Ajateenija.ee

Ajateenistuse 10 nädal (SBK)

Teisipäev

Tänaseks eksamiks oli „välioskused“. Seal pidime oskama liikumisviise ja käemärke. Lisaks tuli näidata oma teadmisi kuulipilduja peal. Kõige lihtsamaks osutus rivieksam. Võrreldes ülikooli eksamitega on need ikka suhteliselt lihtsad. Seda muidugi mitte kõigile, sest inimesed on erinevad. Mõned läksid eksamite ajal päris närvi ja üleüldse tundub, et poiste kannatus hakkab vaikselt katkema.

Siiski on jäänud loetud päevad SBK lõpuni. See terendaks ees juba nagu reserv. Sest lõpuks ometi saab siis koju ja seda lausa üheksaks päevaks – milline õnn. Loodan, et te suudate ette kujutada kui väga me seda ihkame. Sest mõelgem ise – täiesti uus ja võõras keskkond, eemal sõpradest ja perest, tehes ühtlasi asju, mis pole just kõige huvitavamad – ja nõnda 2,5 kuud jutti. Pole just meelakkumine. Siinkohal ma ei taha hakata üldse mõtlemagi meie isadele, kes pidid kordades hullemat välja kannatama kolm aastat. Võõras väes ja võõras keeles, tuhandete kilomeetrite kaugusel oma kodupaigast, kesise puhkuselootusega jne – tundub üldse üle mõistuse. Ja ega ennem sellest aru ei saa, kui seda vähegi kogeda saab.

Õhtul oli suhteliselt tavaline rutiin. Lugesin oma raamatut ja mõtisklesin niisama elu üle. Lisaks tuli ka tegeleda õppimisega, sest homme on viimased neli eksamit ja tahan need normaalselt ära teha. Ega ei tahagi mingit maksimumi saavutada, selleks nagu motivatsiooni pole meile antud, peaasi et lihtsalt läbi ei kukuks. Kui eksameid ära ei tee, siis öeldi, et linnaloa saamise võimalused on kesisemad. Kuna mul niigi laskmine pekki läks, siis seda jama pole küll vaja. Seega väike kordamine ja magama ära, eks homme paistab mis saama hakkab.

Kolmapäev

Õnneks on siis täna viimased neli eksamit. Ja nendeks oli side, kauguste hindamine, topograafia ja meditsiin. Õhtuks olid need kõik kenasti tehtud ja ütleme nii, et päev läks vägagi kiiresti. Kui vaid kõik päevad nii kiiresti läheks! Siis me oleks vist juba reservis…

Lõpuks pandi seinale üles ka pingerida eksamite tulemustest. Ise olin päris rahul. Olin kuskil viiekümnes ja ainult siis see laskmise asi ebaõnnestus. Vene kuttidel oli seis vähe täbaram ja nii mõnelgi oli rohkem eksameid läbi kukutud kui ära tehtud. Eks siis ole näha kas need tulemused meil tulevikus hakkavad ka väljalubasid mõjutama – loodan et mitte.

Neljapäev

Hommikupoolne sisustati meil orienteerumisega. Tänu väikesele trükiveale ühe koordinaadi osas, panime korralikult puitu. Ma veel enne teele asumist küsisin ülemalt, et kas see number peabki selline olema. Saades jaatava vastuse, asusime teele.

Pärast tund aega otsimist ja sumpamist mingis kuradi võsastikus saime aru, et nii need asjad olema vist ei peaks. Tulemuseks oligi see, et peale kolme tundi jooksmist ja kasarmusse saabumist saime teada, et peame selle õhtul uuesti tegema – nii äge. Sellised asjad viskavad normaalselt kopa ette. Samas ega seal vahet pole, saabki trenni teha.

Õhtul oligi uus katse, seekord ma siiski enam joosta ei viitsinud ja jäin lennuvälja värava juurde ja andsin ühele tüübile oma lipiku ka kaasa, et ta selle ära täidaks. Seega minu orienteerumine läks põlluserval istudes ja ilusat sügisilma nautides.

Riviplatsil oli jällegi meie nelja pioneerirühma poolt tekitatud mölin see, millega ülem rahul polnud. Kasarmu ette jõudes käskis ta viiendal rühmal kükki võtta. Me tegime suured silmad ja saime aru, et ka temal kammib. Eks ülemad vajavad samuti puhkust, sest 160 mehe treenimine ja nende eest vastutamine pole just kõige kergem töö. Mõistan igati, kuidas see kopa ette võib visata. Mina ennast sellises ametis küll ette ei kujuta. Lõpuks kui ta nägi, et keegi sikli asendit ei võta, sai ka tema oma veast aru.

Kasarmusse jõudes oli meil tuju muidugi ülev, sest juba homme algab meil puhkus. Kes mõtleb siis naistest või joomisest või mõlemast. Pakun, et homme samal ajal on kolm neljandikku meestest korralikult juua täis. Endal mingit vajadust alkoholi järgi pole, aga jah – nii mõnegi mehe kurk kuivab.

