Ajateenija.ee

Ajateenistuse 5 nädal (SBK)

Esmaspäev

Kell tiksub vaikselt kella kolme peale. Mina seda muidugi ei näe. Küll aga kuulen, kui karjutakse sellisel häälel „HÄIRE!“, et ka kõige unisem karu oleks talveunest ärganud. Pärast seda hakkas kinniste silmadega sebimine. Ere valgus lihtsalt ei võimaldanud oma luuke normaalselt avada.

Samas kõik toimis kui õlitatult. Pooled mehed hakkasid riidesse panema ja pooled jooksid pool paljalt oma kallite AK-4-de järgi. Mina olin õnneks selles pooles, kes sai silmad kinni ennast riietuda, mitte koridoris joosta. Kokkupõrkeid ei esinenud ning iga mees andis endast parima, et mitte uimata. 10 minutit oli see aeg kui pidime ca 20 mehega olema Unimogis. Pool rühma ühes ja teine teises. Kui luuk meie järelt, suleti kukkus meie ajaks 7 minutit ja 30 sekundit. Pole ju üldse paha. Osad rühmad suutsid veel kiiremini ennast liigutada, aga see selleks. See polnud tol hetkel võistlus, vaid pidi lihtsalt aega mahtuma.

Pärast seda, kui olime masinatel, kõlas: „Hetkel vaenlase ohtu pole ja jalastume“. Läksime tagasi kasarmusse, tegime voodid ära ja käisime kusel. Seejärel kogunesime ühe auto juurde kus selgitati lahingolukorda. Näidati kaardil kus oleme ja kuhu liigume. Vaenlase oht pidi olema väike, seega kuulipildujat auto katusele ei lähe ja auto tent (kate) võib olla üleval. Toimuma pidi 30 km pikkune motoriseeritud rännak. Kindlasti oli neid detaile veel, kuid tol hetkel olin piisavalt unine ja hetkel rohkem nagu meelde ei tule.

Ühesõnaga mängiti seda asja nii, nagu oleks tegu päris olukorraga. See tegi asja muidugi natukene huvitavamaks ja kaasahaaravamaks, kui lihtsalt ilma mingi poindita kell 4 öösel metsa ronida.

Vürtsikilul on kindlasti oma karbis rohkem ruumi kui meil seal kogu varustusega MB Unimogil. See oli meie esimene kord autole ennast paigutada ja kogemused olid olematud. See tingis selle, et meie jalad ja asjad olid ikka väga risti rästi. Kuna oli päris pikk sõit, siis mina lõpuks oma jalgu peaaegu ei tundnudki. Nii mõnigi mees hädaldas nii, nagu oleks eluohtlikus seisundis haavatuid transporditud. Mitte et ma seda kuulnud oleks, aga selline on mu fantaasia.

Kastis tikkus uni korralikult peale ja enne kui ma suigatasin, vaatasin tagant välja. Nägin öösse mattunud põlde ja metsasid. Tänava valgustus põles tuhmilt ja ümbrust valgustasid mõne üksiku vastutuleva auto tuled. Maantee oli märg ja kohati loopis vett nii palju üles, nagu oleks skuutriga sõitnud.

Kuskil 5.30 aeg jõudsime oma tulevasse laagripaika. Seega sellel ööl saime magada 5 h kasarmus ja kuskil tunnikese autos. Selline kastis magamine on pigem lihtsalt nokkimine, kuid ka sellest on abi. Saanud kastist maha, moodustasime auto ümber ringkaitse, et olla „vastase“ vastu kindlustatud. Pooled mehed hakkasid telke püstitama ja teine pool asus muid ülesandeid täitma. Kes tassisid kotte, kes maskeerisid autot õhuvaatluse eest.

Minule langes strateegiliselt ülioluline ja tähtis ülesanne. Pidin ühe võitlejaga koos kaevama valmis rühma peldiku. Ilma selleta poleks me arvatavasti ka ellu jäänud – olgu, väike nali. Aga valmis oli see vaja teha. Suuruseks ca 1 kuupmeeter. Lisaks oli vaja sinna teha pink koos seljatoega, et oleks ikka mugav ennast kergendamas käia.

