4 nädal
Esmaspäev
Meie ülemused leidsid, et oleme liiga aeglased ja peame harjutama kiirust. Kiivrid ja seljakotid on meil terve see nädal pakituna voodi all, kuna välja on kuulutatud nn ohtlik olukord ja peame olema valmis kiirelt reageerima, et rindele tormata.
Igatahes tuli meile ühel hetkel häire, et kahe minuti pärast on kõik oma varustusega väljas. Seda peaks kõrvalt nägema, milliseks sebimiseks iga kord läheb. Kiirelt jooksed oma tuppa, murrad läbi oma voodi juurde juba toa keskele kuhjatud asjadest. Rabad voodi alt oma varustuse, sikutad rakmed selga ja viskad seljakoti lihtsalt õlale. Kuuled kuidas ülemus karjub: „Aega üks minut! Kurat liigutage ennast!“. Ja samal hetkel jookseb terve tuba inimestest tühjaks ja kõik tormavad õue.
Lõõtsutades seisame rivis ja hoiame pöidlaid, et ikka aega mahuksime ning teist korda seda enam tegema ei peaks. Ja siis tuleb rivi ette ülemus ja ütleb, et ikka olete aeglased. Nii mõnegi mehe suust kostub ohe. See lõpetatakse kiirelt järgneva käsklusega: „50 sekundit aega, et olla koridori peal ja kummaski käes lina“. No kurat, kus ikka teeb jälle rõõmu, et saad enda voodi segi tõmmata. Käsk on käsk ja elu tormamine läheb jälle lahti. Ukseava on meestest täiesti umbes ja üksteisele karjutakse, et liigutage ja jookske, muidu jäämegi harjutama. Ja oh imet, pärast ca minutit ongi kõik oma voodid segi keeranud ja seisavad linadega koridoris. Tundsin kuidas lihtsalt higi jookseb mööda selga alla. Õhk on nii lämbe, et natukenegi liigutades hakkab vesi su seest välja pressima.
Tundus, et ülemus jäi meiega enam-vähem rahule ja selleks korraks oli kiiruse treening lõppenud. Kogu selle asja juures oli muidugi palju naeru ja nalja, sest selliseid asju tõsiselt ei saagi teha. Masendus tuleks lihtsalt peale sellise tõmblemise käigus. Seepärast ei maksa selliseid asju väga tõsiselt võtta. Ikka huumoriga. See aitab.
Kiiruse treening tehtud, pidime oma toad ära koristama. Selleks anti ca 10 minutit aega. Seejärel rivistusime jällegi koridori üles. Samal ajal kui ülemus meie tuba vaatas, proovisin mina rivis teise kohta astuda, sest minu kõrval oli vend, kelle kõrval oli võimatu naeru tagasi hoida. Küll tegi ta lolle nägusid, küll oli ta ise naeru tagasihoidmisest näost punane. Samal ajal kui vaikselt oma manöövrit tegin, astus ülemus just uksest välja. Ja kohe genereeris tema aju meile väikese ergutuse. Pidin mööda koridori ringi jooksma ja nii-öelda tema eest põgenema. Kaasvõitleja hoidis samal ajal mu vöörihmast kinni. Nii me siis rivi ees kolm tiiru tegime.
Samal ajal tegi rivist üks julgem tegelane vormeli häält kui me temast möödusime. Ja teil on õigus kui arvate, et ta sai vormelit mängida ja rivi ees kiirendada. Ülemus veel hõikas, et: „davai, nüüd pane nitrot ka“. Selline tsirkus käis, et terve rivi naeris kõva häälega, kaasa arvatud ka meie. Enda üle peab oskama naerda, muidu on olukord vähe nutune.
Täna oli ülemus ergutuste mõtlemise osas aga eriti aktiivne. Õhtul tehti koridor tühjaks ja sinna pandi kolm meest laulma sellest, kuidas ühel ajateenijal on maailma kõige kaunim kann. Seda pidid nad sellepärast tegema, et nad seda toas ennem laulda rõkkasid. Variante selle laulu esitamiseks koridoris oli mitmeid. Nii kolme-häälselt kui ka toenglamangus kaanonina. Meid vaatama ei lubatud, ehkki jah, endastmõistetavalt kiikasime uste alt ja pealt nii kuis jaksasime. Naersime nii et kõhud valutasid. Mõelge ise kui sellist laulu laulavad juba täiskasvanud mehed. Kaitseväes ongi vist nii, et ka kõige tõsisemad mehed hakkavad lollusi tegema, et hoida nii enda kui ka teiste tuju üleval. Vastasel korral läheks elu lihtsalt liiga halliks ära.
Täna saime niisiis jõhkralt naerda ning tagatipuks saime ka endale tunnusplaadid. Maakeeli laibakad. Sõjaväes õpid tundma isegi selliste väikeste asjade saamisest rõõmu. Paljude nägu säras nii nagu oleks saanud juba reservi. Ketid olid nendel nii pikad, et väiksematel poistel ulatus plaat munadeni. Okei, see oli väike nali ja nii hull olukord polnud. Mina enda oma tegin kohe ca 15 cm lühemaks, et näeks normaalne välja. Seda parem oli meie tuju, kui kuulsime, et saame need endale. Mälestuseks on seda hea jätta, väljas seda tsiviilis ehtena nagunii kandma ei hakka. Samas ei imesta kui mõni sõjahunt seda ka teeks.