Ajateenija.ee

Ajateenistuse 13 nädal (NAK)

Nagu ma siin korduvalt olen maininud, on elu läinud paremuse poole ja päevas jääb lausa ca 1 h vaba aega, et tegeleda oma asjadega. Mina kasutan enamasti seda aega lugemiseks ja oma ideede analüüsimiseks. Tänagi istusin sõbraga maha ja genereerisime ideid, mis äri tuleks välja saades alustada. Selline asi hoiab ilusti Kaitseväes meele erksa ja motivatsiooni üleval, lisaks saad oma aega otstarbekalt kasutada. Lihtsalt lebotamine oleks ju selge ajaraisk.

Paljud võitlejad ütlesid, et nad pole elus nii palju lugenud, kui nüüd Kaitseväes. Et kellel tahtmist on, saab ennast igati harida. See on loll jutt, et ei jõua või ei saa. Noorteajal on jah raskem, kuid seda enam peab olema endal tahtmist. Nagu mul üks tuttav, kes teenis minust aasta varem ütles, et lugeda sa raudselt ei jõua, sest tema ei jõudnud SBK ajal mitte ühtegi lehte lugeda. Kahtlesin tema väites ja see sai ka tõestust – SBK lõpuks olin lugenud ca 1200 lk – seega kõik on tahtmise küsimus.

Kolmapäev

Kiiruse oleme vähemalt hommikul paika saanud ja tundidesse me enam ei hiline. Hästi palju sõltub vastutavast ja tema oskusest planeerida aega ja nõuda seda sama meestelt. Kui ikka rühma vastutav on uimane, siis pole tervest rühmast ka midagi head oodata.

Üks asi selgeks saadud, tuli hakata õppima järgmist. Meie ülemad ei olnud meie koristamisega täna rahul. Üks kraanikauss määriti ekstra nende poolt ära, et me asjadest aru saaksime. Koristamine on mul tsiviilis suhteliselt viimane asi mida ma teha viitsin, nii ka Kaitseväes. Ega mu nägu särama ei lähe kui moppi saan lükata. Pole parata, tuleb olukorraga leppida ja tõdeda, et peale seda kui saame endale pulgad peale, hakkavad seda tegema reamehed. Vot see on seerude puhul küll igati hea eelis. Muidugi on vastutust rohkem ja muid kohustusi, aga vähemalt ei pea lappi mööda lennuvälja (loe koridori) vedama.

Kaitseväes on nii, et igal rühmal on oma söömise kellaaeg. Tobe on aga see, et peame söökla ette minema koos kompaniiga. Seega enne meid sööb sisuliselt mingi 200 meest. Seega saime ka täna passida söökla ees rivis lihtsalt mingi 30 minutit ja oodata oma korda. Ilm oli harjumatult jahe ja see seda ei soosinud. Loodan, et ülemused saavad asjast aru ja rohkem kui kaks rühma korraga sööma liikuma ei pea. Mis mõte on lihtsalt niisama seal seista, oodata ja külmetada? Mina seda biiti ei jaga.

Käisime täna lasketiirus. Noorteajal kõndisime sinna alati jala. Maa iseenesest pikk ei ole – ca 3 km. Seekord läksime sinna meie üllatuseks autoga. Väga luksuslik. Nii on see laskmine täitsa mõnus. Viiakse kohale, teed oma paugud ära ja asi tahe.

Iseenesest läks laskmine päris hästi. Tihedus oleks võinud vähe parem olla, kuid vähemalt kõik kuulid leidsid oma tee märklauda. Ikka imestan, kui uimased mõned mehed võivad olla. Üks käis lasketiirus vinnastatud relv seljas. Liikuvad osad olid ettelöömata ja padruniväljaheite ava passis lahti. Need, kes Kaitseväes on käinud, teavad täpselt, mida ma mõtlen. Teistel võib olla vähe keerulisem. Igatahes ma ei kujuta eriti ette, kuidas selline asi saab üldse võimalik olla.

Õhtul oli esimest korda uute meestega koos rivistus. Vast mäletate kui naljakas meil oli esimesel rivistusel üldse. Seekord oli umbes sama. Ja pärast seda olid vähemalt minul huuled korralikult puruks hammustatud, et mitte naerma puhkeda. Põhjus lihtne – oli väga palju uusi ja naljakaid nimesid. Nimi muidugi meest ei riku, aga nalja sai omajagu.

Loodan, et sellega harjub, sest naeru kinni hoida on suhteliselt vaevaline ja kui rivis kihistada, siis on kindel, et mingi jama sellest tuleb niikuinii. Ausalt öeldes eriti mingeid lisategevusi ja kohustusi nagu ei tahaks teha, seega pigem olla rahulikult hall mass ja seda kogu rühmaga.

