. Jälle saime targemaks koristamise osas.

Selline tunne on, et ajateenistuse lõpuks peaksime saama koristaja paberid, sest see on meil ikka nii käpas, et paha hakkab. Aga jah, nagu ma eespool mainisin, ilma puhtuseta Kaitseväes hakkama ei saaks. Siinkohal on ka hea tõdeda, et meile karistuseks määratud peldiku toimkond töötab ilusasti. Nüüdsest jälgivad kõik tähelepanelikult, mis neist potti maha jääb. Oma tekitatud viperi triibud koristatakse nii ilusti ära ja potid läigivad vastu kui peegel, kus võid oma habet ajada. Kurb on aga selle juures see, et fantoomsittujast triibutaja on endiselt tabamatuks jäänud. Olen kindel, et küll tuleb aeg, mil ka tema vääratab ja vahele jääb. Kui see juhtuma peaks, siis teaksime kõik, kes vähemalt nädalakese jutti wc-id koristaks.

Pühapäev

Uni sellel öösel oli katkendlik ja kuidagi rahutu. Põhjust pole raske otsida ja avaldan selle ka teile. Just täna oli see päev, mil esimest korda lastakse meid külaliste juurde. Kes näeb oma perekonda, keda tuleb naine vaatama ja keda lihtsalt head sõbrad ja tuttavad. Mul oli hommikul juba tõustes nägu naerul, sest lõppude lõpuks saab oma naist kallistada. Kuu aega temast eemal olla ja veeta oma aega ainult poiste seltsis, on paras piin, kuid omamoodi vajalik ja asendamatu kogemus.

Kuna hommikuti meil midagi ei toimu, on meil kohustus viie minutiga peale äratust olla oma vooditest väljas. Esimese šoki osaliseks said need, kes seda ei teinud. Kõigi üllatuseks käis seda ülemus kontrollimas. Kunagi varem polnud sellist asja olnud. Nende nimed, kes vahele jäid, pandi kirja ja teatati, et teile külaliste päeva ei toimu. Ma ei tahaks ennast nende nahka küll panna, sest masendus oleks tapvalt suur.

Päev läks aga omasoodu edasi ja peale lõunat hakkasid koridoris kajama päevniku välja hüütud nimed, kellele külalised on saabunud. Omakestega koos olemiseks anti aega 1 tund ning mitte mingisugust hilinemist ei aktsepteeritud. Seda anti meile ka hommikul teada, et kui toimub mingi rikkumine, lõpetatakse külaliste päev ära ja kõik lähedased saadetakse koju ära. Ühesõnaga meie emotsioonidega oli tänasel päeval väga lihtne mängida ning meid pandi mööda nööri käima.

Lõpuks kajas koridoris kauaoodatud: „Porval, külalised!“. Arvan, et tol hetkel tegin oma elu ühed kiireimad liigutused, et olla valmis nägema oma kallimat. Veel enne tuli kompanii vastutava juurest läbi käia, kes vaatas sind üle ja luges vajadusel sõnad peale. Temaga asjad korda aetud, läks kell käima ning 60 minutit hakkas armutult tiksuma.

Rivistuselt tulles võttis ülemus meid kokku ja korraldas vabama istumise murul. Küsis kuidas meil siiani läinud on ja kas on tekkinud peale katkiste jalgade ka mingeid probleeme. Ta rääkis väga rahulikult. Hetkeks oli tunne nagu oleks käskude ja valjuhäälse militaarelu keskelt sattunud taas arutlevasse tsiviilmaailma. Samas, vaadates laigulisi kaasvõitlejaid enda ümber haihtus see mõte kiirelt. Räägiti sellest, mis meid ees ootab ja mis meist edasi saab. Järgnes küsimuste-vastuste voor, kus huvilised said oma uudishimu rahuldada ja erinevate asjade kohta pärida. Kes uuris kuidas autojuhiks saab, kes küsis mis NAK-is tegema hakatakse.

Kui veel enne õhtust rivistust olid omavahelised pinged õhus ja nähvamisi oli üksteisele tubades päris väikeste asjade pärast, siis peale sellist vestlust ja väikest taastumist rännakust oldi tunduvalt rahulikumad. Ma ei tea kuidas teistega oli, aga need kellega koos me rännaku kui esimese tõsisema katsumise läbi tegime, tundsin mina küll suurt ühtekuuluvustunnet. Sees pulbitses sellel hetkel juba motivatsioon ja võisime kõik endale vastu rindu lüüa ja öelda, et ära tegime. Läbi valu ja vasktorude, kuid see enam ei loe.

