Ajateenija.ee

Ajateenistuse 7 nädal (SBK)

Esmaspäev

Pole midagi paremat ühe nädala alguseks kui korralik voodiralli. Mitte! Kuna meie uus rühmavanem polnud rahul meie voodite tegemisega, siis oli ta kindel, et seda tuleb parandada. Mis võiks olla parem parandus kui see sama motosport sõjaväe moodi?

Igatahes tulime ühest teoreetilisest tunnist ja ta küsis rühmaülemalt, et kas ta saab meid 15 minutiks enda käsutusse. Saime kohe aru, et hästi see lugu ei lõhna. Meie sisetunne ei eksinud mitte grammigi. Meile anti kolm minutit aega, et olla linadega õues rühmarivis. Seejärel anti meile seitse minutit, et nendega joosta ca 400 meetrit ja teha voodi korralikult. Oleks selline ülesanne antud esimesel päeval, poleks keegi seda suutnud täita. Sest siis tegime voodit ca 15 minutit. Seekord teadsime, et selle saavutamine on võimalik ja andsime jalgadele tuld. Õnneks oli selline meeldiv 26 kraadi sooja, et jälle oli särk vastu selga märg. Jõudes oma voodi juurde linadega, käisid mu käed kiiremini kui Atsol Metsatöllust trummi tagudes – tegelikult mitte küll nii kiirelt. Peaaegu kõik mehed jõudsid aega. Muidugi voodite kvaliteedist ma siinkohal ei räägiks, sest kriitikat see ei kannata. Aga jälle sündmus, mis pikaks ajaks meelde jääb.

Sellega valmis, järgnes uus jutt. Ei oldud rahul tubade puhtusega. Küsiti, et kas meie emad meile koristamist ei ole õpetanud. Meie muidugi rivis vaikisime ega hakanud talle igaks juhuks midagi vastama. Ta lubas seda viga parandada nii, et meie vanemad on meie üle pärast õnnelikud kui osavad me mopi kasutamises oleme. Loodan, et ta mingeid ekstra harjutusi mõtlema ei hakka, sest igaüks meist võiks minna tööle mingisse koristusfirmasse peale ajateenistust – oskustest puudu ei tuleks. Tihti naljatame, et peaksime koristaja paberid ka sõjaväest saama.

Õnneks terve päev selline jama ei kestnud ning saime teha ka pauku. Nimelt harjutasime lahingpaariga kaeviku vallutamist. Varustuseks olid paukpadrunid, lõhkepaketid ja suitsupommid. Sellele, kes selle kõige paremini ära teeb, lubas ülemus kohvi välja teha. Väike motivaator seegi. Madistada saime ja meil tuli ka täitsa enam vähem välja. Kattetuli toimis ja kaeviku läheduses karjusin: „kata, valmistan ette granaadi.“ Eemaldasin esimese korgi. Seejärel: „tähelepanu, heidan“ ja saatsin lõhkepaketi kaeviku poole teele. Täpsus polnud just parim, aga reaalses olukorras poleks sealsetest meestest suurt midagi järgi jäänud.

Viimasena ründas kaevikut neli meest. Enne seda katsime põllu suitsuga, et oleks asi reaalsem ja teised, kellel veel moona oli, tegid sellega lahingmüra ehk paugutasid kõrval niisama. Sellised asjad panevad alati südame väheke kiiremini põksuma – väga šeff kogemus.

Õhtul hakkasime oma kotte pakkima ja rännakuks vaimselt valmistuma. Ei, ärge mõelge, et me nüüd ringis istusime ja mediteerisime. Sellist asja ei toimunud. Lihtsalt pandi enda peas paika mõtted, et homme tuleb natukene raskem päev kui teised ja peab pingutama. Seekord oli meil ka ette antud täpne nimekiri, mis kaasa tuleb võtta. Kuna seekord pidid rännakul olema ülesanded, arvan, et millegipärast meie varustust mingil kujul ka kontrollitakse. Aga eks ole näha. Nii mõnigi mees jätab osad asjad koju, et kott kergem oleks.

