Ajateenija.ee

Ajateenistuse 15 nädal (NAK)

15 nädal

Esmaspäev

Hommik algas kaitselahingu teooriaga. Tund ise oli suhteliselt igav, kuna olime taolist juttu juba SBK ajal kuulnud. Pärast seda järgnes juba kaevikuliinis praktika. Kaitses oli ühe jao relvadeks nagu ikka AK-4 ja kuulipilduja. Meie jao ülesanne oli harjutada planeerimata rünnakut.

Seega hakkasime vaikselt lähenema ahelikus (ühes viirus) kaevikutele. Ühel hetkel hakkasid kõlama paugud. Viskasime kõhuli ja liikusime edasi söösthüpetega. Piisavalt kaugele jõudes tõmbasime suitsu lahti ja selle kattes liikusime edasi. Kogu see aeg toimus igati kõva täristamine. Kuulipilduja andis tuld nii, et raud oli otsast sinine. Sellise möllu sees on päris kõva olla. Aga sellele 10 minutilisele lahingule järgnes 60 minutit AK (tõlkes – ainult koormaks) puhastamist. Selline see Kaitsevägi juba on.

Kuna tahtsin väga ära saada tagala erialale, otsustasime kaasvõitlejaga, et kirjutame rühmaülemale avalduse, et asi ikka kindlam oleks. Samal ajal kui nuputasime, et mida me täpselt siis paberile paneme, kuulsime läbi vaheukse mis meid noortest eraldas, muusikat. Mõtlesime, et ohohh, alles tulid ja selline tümakas juba käib. Meie hämming sai kohe seletuse, teisel pool seina toimus moeshow. Teemaks olid erinevad koristamise vormid.

Eks see oli neile korraldatud selleks, et neil lõpuks ometi jõuaks kohale kompanii kodukord, et millal ja mida kantakse. Igatahes seda pulli jälgides saime korraliku kõhutäie naerda. Ja nagu kuulda oli, polnud ka neil mitte väga tõsine üritus. Tore on tõdeda, et ülemused on elava fantaasiaga ja hoiavad noortel tuju üleval, tehes samal ajal selgeks kodukorda.

Teisipäev

Aset leidis järjekordne üldfüüsiline test. Füüsiline vorm nii hea kui SBK lõpus polnud ja tulemuseks kujunes 260 p, mis on siiski ilusti üle keskmise. Pärast seda tuli näidata oma laskeoskusi. Suundusime lasketiiru, et lihvida seal oma oskusi. Päev oli alanud igati normaalselt, kuid väga kaua see nii ei jätkunud.

Taaskord oli aeg militaartrenni käes. Hakkasime vaikselt joostes liikuma, seljas olid rakmed, relv käes ja kiiver peas. Ütlen, et sellise varustusega pole just kõige mugavam ja kergem joosta. Esimene takistus meie teel oli korralik lomp, mis oli meile umbes põlvini. Pärast seda olid jalad loomulikult läbimärjad ja see just jooksmist kergemaks ei teinud. Seejärel turnisime läbi erinevate majade, ronisime mööda järsku seina üles ja edasi kiirelt joostes mäkke. Ja seda kõike kannustas tagant meie ülema karm hääl: „Kiiremini, kiiremini, mida te uimate nagu mingid neiud, tehke kiiremini“ jne jne.

Ütleme nii, et suhteliselt kiiresti tõmbas selline asi keti maha. Jõudnud mäkke, läks asi alles põnevaks. Seal olid laiad ja sügavad autorööpad, mis olid muda ja vett täis. Ja eksite, kui arvate, et me sealt lihtsalt läbi jalutasime. Me läbisime selle roomates. Vesi ja sitt oli põhimõtteliselt silmini. Ülemus aga viskas ise kohe kõhuli sisse ja kuna olin esimene, siis ei jäänud muud üle kui järgneda. Munad jahedasse vette kasta pole just kõige parem tunne. Relv oli üleni sitaga koos ja usun, et sealt poleks peale pasa mitte midagi läbi lennanud. Üks vend kes oli teeninud kunagi Kuperjaanovis ütles, et isegi nemad ei teinud midagi sellist.

Aga ei, täitsa lahe on selliseid asju teha, otseloomulikult mitte igapäev. Pärast roomamist lohistasime üksteist rakmetest läbi pori, see väsitas ja määris hoolega. Sel hetkel mul polnud peale silmavalgete vist ühtegi puhast kohta. Viimaseks katsumiseks oli tiigist, kus oli vesi rinnani, läbiminek. See andis võimaluse endalt vähegi sitta maha kraapida.

Loomulikult pesin ka oma AK-4 surgates ta täiesti vee alla, mis polnud siiani veel kunagi nii mudane olnud. Välja tulles nirisesime kõik kui uppumisele määratud kassipojad, kes imekombel pääsesid. Kaua me nii niriseda ei saanud, sest ülemus käskis meil rivvi võtta ja liikusime joostes kasarmu suunas. Sinna oli kõva 1,5 km. Varustuse ja läbimärjana pole teps mitte kerge joosta.

Vahepeal oli rivis möla ja pidime võtma kükki ja relva peakohale tõstma ning kägarkõnnis edasi liikuma. Õnneks see kaua ei kestnud ja liikusime edasi joostes. Oi kurat kus see jooksmine võhmale tõmbas. Mõtlesin iga sammu järel, et kohe-kohe kukun ära ja järgmist sammu astuda ei jõua. Tegelikult me ei hooma oma võimeid ja pidasin väga ilusti vastu.