Õhtul saime kõhutäie naerda kui öeldi, et kellegi ema helistas staapi ja ütles, et tema poega alandatakse sellega, kui peab pakkide ja kirjade eest tegema kätekõverdusi. Tea mispärast see alandav peaks olema? Mees saab natuke trenni teha ja austab juba sissejuurdunud traditsioone. Mina mingit isiklikku tragöödiat küll selle pärast ei näe, et pean tegema 50 pumpa, et kätte saada oma kallima kiri. Aga eks inimesed on erinevad ja ka psüühika on teistsugune. Seega võeti vastu otsus, et enam ei pea tegema. Küll aga võib. Ma ei mäleta et meie rühmast pärast sellist otsust kellelgi pumbad tegemata oleks jäänud.

Laupäev

Tavaliselt algab meie laupäeva hommik järgmiselt: hommikuvõimlemist ei toimu ja selle asemel klopime oma patju ja tekke. Need hommikud on alati mõnusad. Saab rahulikult ärgata ja mitte kohe tegutsema hakata. Peale kloppimist ei pea ka voodeid tegema, kuna linade vahetus toimub kuskil lõuna aeg. Seejärel teeme ära oma hügieeni, käime sööme kõhud täis ja naudime hommikust kohvi. Pärast seda algab majanduspäev. Argipäeviti on peale sööki hommikune ülevaatus, nädalavahetustel aga mitte.

Seekord oli üllatus. Karjuti, et välja rivvi. Sain kohe aru, et kompanii vastutaval on seekord omad plaanid. Enamasti ma laupäeviti habet ei aja, laskmaks vahepeal nahal ka puhata. Ei tea küll miks, aga mingil põhjusel lasin täna hommikul igaks juhuks pardliga oma habeme maha. Ja see oli ka minu õnn. Ülemus käis ringi ja ütles igale kolmandale: „50 läks“. Mehed pumpasid.

Ühelt vene poisilt küsiti, et miks habe ajamata. Kuna vastust ei tulnud, sai ta ca 5 minutit toenglamangus olla. No ikka juhtub, ehkki jah, sellised üllatused laupäeva hommikuti tuletavad valusalt meelde, et oleme Kaitseväes mitte sanatooriumis või kodus. Distsipliini nöör ümber meie kõride hoitakse ikka parajalt pingul, et me ennast lõdvaks ei laseks.

Edasi läks meie päev koristades ja loomulikult omavahel jällegi suheldes ja tutvudes. Seda kuni kella kolmeni, mil meie motivatsiooni tuli tõstma Nexuse laulja Merka. Teda nähes hakkasid paljude poiste silmad särama nagu põhjatähed. Osad klammerdusidki oma pilguga tema külge algusest lõpuni. Eks see, et me polnud naisi näinud juba tükk aega, tegi oma töö. Aga kontserdil saime tunda ennast vabalt. Võtsime mütsid peast ja lasime vöörihmad lõdvaks. Seal olles panin silmad kinni ja nautisin pehmet suvetuult ning muusikat. Pole küll selliste meloodiate austaja, kuid mitu nädalat muusikata olla muudab asja.

Mõni mees viskas pikali ja tundus, et lausa uinus. Saimegi naerda, et ongi õige valla pidu, kus osad vennad on ennast segi kamminud ja külili visanud. Mingil hetkel tundus olema jälle normaalse inimese tunne, kus võisid olla vabalt. Merka korraldas meile väikese võistluse, kus pidime kaasa laulma refrääni. Võidu suurtüki-poistega. Võite juba ise arvata, et meie võitsime ja laulsime nad lihtsalt üle. Selline vabadus ja ülimalt chill olemine ei kestnud muidugi kaua. Kui Merkal laulud otsas olid, võtsime aga jälle rivvi ja marssimine oma kasarmu ette võis alata. Edasi oli vaba aeg, mil saime teha omi asju. Nädalavahetused kaitseväes ongi just need hetked, mil saad natuke lugeda ja puhata. Nädala sees sellist aega eriti ei ole. Isegi kui on vabamad hetked, leitakse meile alati tegevust, olgu see siis nii nõme ja mõttetu kui tahes.

Nädala kokkuvõte: Mida sitem, seda parem. Tapa vanasõna.