Ajateenija.ee

Ajateenistuse 14 nädal (NAK)

Rivistus venis täna nagu paks tatt, sest üks noortest oli korrapidaja. Loomulikult on see arusaadav kui kauem läheb, sest ta pole seda kunagi varem teinud. Tema kiituseks peaks ütlema, et ta sai isegi hästi hakkama. Osad kangelased karjusid „mina“ täiest kõrist ja andsid sellega võimaluse meile rivistuselt joostes tagasi minna – kuradi hälvikud.

Õhtul oli toas suur šlangimine (viilimine). Keegi ei viitsinud enam koristada. Osad arvasid, et kui nemad on õppurid ja mitte enam reamehed, siis nemad moppi käes hoidma ei pea. Selline asi ajab korralikult närvi ja ütlesime üksteisele juba päris teravalt. Teisiti aga ei saa, sest asjad on vaja selgeks teha ja paika panna, sest nii edasi minna ei saa. See kui osad pingutavad ja teised lebotavad, tõmbab tervet jao moraali ja motivatsiooni alla. Kui see on all, on s**ad tulemused igal pool ja jälle hakkame ülemustelt vastu kaela saama. Seda pole aga kellelegi vaja, tahaks nagu rahulikult oma aja ära siin libistada ja mitte võllide fookusesse sattuda.

Reede

Hommikul käisime lühikeste valangutega laskmas. Kui siiani olime harjunud üksiklaskudega, siis seekord saime teada mis tunne on Terminaatoril ja Rambol. Need on muidugi klass omaette ja meil nii libedalt ei läinud. Märklaudadel oli tunduvalt vähem auke kui oli kuule, mis me relvadest välja lasime. Igatahes saime natuke aimu, kui keeruline on valangutega laskmine ja mida relv su käes teeb. Pärast seda kogemust on kindlasti päris huvitav hollywoodi actioneid vaadata.

Peale lõunat nägime, kuidas noored pidid kägarkõnnis sülitamise eest kasarmu esist puhastama. On nõme kui mehed ilastavad ja tatistavad sinna kuhu juhtub. Seega oli see päris õiglane harjutus neile. Usun, et pärast seda rohkem sama olukord ka ei kordu.

Oleme siiski sõdurid ja sellised asjad kombeks pole. Aga meie muidugi saime hea lõuatäie naerda ja selle lõpetas ülemate käsk „rivis ei möliseta, ise olete tulevased allohvitserid!“ Pärast seda ainult muigasime vaikselt. Kasarmusse jõudes kuulsime, et ka esimene rühm peab sisse jääma, et asi oleks õiglane. Ei tea mis mõte sellel on, aga ju ülemad teavad mis teevad.

Kella viiest suundusime lasketiiru, et oma laskmine ära teha. Sinna sõitsime auto kastis, mis on super lux võrreldes SBK-ga, mil pidime sinna jala minema. NAK ongi aga see koht, kus keskendutakse heale väljaõppele. Panime märklauad üles ja ootasime pimedust. Katelokkidest sõime ära oma õhtusöögi, mis meile sinna kohale toodi. Pärast seda oli juba hämar ja saime esimese seeria ära lasta.

Lõpuks oli pimedus täiel määral maad katnud ja saime hakata valgusrakettide saatel paugutama. Oli igati vinge jälgida punaseid jutte märklaudade suunas lendavat. Hästi oli ka näha kuidas osad kuulid rikošetti läksid ja taeva suunas lendasid. Kuna läbi tagumise sihiku märklauda ei näinud siis tuli üle sihikute vaadata ning see tagas vähesed augud märklehtedes.

Kui meie lastud saime, läksime ohutusse kohta ja saime rahulikult juttu puhuda. Pean mainima, et seekord oli (pede) nalja jõhkralt, vahepeal naersin pisarateni. Mõtlesin, et kuradi hea, et sellised huumorivennad on kokku sattunud, lihtsalt suurepärane. Muidu oleks need päevad Kaitseväes ikka väga hallid.

