Ajateenistuse 10 nädal (SBK)
Teisipäev
Tänaseks eksamiks oli „välioskused“. Seal pidime oskama liikumisviise ja käemärke. Lisaks tuli näidata oma teadmisi kuulipilduja peal. Kõige lihtsamaks osutus rivieksam. Võrreldes ülikooli eksamitega on need ikka suhteliselt lihtsad. Seda muidugi mitte kõigile, sest inimesed on erinevad. Mõned läksid eksamite ajal päris närvi ja üleüldse tundub, et poiste kannatus hakkab vaikselt katkema.
Siiski on jäänud loetud päevad SBK lõpuni. See terendaks ees juba nagu reserv. Sest lõpuks ometi saab siis koju ja seda lausa üheksaks päevaks – milline õnn. Loodan, et te suudate ette kujutada kui väga me seda ihkame. Sest mõelgem ise – täiesti uus ja võõras keskkond, eemal sõpradest ja perest, tehes ühtlasi asju, mis pole just kõige huvitavamad – ja nõnda 2,5 kuud jutti. Pole just meelakkumine. Siinkohal ma ei taha hakata üldse mõtlemagi meie isadele, kes pidid kordades hullemat välja kannatama kolm aastat. Võõras väes ja võõras keeles, tuhandete kilomeetrite kaugusel oma kodupaigast, kesise puhkuselootusega jne – tundub üldse üle mõistuse. Ja ega ennem sellest aru ei saa, kui seda vähegi kogeda saab.
Õhtul oli suhteliselt tavaline rutiin. Lugesin oma raamatut ja mõtisklesin niisama elu üle. Lisaks tuli ka tegeleda õppimisega, sest homme on viimased neli eksamit ja tahan need normaalselt ära teha. Ega ei tahagi mingit maksimumi saavutada, selleks nagu motivatsiooni pole meile antud, peaasi et lihtsalt läbi ei kukuks. Kui eksameid ära ei tee, siis öeldi, et linnaloa saamise võimalused on kesisemad. Kuna mul niigi laskmine pekki läks, siis seda jama pole küll vaja. Seega väike kordamine ja magama ära, eks homme paistab mis saama hakkab.
Kolmapäev
Õnneks on siis täna viimased neli eksamit. Ja nendeks oli side, kauguste hindamine, topograafia ja meditsiin. Õhtuks olid need kõik kenasti tehtud ja ütleme nii, et päev läks vägagi kiiresti. Kui vaid kõik päevad nii kiiresti läheks! Siis me oleks vist juba reservis…
Lõpuks pandi seinale üles ka pingerida eksamite tulemustest. Ise olin päris rahul. Olin kuskil viiekümnes ja ainult siis see laskmise asi ebaõnnestus. Vene kuttidel oli seis vähe täbaram ja nii mõnelgi oli rohkem eksameid läbi kukutud kui ära tehtud. Eks siis ole näha kas need tulemused meil tulevikus hakkavad ka väljalubasid mõjutama – loodan et mitte.
Neljapäev
Hommikupoolne sisustati meil orienteerumisega. Tänu väikesele trükiveale ühe koordinaadi osas, panime korralikult puitu. Ma veel enne teele asumist küsisin ülemalt, et kas see number peabki selline olema. Saades jaatava vastuse, asusime teele.
Pärast tund aega otsimist ja sumpamist mingis kuradi võsastikus saime aru, et nii need asjad olema vist ei peaks. Tulemuseks oligi see, et peale kolme tundi jooksmist ja kasarmusse saabumist saime teada, et peame selle õhtul uuesti tegema – nii äge. Sellised asjad viskavad normaalselt kopa ette. Samas ega seal vahet pole, saabki trenni teha.
Õhtul oligi uus katse, seekord ma siiski enam joosta ei viitsinud ja jäin lennuvälja värava juurde ja andsin ühele tüübile oma lipiku ka kaasa, et ta selle ära täidaks. Seega minu orienteerumine läks põlluserval istudes ja ilusat sügisilma nautides.
Riviplatsil oli jällegi meie nelja pioneerirühma poolt tekitatud mölin see, millega ülem rahul polnud. Kasarmu ette jõudes käskis ta viiendal rühmal kükki võtta. Me tegime suured silmad ja saime aru, et ka temal kammib. Eks ülemad vajavad samuti puhkust, sest 160 mehe treenimine ja nende eest vastutamine pole just kõige kergem töö. Mõistan igati, kuidas see kopa ette võib visata. Mina ennast sellises ametis küll ette ei kujuta. Lõpuks kui ta nägi, et keegi sikli asendit ei võta, sai ka tema oma veast aru.
Kasarmusse jõudes oli meil tuju muidugi ülev, sest juba homme algab meil puhkus. Kes mõtleb siis naistest või joomisest või mõlemast. Pakun, et homme samal ajal on kolm neljandikku meestest korralikult juua täis. Endal mingit vajadust alkoholi järgi pole, aga jah – nii mõnegi mehe kurk kuivab.
Õhtul toimus ulatuslik läbiotsimine, et me midagi tsiviili kaasa ei veaks. Kapid pidime ise segi keerama ja kõik asjad välja katkuma. Mõnel oli kapis nii palju tühje pudeleid, et küsiti: „kas kardad eriti hullusti majanduslangust?“ Leiti hülsse ja üks lõhkepakett (selle eest tuleb kindlasti ka mingi karistus). Lisaks leiti veel üks playboy, fhm-e ning kondoome (ärge minult küsige milleks neid kellelgi seal vaja oli).
Kontroll kestis ca 3 h ja pidime selle aja koridoris olema. Saime siis kätte oma embleemid ja nüüdsest alates oleme täieõiguslikud pioneerid. Igati uhke tunne oli see endale külge õmmelda.