Ilm oli väga kehv ja sel ajal kui teised külmetasid, loopisime meie hoolega auku sügavamaks, mis andis meile kenasti sooja. Lisaks juhtus mulle ideaalne paariline kaevamise juurde, kellega sai ajada lolli möla ja teha nalja. See oli küll eluks hädavajalik, sest niigi on metsas küllalt tülikas olla ja kui peaks olema veel masenduses! See kõlaks piinamise moodi.

Ajateenistuse 4 nädal (SBK)

Reede

Naastes hommikusöögilt, hoiatasid meie ülemused, et voodid on sitalt tehtud ja ka territooriumite koristamisega pole piisavalt vaeva nähtud. Võite arvata, et eriti see meile korda ei läinud, sest koristamisest on piisavalt kopp ees pidevalt. Siiski – sellisest märkusest ajendatuna me üht teist koristasime, kuid kui aus olla, siis ikka üsna vähe. Läksime rahuliku südamega tundi ära.

Välitunnilt tulles ei tahtnud meie silmad seda vaatepilti uskuda, mis meile avanes. Kõik meie voodid olid ümber keeratud, territooriumid olid täis vedelseepi ja mingit saepuru taolist ainet. Ühesõnaga meile tehti selgeks, et kui territooriumite puhtusest aru ei saada, tuleb vigu lihtsalt võimendada, et meie silmad avada. Seega saime alustada hoolega küürimist. 20 minutit hiljem meie koridor ja muud ruumid jälle läikisid.

Selline korra hoidmine Kaitseväes on igati vajalik. See näitab meeste tahet ja distsiplineeritust. Võite ise ette kujutada, kui 40 meest käivad pidevalt pesemas ja peldikus ning seda regulaarselt ei koristata. Nädala lõpuks, ma arvan, oleks sellisel juhul sigalagi puhtam. Seega mina saan väga hästi aru, miks meilt sellist korda nõutakse. Paljudele see kohale ei jõua, sest nende eest on vist keegi teine kasinud? Kui puhtust kontrollitaks valgete kinnaste ja tikkudega, siis ma räägiks muidugi teist juttu. Meil see asi nii perversseks õnneks läinud ei ole.

See päev oli eriti tore, sest suutsime ära kaotada ühe kompassi. Kaitseväes pole nii, et kui midagi kaob, siis antakse uus. Ei, siin minnakse asju otsima! Niisiis lubas meie ülemus meie laupäeva sisustada selle otsimisega. Väljas olles õppisime seda kuidas koostada tulekaarti. See on põhimõtteliselt kaart, kus on peal laskesektor, tule alustusjoon jms vajalik info, mida sa ise ja su rühmaülem kasutada saab. Palju seda reaalselt kasutatakse, ma ei tea, kuna puuduvad täielikult kogemused ja ka huvi sellise teema vastu.

Õhtul harjutasime veel autodele minemist ja sealt maha „jalastumist“. Võite mõelda, et mis see ära ei ole. Hüppan aga masinale ja kõik. Nii lihtne see siiski pole. Esiteks on aeg piiratud, ja see tekitab kiirustamise, mis organiseerimatuse korral toob kaasa kaose. Seega on väga oluline koostööd harjutada ja seljakoti ning rakmete ja relvaga autodele ronimist ja sealt omakorda maha tulemist. Ütleme nii, et iga harjutamisega läks asi paremaks ning kõigil oli teada kuidas ja mis käib ning kasutuid mõttekohti ja pause enam ei tekkinud.

Õhtul nagu ikka, oli meil rivistus. Igale ühele on antud üks medpakk (see sama millest ma eespool rääkisin, mida padjana saab kasutada). Taktikatundides paneme selga teise kasutatud vormi, et mitte rikkuda ja läbi kulutada uut. Seega iga kord on vaja see pakk ümber tõsta. Kui kogu aeg on ringi sebimist, siis osad paratamatult unustavad seda teha. Tänane ülemus oli kas lihtsalt pedant või motiveeritud kaader, igatahes ta kontrollis kõigi meie rühma meeste medpaki olemasolu. Kogunisti kolmel mehel oli see puudu. Ja sellistel puhkudel tuleb harjutada see lihasmällu, nagu ülemused ise seda kutsuvad. Kontrollija oli ise päris „lahkes“ meeleolus ja jagas nendele võitlejatele näkku 500 pumpa. Vaikselt muigasime ja teadsime jälle mehi, kes füüsilises testis kätekõverdustega hiilata saavad.