Tagasi minnes puhastasime oma kallikesed AK-d ära. Seejärel ennast ja kõige lõpuks territooriumid. Trasserid olid relva päris hoolega ära tahmanud, et nühkida ja kraapida seda tahma ikka andis. Lõpuks olid kõik toimetused tehtud ja oligi aeg magama minna. Voodis veel mõtisklesin, et kui hea on see, et homme saab linnaloale ära ja sellest kasarmust natukenegi vaheldust.

Pühapäev

Rahulik nagu enamasti pühapäevad ikka. Kes linnaloalt varem tagasi jõuab, saab veel trenni teha või lihtsalt rahulikult oleskleda kuni õhtuse loenduseni. Kuna ma liigun rongiga, siis jõudsin päris varakult tagasi. Ja siis otsustasingi, et vaja oma füüsilist vormi hoida ja jooksin ca 7 km ja tegin veel üht-teist füüsilist juurde. Kui ma lõpetasin, hakkas suurem osa mehi kohale jõudma. Nii mõnegi näost võis lugeda, et kõrist on omajagu alkoholi alla läinud ja magada pole väga saanud. Jah, eks see ole igaühe enda asi kuidas oma nädalavahetuse sisustab.

Nädala kokkuvõte: Niikaua kuni linnaloale saab, suudab nii mõndagi ära kannatada.

Ajateenistuse 13 nädala lõpp ja 14 nädala algus (NAK)

Pühapäev

See on tore päev, mil pidin toimkonda astuma ja seekord korrapidaja kohale. Eriti mul ajaga ei vedanud, sest korrapidaja saab magada kella kaheksast kuni kaheteistkümneni päeval. Meie aga pidime kohe hommikul metsa minema. Noorte ülemused käisid minu juures ja andsid mulle käsu täna öösel eriti hoolikalt kontrollida territooriumeid. Küsisid veel naljatades, et kas mul valged kindad ja vatitikud on olemas. Ütlesin, et neid ma ei vaja.

Käsk on käsk ja kell 22.20 asusime kontrollima territooriume. Mulle muidugi selline nokkimine eriti ei meeldi, kuid pikas perspektiivis on see hädavajalik, et noored harjuksid korralikult koristama. Sest kui hiljem on territooriumitega jama, siis pähe saavad ikka seersandid, mitte reamehed.

Enamus territooriumeid olid täitsa korralikud, aga no väikeseid vigu leiab alati. Seega panime kõik puudused paberile kirja ja ajasime järjest kõik rühmad üles ja panime nad koristama. Ega neil hea ei olnud muidugi, saad pooleks tunniks silma kinni ja juba uuesti pead asuma koristama. Mis teha, see ongi Kaitsevägi, mitte mõnus kodu, kus sa teed just seda mida sina soovid.

Üks rühm koristas lausa poole kaheteistkümneni. Kui läksime oma meeste territooriume kontrollima, oli see ikka allapoole igasugust arvestust. Kuna aga oma võitlejaid üles ei hakka ajama, lasin päevnikel selle korda teha. Hommikul teen igatahes selle porno kohta neile märkuse, nii ka päris ikka ei saa.

Kõige raskem moment tekib toimkonnas mingi nelja ja viie vahel. Siis ma nokkisin ikka päris hoolega. Lihtsalt ei suutnud silmi lahti hoida. Ja nii tiksudes avastasin, et korrapidaja abi on vahepeal ruumi tulnud ja pool unesegasena kandsin talle perfektselt ette riviaruande. Ega ma ei tea, kas ta aru sai, et ma tukastasin – vähemalt ta ei öelnud küll midagi. Selline olukord pani vere muidugi korralikult käima ja und enam ei tulnud. Igatahes vedas, sest nii vahele jäädes võib väga kergelt saada lisatoimkonna osaliseks ja no seda nüüd küll vaja ei ole.

Nädala kokkuvõte: Tore on vaadata kui uusi mehi juurde tuuakse – siis pole meie vähemalt ainsad keda jälgida. Kiired me juba oleme, kuid endiselt vaja õppida koristamist. Loodetavasti ei tule sellest mingeid jamasid.

