Ajateenija.ee

Ajateenistuse 12 nädal (NAK)

12 nädal

Esmaspäev

Hakkas üksteisega tutvumine. Osad näod toas olid küll vanad, kuid siiski koondati mehed NAK-i nelja rühma pealt. Toas oli nüüd kokku neliteist meest, enne oli meid kümme ja sedagi tundus palju. Igatahes meie vaim ja keha kohanes öö jooksul jälle militaarse keskkonnaga ja juba hommikust alates oli tuju päris laes. Muidugi mitte kõigil, sest osad vennad põdesid veel korralikku pohmakat. Usun, et hommikune jooks oli neile paras piin.

Pärast rutiinseid hommikutoimetusi läksime auditooriumisse, et saada tuttavaks pioneerikooli kaadriga ja selle kursuse eesmärkidega. Ülem rääkis meile neljast punktist või ka nii öelda põhimõttest, mis alates tänasest kuni kursuse lõpuni kehtima hakkavad.

Esimene – mida sitem seda parem. Ühesõnaga, et võtaksime väljakutsed vastu ega pabistaks kehvade olukordade pärast. Sellistest olukordadest õppivat palju – eks näis. Teine – ära karda kohustusi ja vastutust. Kuna meid koolitatakse jagu juhtima ehk kaheksa mehe eest vastutama, siis peame selleks ka valmis olema ja harjuma selle olukorraga. Seda enam, et praegu on aega õppida. Kolmas – kes esitab küsimuse stiilis „miks mina?“, see kukutab ise ennast trepist alla. Seega kui sulle midagi öeldakse, täidad sa selle vastuvaidlematult. Neljas – ära aja paska. Kui on probleemid, siis räägi sellest kohe. Seega kõik peab olema aus ja otsekohene.

Ütleme nii, et ta andis need põhimõtted kenasti meile edasi, seda enam, et ta tegi seda läbi huumoriprisma. Lisaks anti teada veel seda, et esimese kuue nädala jooksul ööbime väljas seitse ööd ja tõenäoliselt bibide all, mitte telkide. Loodetavasti ei saa need ööd väga külmad olema.

Pärast seda jätkusid terve päeva jooksul määrustike ja topograafia tunnid. Mulle klassitunnid väga meeldivad, sest väljas ma eriti põrgata ei viitsi ja klassis saab rahulikult omi mõtteid mõelda ja igast ideid analüüsida ja mõelda. Poisid käivad ka iga vahetund nüüd suitsetamas, sest enam seda kolme sigareti piirangut ei ole. Ma imestan, et nad veel selliste koguste peale näost siniseks pole läinud.

Esmapilgul tundub asi olema igati vabam ja mõistlikum kui noorteajal, mil meil pidevalt ora poolenisti sees hoiti. Eks nüüd saadakse aru ka, et oleme valmis ise rohkem vastutama ja igasuguseid lohhe pole NAK-i saadetud ka, keda peaks erilise tähelepanu all hoidma. Siia siiski valitakse need, kes on natukenegi asjalikumad. Muidugi läks ka autojuhtideks palju häid ja asjalikke kutte, kes oleksid siia ideaalselt sobinud – nemad aga tahtsid lube saada ja inimeste asemel masinaid juhtida.

Tooksin välja mõned paremad väljendid, mida me tänase päeva jooksul kuulda saime. „Kui tekib mingeid probleeme, siis esimene mees kellel munad veriseks lüüakse on vastutav ja alles siis teie“ ning „kui saate mingi jamaga hakkama, siis lööme teile sampa pudeli kannaga perse“ Seda kõike öeldi muidugi naljaga, kuid eks seal taga peitub ka tõetera, et kui tekitate probleeme, siis ainult iseendale.

Arutasin veel tänasel õhtul ühe parima sõbraga tulevikuplaane ja mõtisklesime üldse vähe elu üle järgi. Kaitsevägi on selliste mõtete mõlgutamiseks ja oma elu edasiseks planeerimiseks väga hea koht. Siin olles saab palju asju ära teha, või vastupidi võid selle aja lihtsalt raisku lasta ja oleskleda. Valik on täiesti enda teha. Selline arutelu andis jälle kõvasti motti juurde ja olen igati rahul, et meid koos temaga aega teenima pandi.

Teisipäev

Õppisime päeval raadiojaama ja sellega tegutsemist. Saime aparaadist natuke aimu. Osadel vendadel läksid sellist tehnikat näppides silmad täitsa särama. Mind jättis see suhteliselt külmaks ja viimases pingis tegime teise kaasvõitlejaga täpselt nii palju kui vaja oli. Eriti genereerima ei viitsinud midagi hakata. Pärast seda toimus riviõppe teooria. Saime lõpuks teada, milleks seda rivi üldse täpsemalt vaja on. Ma ei hakka koonerdama ja jagan seda teadmist teiegagi. Rivi Kaitseväes on distsipliini alus ja võimaldab mehi kõige efektiivsemalt ja otstarbekamalt juhtida. Muidu jookseks ringi nagu peata lambad.