Algusest peale õpetati meid, et kapp peab kogu aeg olema lukus ja lahti jätta on keelatud. Kasarmusse jõudes nägimegi, et meestel, kes seda teha unustasid, oli tuuleiil kappides käinud ning nende asjad kapist välja tõmmatud. Üks veel naeris, et ega teist korda ikka ei tehta ja kappi kinni ei pannud. Sööklast tulles oli jälle kerge hämming kui kõik asjad vedelesid maas. Kuulsime, et teistes rühmades võetakse lukud sellise asja peale ära ja peab käima neid välja lunastamas. Meil vähemalt esimene kord seda ei praktiseeritud -meie õnn.

Veel kirkaid momente päevast. Õppisime ära sõna säbelemine. See on liigne liigutamine rivis. Kaasvõitlejad õpetasid üksteisele kuidas eeslit lüpsta. Selleks pidi üks võitleja teisele andma mündi ja ta oligi lüpstud.

Meil olid ka eelnevate päevade jooksul antud paroolid mida pidime meeles pidama. Kui ülem ütles parooli, siis sellele vastavalt oli ka tegevus. Tänase päeva parool oli „shenshei“, mille peale meie pidime silmad kissi tegema, jalad kokku panema ja ette kummardama ning midagi hiina keelt meenutavas variandis pobisema. Eelnevad paroolid olid „sähvatus“ vasakult/paremalt. Selle korral pidime sisse võtma miinipilduja tule asendi (kõhuli maas, käsi kuklal ja jalad koos).

Lisaks oli parool „karu süda“, mispeale meie pidime vastama „au valge inimene“. Kõige parem oli kood „Michael“. Siis pidime moonwalkis oma tuppa minema – hoolimata kohast, kus asusime. Mõni lasi ca 15 m pesuruumist oma toani. Igatahes saab nende paroolidega piisavalt nalja. Nende ülesandeks on vististi see, et õpiksime selliseid asju meelde jätma ning see soodustab ka rühma sisest suhtlemist.

Õhtul said teise rühma osad võitlejad harjutada kiirust. Selleks pidid nad kasarmu esisel põllul kiivrites ja rakmetes liivakotte ühest kohast teise tassima. Teate kui hea oli seda aknast pealt vaadata ja mõelda, et ise ei pea seal praegu nende asemel olema. Et saab rahus oma hambaid pesta. Saime ennast puhtana magama sättida, kui teised higiselt rassisid. Usun, et selleks oli ka mõjuv põhjus.

Kolmapäev

Hommikul oma jooksu tehes nägime, et suurtüki mehed on karastamist hakanud harrastama ja jooksid paljaste ülakehadega ringi. Kaitseväes on asjad nii, et kõik peab olema ühtne. Seega pidime ka meie särgid ära võtma. Aga mis seal salata, oli päris mõnus nii joosta. Oleks veel kuskil rannas olnud oleks päris luksus olnud. Aga jah, milline vaatepilt oleks sellel hommikul avanenud naistele kui ca 320 poissi poolpaljalt ringi jooksevad.

Tänane päev kujunes meile väga tähtsaks, kuna saime teha oma esimesed lasud oma AK-4-st. Väike ärevus oli ikka sees, kuna polnud ju ennem laskmas käinud. Ülemused veel omavahel rääkisid ka: „lähete laskma jah? Kas tulete sama koosseisuga tagasi ka?“. See oli küll lõõpimine, kuid fakt on see, et lasketiirus pead säilitama kainet meelt ja kogu aeg mõtlema, mida sa ikkagi teed. Vastasel korral võib juhtuda nii, et lased lihtsalt enda kõrvalt mehe maha. Selliseid juhtumeid pole minu teada olnud, kuid nö napikaid on tehtud küll, kui relva kontrollides on instruktoril kuul kõrva äärest mööda vihisenud. Hea tunne see kindlasti polnud ja selle laskja nahas mina küll olla ei tahaks. Kujutan juba ette, mis karistusi ja tegemisi talle ülemused genereerisid.

Aga see selleks. Saime lasta 50 m pealt lamades. Lihtsalt selleks, et saada tunne kätte ja rohkem oma relva tundma õppida. Lahingus võib ju tegu olla meie elupäästjaga. Lisaks saime aimu, mis tagasilöök meie relval on. Ausalt öeldes ootasin midagi hullemat, aga relva valesti õlas hoides ja valesti sihtides võib oma õlale haiget teha või silma siniseks saada küll. Õnneks laabus meil kõik hästi ja mingeid probleeme lasketiirus ei esinenud.

Sellele paarile paugule järgnes ca 3 h relva puhastamist. Jah, tõsi ta on, et relv hooldust vajab, sest sees oli ikka korralik tahm ja seda nühkides oli küll tunne, et relva enam kunagi puhtaks ei saagi. Sellest ka põhimõte, miks ajateenija ei tohiks kunagi öelda, et relv on puhas. Relv saab olla ikka ainult puhastatud või hooldatud. Fakt on see, et ideaalselt puhtaks meil kasutatavate vahenditega seda ei saagi.

Lasketiiru läksime ja tulime jala. Edasi-tagasi oli sinna ca 3 km, kuid palav ilm, sissekäimata saapad ja veel harjumatu varustus tekitas nii mõnelegi mehele omajagu ville. Kellel neid veel polnud, siis nüüd oli hea võimalus hankida.