Ajateenistuse 5 nädal (SBK)
Neljapäev
Hommikul tuli kogu oma nodi kokku korjata ja asuda järgmisesse laagrisse. Selline positsioonide vahetamine on ikka korralik tüütus, sest telgid tuleb kokku korjata ja kõik mis on enda käe järgi tehtud, et mugav oleks, jääb sinust maha. Sõdur ei lase ennast aga heidutada ja seega pakkimine võis alata.
Uus piirkond, kuhu pidime ennast sisse seadma, oli võsastikus ja mõnusas rägastikus. See oli mingi raielank, mis oli oksarisu täis. Seega enne, kui oma telgi uude kohta püsti saime panna, pidime pinnases tegema tugevaid ettevalmistustöid. Pärast seda pidime kaevama põlvelt laske kaevikud. Pinnas polnud pooltki nii hea kui eelmises kohas ja kuna räige uni oli ka, siis töö eriti edasi ei tahtnud minna. Lisaks kõigele oli veel lauspäike ja higi voolas ojadena.
Ca kella 4 aeg pidime minema vaatama kaeviku vallutamise demo ja seda kuidas öösiti mingit valgust on näha ja helisid kuulda. Ühel hetkel kõlas, et kõik on 7 minutiga tee peal rivis ja valmis liikuma. Üks osav vend suutis 5 minutit hiljaks jääda. Võite arvata, kas meie ülemus oli õnnelik selle üle? Seega ootasime kaasvõitlejat toenglamangus, mis polnud raske, sest me oleme siiski ju treenitud.
Hiljaks jäämise puhul tuli peale „olukord“. Meie piirkond oli gaasi täis, ja et sealt välja saada, pidime 5 minutit gaasimaskidega kõndima. Edasi läksime joostes, kuna endiselt olime hiljaks jäämas. Ütleme nii, et see treening, mis me ergutuseks saime, polnud vaid hilinemise eest, vaid väikeseid asju oli juba üksjagu kogunenud.
Reaalsete granaatidega kaeviku vallutamise demo oli päris lahe. Eriti veel see, kuidas esimese granaadi heide ei õnnestunud ja kaugemalt oli kuulda lendavaid roppuseid. Aga muidu tundus igati efektiivne lahingpaari koostöö. Kui üks sööstis, siis teine andis teravat tuld oma relvast ja vastupidi.
Valguste ja tulede näitamise ajal oli kell juba lähenemas südaööle. Kuna mehed olid väsinud ja äsja olime ka söönud, siis kõht muudkui hõikas – „maga, maga, maga“. Ca veerand meestest seda ka kuulas. Iseenesest oli huvitav vaadata kui kaugele on näha kui pannakse suitsu põlema ja kuidas koni hõõgumist on näha. Lisaks tutvustati erinevaid valgusrakette ning öövaatlusseadet. See viimane oli igati pull, see nägi välja nagu filmis ja igasugune valgus oli väga hästi näha. Loodan, et saan seda millalgi metsas kasutada, kuid see on vähetõenäoline, sest selle hind on ikka korralikult kirves.
Öösel oli meie laagri juures lask, mis tähendas seda, et oli häire. Kui te peate väsinuna unesegasena midagi tegema, siis teate ise kui raske see on. Nii oli meilgi. Magamiskott oli nii soe ja uni magus, et me otsustasime – saagu mis saab, meie välja ei lähe. Päris nii libedalt meie salakaval plaan ei läinud. Ühel hetkel pistis meie rühmaülem pea telki ja küsis, palju meid siin on. Meie vastuse peale, et 11, saime karmi ja kiire käsu kohe positsioonidele liikuda. Kaevikuliinis antakse käsud edasi häälketiga. Vähemalt see laager ja meie puhul oli see nii.
Tegelik „häire“ kestvus oli 15 minutit. Kuna seda korralikult ei dubleeritud, siis meie jagu oli oma pesas 45 minutit (kas pole justkui õpikunäide juhtimisalasest raamatust?). Silmalaud olid nii rasked, et pean tunnistama, et ma sellele eriti vastu punnida ka ei viitsinud. Magasin rahulikult toetades oma pea koos kiivriga oma kalli AK-4-ja najal.
Õnneks on see viimane öö laagris ja juba homme saab kasarmusse valgete linade vahele. Külmavärinad tulevad peale, mõeldes kui mõnus see on. Kokku terve metsalaagri peale oleme saanud magada 6-8 tundi sõltuvalt sellest, kuidas kellelgi õnne ja vedamist on olnud.