Ajateenistuse 9 nädal (SBK)

Teisipäev

Hommikul käisime jälle oma kallikesest pauku tegemas. Lasketiirus on alati suhteliselt normaalne käia. Pool päeva kaob kui lennates ja sealne tegevus on selline rahulik, et ei pea eriti palju võimlema. Samas, osadel meestel katus sõidab korralikult ja närveldamine käib. Ei ole nad ühe ja teise asjaga rahul. Selline pidev virisemine ajab lihtsalt närvi. On üks ütlus, mis mulle väga meeldib ja mida ma ka ise järgida püüan. Muuda või aktsepteeri. Kui sa muuta ei saa, siis ole rahulik ja ära inise nii palju – elu kõigile lihtsam.

Pärast laskmist toimus relvade puhastamine, mille tingimus on, et see käib vaikides. Kuna me seda reeglit täita ei suutnud tuli häire „gaas!“ ja meie jooksime oma kappide juurde, et need vene kummid endale pähe sikutada. Sporti on selles suht raske teha, aga koristada ja relva puhastada pole hullu midagi.

Enne õhtust rivistust läks ühe võitlejaga natuke naljatamiseks ja tõmbasin tal viksise saapaharjaga väikese juti näole. Otseloomulikult ei saanud ta sellele vastamata jätta ja tõmbas mulle korraliku lataka viksi näkku. Selline maskeerimine võiks metsas ilusti töötada, küll aga mitte rivistusele minnes, kus pead olema triksis-traksis. Seega tegin kiired liigutused kraanikausside poole. Tegin enda jaoks ka avastuse, et sooja veega viks maha ei tule vaid läheb lihtsalt kenasti näos laiali. Kui seda taipasin ja oma veast aru sain, kasutasin külma vett ja jõudsin napilt õigeks ajaks rivvi. Jälle nalja kui palju ja kes see seda ikka teeb, kui mitte ise.

Kolmapäev

Algas meie eksamiperiood. See oli peaaegu nagu sess ülikoolis. Esimesena tuli sooritada määrustike test. Ütleme nii, et see tuli palju raskem kui arvata oskasime. Pärast seda tuli näidata oma jõudu üldfüüsilises testis. Selle pealt oli selgelt näha, kuidas meeste vorm ajateenistuses paranenud on. Osad, kes alguses tegid mingi 30-40 pumpa, suutsid nüüd pingutada maksimumi – 82 peale. Kui ma alguses sain 209 punkti siis nüüd 278. Seega tulemused üht-teist näitavad.

Õhtul hakkasime homseks rännakuks valmistuma. Mäletan, kui me esimesele rännakule läksime. Siis ei osanud me midagi mõelda ega oodata. Samuti ei teadnud me mida peaks lisaks kaasa võtma ja kuidas oleks kõige parem. Nüüdseks olid kogemused olemas. Saime veel enne käia sõdurikodus ja täiendada oma magusavarusid. Sest šokolaad, vesi ja talk on vähemalt minu jaoks kõige olulisemad komponendid. Suvel ilma talki kasutamata pikki distantse läbida on ikka suht porr, sest higistamine on meeletu ja see omakorda põhjustab hõõrumist. Seega kompsud kokku, vaim valmis ja homme teele.

Neljapäev

Täiesti tavaline hommik. Kell kuus on äratus ja toimub hommikuvõimlemine. Päeva teeb siiski eriliseks see, et kell 8 30 on start SBK lõpurännakule. Päris hea on sellele mõelda, sest lõpuks ometi saab selle siis kaelast ära. Ja ma tean juba ette, kui hea tunne mul on selle lõpetamisel. Autoga toimub liikumine stardipaika. Seekord oleme juba ideaalselt paigutunud ja meie jalad ei sure. Seda ei tohikski lasta juhtuda, sest need on järgmisel kahel päeval meie põhilised töövahendid.

Esimese päeva distantsi pikkuseks oli ca 26 km. Ütleme nii, et oli suhteliselt lihtne – vähemalt minu jaoks. Püüdsime oma rännakuga päris kiiresti esimese ja kolmanda rühma kinni. Kolmas oli lihtsalt aeglane ja esimene pani kiirustades väheke rukki – tegi vabatahtlikult oma teekonna pisut pikemaks. Nendest möödumine tõstis kõvasti motti ja pani ununema juba kergelt väsinud jalad.

Kuna läbisime teekonda arvatust kiiremini, siis meile ei jõutud ka varitsust korraldada ja pääsesime sellest. Ainsaks ülesandeks sel päeval oligi miinivälja läbimine. See polnud ka mitte mingine katsumus. Sealt edasi oli laagrisse vaid paar km. Esimesel päeval kõndisimegi kokku ca 7 tundi. Kohale jõudes avastasime oma suureks rõõmuks, et kõik telgid on püsti pandud ning osades juba küdesid ahjud. Meie ülesandeks oli kuivad riided selga panna ja oma jalad ja käed ära venitada. See viimane oli eriti oluline, sest muidu oleks teele asunud lihtsalt kari pinocchioid, kelle jalad ei liigu. Pärast seda saime kätte oma õhtusöögi ja söögi kõrvale nautisime ilusat õhtut.