14 nädal

Esmaspäev

Kulges tavapärane hommikune rutiin, ainult selle vahega, et olin väga väsinud. Magamata öö võttis oma. Pärast seda, kui olime mehed sööma viinud, minu toimkond lõppes ja tuli minna kolmeks päevaks metsa.

Liikuma hakkasime kuskil kella 11 paiku, sest toimetamisi oli väga palju ja organiseerimine Kaitseväes on ikka suhteliselt aeglane. Seega esimene etapp oligi motoriseeritud rännak. Ronisime autole ja meie metsalaager võis alata. Peale mõningast sõitu (ca 20 km) tegime oma laagrisse väikese rännaku. Kuna oli taktika laager, siis nö olukord ja vaenlase oht oli kogu aeg peal. Seetõttu pidime vastavalt liikuma.

Peale 10 minutit kõndi viskas ühel ülemusel korralikult üle ja saime korraliku sõimu. Et kas kurat te SBK ajal üldse midagi ei õppinud ja ronite üksteisele perse nagu Villu ja Janno. Tema vihapuhangutega oleme harjunud ja pigem teeb see meile nalja ja nii vaikselt kuulasime ja tegime omad järeldused. Igatahes ilm oli väga ilus ja liikumine männimetsas oli igati mõnus. Ainus asi mis oli jama, oli see, et mind pandi lampi kuulipilduja abiks ning minu seljakotis oli veel 400 lintidesse laetud padrunit, mis seda kotti mitte kergemaks ei teinud. Seega kui oli vaja põlvele võtta, kõhuli visata või kiiremaid samme teha siis ma eriti õnnelik ei olnud.

Jõudnud laagripaika, panime oma bibid üles. Telke meil see laager kaasas ei olnud. Valmistasime laagri ette nii nagu vaja, et ööseks oleks kõik valmis nagu vaja. Pärast seda tutvustati meile olukorda ja tegevust mis toimuma hakkab. Õhtul oli meie ülesanne sooritada luure vaenlase tagalasse ja selgitada nii palju infot nende kohta välja kui vähegi annab. Kindlasti tuli vältida tulekontakti.

Pärast seda infot pidime ette valmistama oma käsud. Kui need olid olemas, valis meie ülemus välja ühe mehe kes kogu seda asja juhtima hakkab. Selleks osutusin mina. Ega ma väga õnnelik ei olnud, sest pea ei lõiganud nii kiirelt kui vaja – väsimus passis korralikult sees. Sellest hoolimata andsin oma jaole käsu, millega ülemused päris rahule jäid. Seejärel arutasime veel jaoga läbi kuidas ja mis toimuma saab ning jäime ootama pimedust, et teele asuda.

Ajateenistuse 8 nädala lõpp ja 9 nädala algus (SBK)

Reede

Kuna olin esimest korda toimkonnas, sain teada, et päevnik = jooksupoiss. Hommikul läks korrapidaja magama ja mina asusin tema ülesandeid täitma. Elu sebimine hakkas pihta. Küll oli vaja pesu vastu võtta, miine välja anda, relvaruumi võtmeid jagada ja ei tea mida veel. Ja vene kutt kellega koos olin, ei saanud suurt si..agi aru eesti keelest. See viimane just olukorda kergemaks ei teinud. Lõpuks sai lihtsas keeles seletatud ja kätega näidates talle tema ülesanded selgeks tehtud. Ega ma ei tea, võib-olla ta ei tahtnud meelega aru saada, sest nii oli ta elu lihtsam.

Päevnikuks olemisel olid muidugi ka omad plussid. Üks rühm kontrollis õues oma varustust. See tähendas seda, et nad olid oma terve kapi sisu õue vedanud ja telkmantlile laotanud. Kui kellelgi midagi tuppa maha oli ununenud, siis teised ootasid teda toenglamangus või tegid pumpasid. Kui rivis mölin liiga suureks läks, pandi pähe gaasimaskid ja käidi nendega korra mingit lühikest otsa jooksmas. Poisid said korralikult trenni teha.