Teisipäev

Hommik oli nagu tavaliselt. Kella kuuest üles, jooks, võimlemine, hügieen, koristamine, söök. Pärast seda oli aeg asuda tegusid tegema. Ilm soosis meid õnneks täiega! Valetan. Taevast sadas korralikku vihma ja see tegi ainult tuju kehvemaks. Parim rännakuks oleks pilves ilm ilma sajuta, aga loodame, et see läheb üle. Seekordne rändamine on jagude kaupa ning ilma ülemusteta. Kõik sõltus meist endist.

Ajateenistuse 5 nädal (SBK)

Neljapäev

Hommikul tuli kogu oma nodi kokku korjata ja asuda järgmisesse laagrisse. Selline positsioonide vahetamine on ikka korralik tüütus, sest telgid tuleb kokku korjata ja kõik mis on enda käe järgi tehtud, et mugav oleks, jääb sinust maha. Sõdur ei lase ennast aga heidutada ja seega pakkimine võis alata.

Uus piirkond, kuhu pidime ennast sisse seadma, oli võsastikus ja mõnusas rägastikus. See oli mingi raielank, mis oli oksarisu täis. Seega enne, kui oma telgi uude kohta püsti saime panna, pidime pinnases tegema tugevaid ettevalmistustöid. Pärast seda pidime kaevama põlvelt laske kaevikud. Pinnas polnud pooltki nii hea kui eelmises kohas ja kuna räige uni oli ka, siis töö eriti edasi ei tahtnud minna. Lisaks kõigele oli veel lauspäike ja higi voolas ojadena.

Ca kella 4 aeg pidime minema vaatama kaeviku vallutamise demo ja seda kuidas öösiti mingit valgust on näha ja helisid kuulda. Ühel hetkel kõlas, et kõik on 7 minutiga tee peal rivis ja valmis liikuma. Üks osav vend suutis 5 minutit hiljaks jääda. Võite arvata, kas meie ülemus oli õnnelik selle üle? Seega ootasime kaasvõitlejat toenglamangus, mis polnud raske, sest me oleme siiski ju treenitud.

Hiljaks jäämise puhul tuli peale „olukord“. Meie piirkond oli gaasi täis, ja et sealt välja saada, pidime 5 minutit gaasimaskidega kõndima. Edasi läksime joostes, kuna endiselt olime hiljaks jäämas. Ütleme nii, et see treening, mis me ergutuseks saime, polnud vaid hilinemise eest, vaid väikeseid asju oli juba üksjagu kogunenud.

Reaalsete granaatidega kaeviku vallutamise demo oli päris lahe. Eriti veel see, kuidas esimese granaadi heide ei õnnestunud ja kaugemalt oli kuulda lendavaid roppuseid. Aga muidu tundus igati efektiivne lahingpaari koostöö. Kui üks sööstis, siis teine andis teravat tuld oma relvast ja vastupidi.

Valguste ja tulede näitamise ajal oli kell juba lähenemas südaööle. Kuna mehed olid väsinud ja äsja olime ka söönud, siis kõht muudkui hõikas – „maga, maga, maga“. Ca veerand meestest seda ka kuulas. Iseenesest oli huvitav vaadata kui kaugele on näha kui pannakse suitsu põlema ja kuidas koni hõõgumist on näha. Lisaks tutvustati erinevaid valgusrakette ning öövaatlusseadet. See viimane oli igati pull, see nägi välja nagu filmis ja igasugune valgus oli väga hästi näha. Loodan, et saan seda millalgi metsas kasutada, kuid see on vähetõenäoline, sest selle hind on ikka korralikult kirves.