Ajateenistuse 5 nädal (SBK)

Asjadest ülevaatlik pilt saadud, suundusime oma kaevikutesse, et hakata harjutama „miinipilduja tuld“ kaevikus olles. Kaevikus ei olnud me mitte püsti, vaid hoidsime esimese serva najale ja olime põlve peal. Ülemus ütles ka, et kui midagi kaevikusse kukub, siis jookske. Ma sain aru, et nüüd hakkavadki asjad meile sisse lendama ja peame jooksma. See pani vere käima. Alles hiljem saime aru, et see oli lihtsalt üks ohutustehnilise nõude seletamine. Ja siis see algas. Kaugemalt hakkas kostuma tumedaid matse. Ja need tulid järjest ja järjest lähemale. See oli igati šeff kogemus. Siiani metsalaagris kindlasti kõige eredam moment. Samas, kaitselahingut pole veel toimunud. Kujutan ette, et ka see võib omamoodi pull tulla.

Öösel harjutasime kaevikutesse jooksmist. Käisime patrullis ja olime tulevalves. Sain kokku jällegi vist ca 2 h magada. Tulevalve kujutab endast sellist asja, et üks mees telgist on üleval ja kütab ahju ning samal ajal jälgib, et keegi ennast koos magamiskotiga põlema ei paneks. Ütleme nii, et kui see mees peaks magama jääma, siis külmematel öödel ta just endale sõpru juurde ei võida. Patrulli eesmärk oli valvata laagrit, et keegi võõras meie territooriumile ei tuleks. Seda tehti erinevalt tulevalves olemisest paaris ja seetõttu oli see veidikene lõbusam.

Kolmapäev

Päeval toimus teoreetiline tund kus seletati tulekäsklusi. Vähene magamatus andis enamikele tunda. Kutid nokkisid nagu kanad, kes on leidnud hunniku teri. Ülemus tegi väikese pausi ja pidime mäest alla minema ja puid kallistama, et neilt energiat võtta. Lisaks lubati suitsu teha. Kui kasarmus said poisid kolm korda päevas kimuda, siis metsas lubati kasvõi ennast siniseks tõmmata. Väga paljudele see meeldis ja osadel oli pidevalt minu arust suits hambus. Seda muidugi vabadel hetkedel, mitte harjutustel.

Õhtul jagati meile kätte ka paukmoon, et saaksime oma salved täis laadida ja valmistuda öiseks kaitselahinguks. Ülemused naersid, et ei tea kaua läheb kui keegi relva hoolimatult ohutuks teeb ja pauk kõlab. Iga pauk laagris tähendas häiret, mil pidime ca 200 meetrit, sellest seejuures umbes pool ülesmäge, kaevikutesse jooksma. Ei läinud palju aega mööda, kuskil 20 minutit, kui üks võitleja tegi enda arust relva ohutuks salv all. Kõlas pauk ja meie jooksime vandudes. Kuna sellised asjad pole nali, siis suhtuti sellesse ka tõsiselt ja pidime õhtust sööma oma kaevikutes.

Vaikselt saabus ka pimedus. Kui nähtavus oli alla saja meetri, hakkasid kõlama ka esimesed paugud. Mitte küll meie kaitseliini ees, vaid kaugemal. Ja mida aeg edasi, seda tihedamaks läks täristamine. Lõpuks proovisid vastased meie kaitseliinist läbi murda. Vaenlane oli varustatud kuulipildujate ja lõhkepakettidega. Meil läks mõni mees nii hoogu, et lasi kohe oma kõik salved tühjaks ja viskas lõhkepaketid ka veel takkajärgi.

Iseenesest oli päris tore madistada. Meie poolel oli tegevust vähe ja rohkem oli passimist. Kella 12 paiku liikusime tagasi telkide juurde. Paraku hakkasid uued lasud kostuma ja jooksime uuesti oma laskepesadesse. See sama vend, kes mängis rambot kui täristas oma paukmoona, ei leidnud oma kaevikut üles. Seetõttu jooksis ta taskulambiga meie eest läbi. Nii mõnigi pidas teda vaenalaseks ja avas tule. Rumalus ei hüüa ka tulles. Kõige tipuks sattus ta mingi valemiga kolmanda rühma juurde, mis oli meist ca 500 m kaugusel. Kuidas see tal õnnestus, ärge küsige.

Pärast häiret oli jällegi vaikus. Kui enne veel paugutamise aeg natuke adrenaliini verre jooksis, siis nüüd saatis keha ainult järgmisi signaale: maga, maga, maga. Unest tingituna oli lihtne liikuvaid puuoksi meesteks pidada. Üks võitleja suutis kogemata kaitseriivi maha unustada ja jäi püstijalu tukkuma. Läbi une tegi ta lasu ja ehmatas ise ka selle peale üles. Ülemus küsis, et mis toimus. Tema vastu, nägin kedagi ja lasin. Loomulikult polnud tol hetkel meie lähedal ühtegi hingelist.

Lahingu kokkuvõtteks võib öelda, et oli päris lahe täristamine, rohkem oleks aga tegevust tahtnud ja uni oli ka kuradima magus peale tulema.