Ühesõnaga – neil seal arvatavasti nii lõbus ei olnud kui minul postil olles. Aga mis seal ikka, see on Kaitsevägi mitte mingi noortelaager. Ma ei tahaks näha, mis kaos siis tekiks, kui korda ja distsipliini poleks. Muidugi esineb ka tühja panemist, kuid eks see käib ka asja juurde ja mis peamine – kunagi on seda kõike hea naerdes meenutada. Suht nutune oleks ju kui käid Kaitseväes ära ja meenutada poleks midagi. Eks see mugavustsoonist väljumine ongi paljude jaoks nii raske ja ebameeldiv. Aga noh, inimene harjub ju kõigega isegi poomisega – alguses sipleb ja pärast on päris rahulik.

Kella viiest, kui toimkond lõppes, oleks ma nagu tiivad saanud. Hea ja kerge oli jälle olla tavaline, ilma eriliste kohustusteta reamees. Suur koorem langes kohe õlgadelt. Oli küll selline väsinud tunne, kuid head emotsioonid võimutsesid. Pigem olin energiline kui loid.

Õhtusele rivistusele minnes oli küll jahe, kuid väga ilus augustikuu õhtu. Selle asemel, et rivis marssida, oleksin tahtnud oma kallimaga kuskil ilusal rannal või metsateel jalutada. Usutavasti oleks seda soovinud ka kõik teised. Ent mis parata, pidin seda õhtut nautima ilma oma kallimata. Vahel ongi vaja olla eemal kõigest, et aru saada kui kallis midagi või kedagi sulle olla võib. Tõmbasin oma kopsud jahedat õhku täis, ajasin oma pea püsti nagu ühele sõdurile kohane ning mõtlesin, et juba kahe nädala pärast saan puhkusele.

Nädala kokkuvõte: Ainult tänu positiivsele mõtlemisele suudan oma motivatsiooni hoida. Tuju üleval hoidmine on igaühe isiklik asi.

9 nädal

Esmaspäev

Algas sideõpe. Saime näppida Motorola raadiojaamu ning mingeid vanu vändaga Ericsone. Need olid vist aastast 60 vms. Mõne võitleja jaoks oli see kole igav ja tukk tuli peale. Seda märkas aga tundi läbi viiv ülem ja saatis kohe oma pastaka vastu uneleva sõduri pead. Selle peale sai võitleja silmad lahti ja lubati, et kui selline asi peaks korduma, hakkab ta gaasimaskiga tunnis istuma. See oli vast piisav motivaator, sest ega niigi umbses klassis mingi kumm peas eriti olla küll ei tahaks.

Päeval hakkasime meie rühmale kogunenud harjutusi ära tegema. Tänaseks on neid kokku kogunud üle 850-ne. Tegime järgnevaid harjutusi – tavalised pumbad, kükid, telemargi hüpped ja kõhulihased. Ütleme nii, et oli päris korralik trenn ja selle lõpuks oli meil veel jäänud teha 202 sooritust. Selle tegemise käigus sai palju nalja ja kui me korralikult ei teinud, väänati kohe paar tükki juurde. Näiteks saime lobisemise eest ca 20 juurde. Aga mis võiks olla sõduril selle vastu kui ta tugevamaks saab? Liigutamine nüüd kellelegi küll halba ei tee.

Õhtusel uudiste vaatamisel suutsid kaks meest ülemustele telefonidega vahele jääda. Sel ajal polnud need meil ka lubatud, sest polnud ametlikult vaba aeg, mil neid kasutada. Ma toksisin samal ajal sõnumit, kuid vähe varjatumas kohas kui need tegelased. Igatahes sellele ei järgnenud muud, kui mobiilide ärakorjamine. Üks nendest meestest sai veel enne õhtust rivistust viis korda miinipilduja tuld. Kui mäletate, siis selle korral pidi kõhuli viskama. Põhjus oli lihtne, ta mölises ja tõmbles rivis. Kohas, kus see on rangelt keelatud.

Pärast õhtust rivistust jäid osad mehed veel välja kiirust harjutama, kuna nad olid liiga aeglased. Lisaks sellele tegid nad pumpasid karjudes samal ajal „kord“ ja „distsipliin“. Ja otseloomulikult vaatasime meie neid aknast ja naersime.