Öösel oli meie laagri juures lask, mis tähendas seda, et oli häire. Kui te peate väsinuna unesegasena midagi tegema, siis teate ise kui raske see on. Nii oli meilgi. Magamiskott oli nii soe ja uni magus, et me otsustasime – saagu mis saab, meie välja ei lähe. Päris nii libedalt meie salakaval plaan ei läinud. Ühel hetkel pistis meie rühmaülem pea telki ja küsis, palju meid siin on. Meie vastuse peale, et 11, saime karmi ja kiire käsu kohe positsioonidele liikuda. Kaevikuliinis antakse käsud edasi häälketiga. Vähemalt see laager ja meie puhul oli see nii.

Tegelik „häire“ kestvus oli 15 minutit. Kuna seda korralikult ei dubleeritud, siis meie jagu oli oma pesas 45 minutit (kas pole justkui õpikunäide juhtimisalasest raamatust?). Silmalaud olid nii rasked, et pean tunnistama, et ma sellele eriti vastu punnida ka ei viitsinud. Magasin rahulikult toetades oma pea koos kiivriga oma kalli AK-4-ja najal.

Õnneks on see viimane öö laagris ja juba homme saab kasarmusse valgete linade vahele. Külmavärinad tulevad peale, mõeldes kui mõnus see on. Kokku terve metsalaagri peale oleme saanud magada 6-8 tundi sõltuvalt sellest, kuidas kellelgi õnne ja vedamist on olnud.

Ajateenistuse 5 nädal (SBK)

Asjadest ülevaatlik pilt saadud, suundusime oma kaevikutesse, et hakata harjutama „miinipilduja tuld“ kaevikus olles. Kaevikus ei olnud me mitte püsti, vaid hoidsime esimese serva najale ja olime põlve peal. Ülemus ütles ka, et kui midagi kaevikusse kukub, siis jookske. Ma sain aru, et nüüd hakkavadki asjad meile sisse lendama ja peame jooksma. See pani vere käima. Alles hiljem saime aru, et see oli lihtsalt üks ohutustehnilise nõude seletamine. Ja siis see algas. Kaugemalt hakkas kostuma tumedaid matse. Ja need tulid järjest ja järjest lähemale. See oli igati šeff kogemus. Siiani metsalaagris kindlasti kõige eredam moment. Samas, kaitselahingut pole veel toimunud. Kujutan ette, et ka see võib omamoodi pull tulla.

Öösel harjutasime kaevikutesse jooksmist. Käisime patrullis ja olime tulevalves. Sain kokku jällegi vist ca 2 h magada. Tulevalve kujutab endast sellist asja, et üks mees telgist on üleval ja kütab ahju ning samal ajal jälgib, et keegi ennast koos magamiskotiga põlema ei paneks. Ütleme nii, et kui see mees peaks magama jääma, siis külmematel öödel ta just endale sõpru juurde ei võida. Patrulli eesmärk oli valvata laagrit, et keegi võõras meie territooriumile ei tuleks. Seda tehti erinevalt tulevalves olemisest paaris ja seetõttu oli see veidikene lõbusam.

Kolmapäev

Päeval toimus teoreetiline tund kus seletati tulekäsklusi. Vähene magamatus andis enamikele tunda. Kutid nokkisid nagu kanad, kes on leidnud hunniku teri. Ülemus tegi väikese pausi ja pidime mäest alla minema ja puid kallistama, et neilt energiat võtta. Lisaks lubati suitsu teha. Kui kasarmus said poisid kolm korda päevas kimuda, siis metsas lubati kasvõi ennast siniseks tõmmata. Väga paljudele see meeldis ja osadel oli pidevalt minu arust suits hambus. Seda muidugi vabadel hetkedel, mitte harjutustel.

Õhtul jagati meile kätte ka paukmoon, et saaksime oma salved täis laadida ja valmistuda öiseks kaitselahinguks. Ülemused naersid, et ei tea kaua läheb kui keegi relva hoolimatult ohutuks teeb ja pauk kõlab. Iga pauk laagris tähendas häiret, mil pidime ca 200 meetrit, sellest seejuures umbes pool ülesmäge, kaevikutesse jooksma. Ei läinud palju aega mööda, kuskil 20 minutit, kui üks võitleja tegi enda arust relva ohutuks salv all. Kõlas pauk ja meie jooksime vandudes. Kuna sellised asjad pole nali, siis suhtuti sellesse ka tõsiselt ja pidime õhtust sööma oma kaevikutes.

Vaikselt saabus ka pimedus. Kui nähtavus oli alla saja meetri, hakkasid kõlama ka esimesed paugud. Mitte küll meie kaitseliini ees, vaid kaugemal. Ja mida aeg edasi, seda tihedamaks läks täristamine. Lõpuks proovisid vastased meie kaitseliinist läbi murda. Vaenlane oli varustatud kuulipildujate ja lõhkepakettidega. Meil läks mõni mees nii hoogu, et lasi kohe oma kõik salved tühjaks ja viskas lõhkepaketid ka veel takkajärgi.

Iseenesest oli päris tore madistada. Meie poolel oli tegevust vähe ja rohkem oli passimist. Kella 12 paiku liikusime tagasi telkide juurde. Paraku hakkasid uued lasud kostuma ja jooksime uuesti oma laskepesadesse. See sama vend, kes mängis rambot kui täristas oma paukmoona, ei leidnud oma kaevikut üles. Seetõttu jooksis ta taskulambiga meie eest läbi. Nii mõnigi pidas teda vaenalaseks ja avas tule. Rumalus ei hüüa ka tulles. Kõige tipuks sattus ta mingi valemiga kolmanda rühma juurde, mis oli meist ca 500 m kaugusel. Kuidas see tal õnnestus, ärge küsige.

Pärast häiret oli jällegi vaikus. Kui enne veel paugutamise aeg natuke adrenaliini verre jooksis, siis nüüd saatis keha ainult järgmisi signaale: maga, maga, maga. Unest tingituna oli lihtne liikuvaid puuoksi meesteks pidada. Üks võitleja suutis kogemata kaitseriivi maha unustada ja jäi püstijalu tukkuma. Läbi une tegi ta lasu ja ehmatas ise ka selle peale üles. Ülemus küsis, et mis toimus. Tema vastu, nägin kedagi ja lasin. Loomulikult polnud tol hetkel meie lähedal ühtegi hingelist.

Lahingu kokkuvõtteks võib öelda, et oli päris lahe täristamine, rohkem oleks aga tegevust tahtnud ja uni oli ka kuradima magus peale tulema.

Ajateenistuse 5 nädal (SBK)

Kui sõjaliselt tähtis punkt valmis sai, näitasime teistelegi selle asukoha ja viisime läbi instruktaaži. Plaanis oli küll mõne kaasvõitleja tagumik sinna näidissittumisele kutsuda, kuid paraku jäi ära ja piirdusime lihtsalt selgitustööga. Nägime, et ka teistel on oma asjatused tehtud ning telk oli rõõmsalt püsti (pean silmas seda telki, milles magada, mitte mingit muud telki).

Laager valmis, oli aeg asuda kindlustamise juurde, ehk kaevikuid kaevama. Selle õpetamine viidi päris hästi läbi ja see oli jagatud etappideks. Algul valmistasime lamades laskepesa, seejärel põlvelt, siis püsti. Lõpuks maskeerisime kogu selle pulli ära. Olin enda kaevikuga igati rahul ja üldse tuli meie kaitseliin päris võimas. Aega võttis see ca 5-6 h (puhast kaevamise aega). Sel ajal oleks ma tahtnud näha meest, kes oleks öelnud, et mul on külm.

Tol päeval ma kaevasingi justkui kaks kaevikut, selles esimeses ma poleks muidugi tahtnud olla. Ehkki kui oleks valida elu või surm, siis vist läheks seegi käiku? Kui peldiku saime kaevata suure labidaga, siis laskepesa viskasime oma väikese „sapöörikaga“. Jah, te arvate õigesti, et mu käed olid õhtuks rakkus. Mis teiste peopesad tegid, ma ei uurinud. Loodan puht eestlaslikust kadedusest, et neil polnud parem seis.

Pärast hilist õhtusööki algas meie teine päeva nael, ehk öine orienteerumine. Varustuseks olid meil rakmed ja relv. See kujutas endast siis mööda metsa ringi jooksmist kaardi ning kompassiga, tohtimata kasutada taskulampi. See tähendab, et tohtis küll kasutada, kuid ainult tee pealt eemal ja oma telkmantli all. No kurat, väljas oli nii kottpime, et ma poleks oma näppugi näinud suhu panna! Selle taskulambi nõude lasime niisiis sujuvalt üle.

Meie neljane punt suutis kokku korjata neli punkti kuuest, mis polnud üldse paha tulemus. Kõndimise tempo oli päris hea ning vahepeal suutsime ka ära eksida. Õnneks oli võimalus teistelt gruppidelt saada vajalikku infot, et mitte päris ära eksida. Ühesõnaga oli paras kobamine ja seiklemine. Pimedas on asjad hoopis teised kui muidu. Lihtsalt valges näed ja pimedas mitte.

Auto tulesid ja alguspunkti nägime kella nelja ajal. Võite arvata kui rõõmsad olime, et saame ära magama. Kavalamad ja laisemad mehed tegid asja läbi järgmiselt. Alguspunktist liiguti kahte kõige lähemasse punkti ja pärast seda keerati metsa paariks tunniks magama. Ärgati ja öeldi, et paraku rohkem ei leitud. Lihtne ja loogiline. Samal ajal meie silkasime metsas ja nautisime pimedat ööd. Jällegi maitse asi, mida keegi Kaitseväest otsima tuleb. Mina sain jälle omapärase kogemuse. Sellel hetkel ei pruugigi see nii kasulik tunduda, kuid mida aeg edasi, seda parem on seda meenutada. Seega seigeldes oli esmaspäev sujuvalt üle läinud teisipäevaks.

Teisipäev

Äratus oli nagu ikka kell kuus. Oi kurat, kuidas silmad ei tahtnud lahti tulla! Pidime täisvarustuses olema 7 minutiga tee peal rivis. No küll nüüd läks aga askeldamiseks! Soojale magamiskotile ja unele polnud absoluutselt mahti mõelda. Pärast seda näidati meile kuidas teha välihügieeni. Palja ülakehaga on muidugi mõnus vihmas seista. Ikka suht külm oli ja kui lõpuks särk selga sai oli tunne ülihea. Saime hommikul ka sooja toitu ning asusime täiustama ja lõpetama veel oma kaevikuid. Pidime juurde kaevama eemaldumistee. Et on kust kaudu minema silgata, kui kaevikusse peaks granaat vms kukkuma. Või ka lihtsalt positsioonide vahetamiseks.

Peale lõunat tutvustati meile Kaitseväes kasutatavaid imitatsioonivahendeid. Näidati kuidas töötavad lõhkepaketid ja nende kasutamise, et esimese korraga oma näppe otsast ei laseks. Lisaks toodi välja ka suitsupommid. Need olid päris lahedad ja tegid korraliku katte, mille varjust oleks saanud manöövreid sooritada. Tehti ka demo, millised gaasid väljuvad relva torust lastes paukmoonaga ja mida need võivad põhjustada kui liiga lähedalt lasta. Ütleme nii, et paberilehest ei jäänud meetri kauguselt suurt midagi järgi. Mõelge siis mis juhtub kui sellega kellegi näo suunas lasta.

Kogu selle aja püsisin vaevu ärkvel. Lihtsalt ülemine ja alumine silmalaug proovisid igal võimalikul momendil kokku saada.