Õhtul toimus ulatuslik läbiotsimine, et me midagi tsiviili kaasa ei veaks. Kapid pidime ise segi keerama ja kõik asjad välja katkuma. Mõnel oli kapis nii palju tühje pudeleid, et küsiti: „kas kardad eriti hullusti majanduslangust?“ Leiti hülsse ja üks lõhkepakett (selle eest tuleb kindlasti ka mingi karistus). Lisaks leiti veel üks playboy, fhm-e ning kondoome (ärge minult küsige milleks neid kellelgi seal vaja oli).

Kontroll kestis ca 3 h ja pidime selle aja koridoris olema. Saime siis kätte oma embleemid ja nüüdsest alates oleme täieõiguslikud pioneerid. Igati uhke tunne oli see endale külge õmmelda.

Ajateenistuse 9 nädala lõpp ja 10 nädala algus (SBK)

Õhtul saime teada, et nädala pärast lähme laiali, kuna autojuhid kolivad ära kõrvalkasarmusse. See tekitas veidi kurva tunde, sest kui oled ikkagi kuttidega kaks ja pool kuud ninapidi koos olnud ja selles uues militaarkeskkonnas koos hakkama saanud, siis on ikka kahju. Samas eks üksteist näeb ikka ja osadega jätkan suhtlemist nagunii. Muidu valitses meil ülev meeleolu. Hoolimata korralikust santlaagrist mis meil oli. Tegime endale mõnusa sauna ja nautisime saavutamisest tulenevat head rõõmu. Ja vähemalt minu jaoks osutus rännak oodatust lihtsamaks.

Pühapäev

Toimus külalistepäev ja oli ülimalt hea koos oma naisega aega veeta. Vahelduseks meestele on ka naiste seltskonda vaja. Igatahes, oma kallima nägemine andis jälle kõvasti motti juurde. Lisaks veel see, et kohe-kohe on algamas puhkus. Ma võib-olla korrutan seda pidevalt, aga no tõesti – hetkel ei oota ma midagi muud, kui et siit kasvõi natukeseks eemale saada. Seekord polnud külalistepäeval ka mingit ajalist limiiti, seega sai rahulikult koos olla. Väike täpsustus siiski – oli 40 minutiline paus korrapidaja kontrollrivistuse ajaks. Ja kuna me viie minuti asemel jõudsime sinna viieteist minutiga, siis öeldigi, et niimoodi tegutsedes me sõjas küll hakkama ei saaks. Lisaks veel mõnitas, et näete – tänu teile pioneerid kaotati sõda ja kõik suurtüklased on surnud.

Pärast mõnusat külalistepäeva algas meil koristamine. Kompanii vastutav vist kartis, et me vabal ajal mingi lollusega hakkama saame ja seega pani meid kõiki kasarmut küürima. Tõmbasin aknalaualt tolmu kui märkasin, et üks rühm koristab gaasimaskides. Näitasin seda ka teistele ja jälle oli meil lõbu laialt.

Kaitseringkonna korrapidaja ei olnud meie territooriumitega eriti rahul ja lubas öösel eriti hoolikalt neid kontrollida. Väikeseks ergutamiseks pidime kõik koos tegema „korda ja distsipliini“ riviplatsil. Pioneerid jäid kohale – meie ülemus polnud meiega rahul. Kuna rivis keegi ennem peeretas pidime võtma kükki ja olema seal seni kuni ta kuuleb kolme korraliku peeru. Oi plää kui palju meil oli nalja. Mul pisarad peaaegu voolasid. Osad punnitasid aga tuli nii vaikne suss, et keegi peale taga oleva mehe seda ei kuulnud. Kaks pussu olid kiired tulema. Kolmas tuli tänu meie rühmale. See oli nii kõva, et kartsin, et see tuli küll varrega ja kutil on nüüd sääred täis. Ca 5 minutit seisime kükis ja punnitasime. Seejärel saime naermise eest veel 30 pumpa. See õhtu ja see pull mul vaevalt niipea meelest läheb.

Kompanii vastutav lubas, et kui territooriumite kohta tuleb märkusi, siis kolime kompanii ette. Ja kui siis ka ei saa korda majja, siis lennuväljale. Vot seda ma tahaks juba näha. Kahtlen sügavalt, et ta ise sellega ka mässata viitsiks. Aga jah, kunagi ei või teada, seega tasub olla hoolas ja mitte asju üle lasta.

Nädala kokkuvõte: Paljud asjad on tegelikult palju kergemad ja vähem hirmsamad kui ma endale ette kujutan. Asi on mõtlemises kinni.

10 nädal

Esmaspäev

Eksamite maraton jätkub täie hooga. Täna tuli sooritada kaks eksamit. Üks on A kategooria minööri- (lõhkeained) ja teine on AK-4 eksam. Mõlemad olid suhteliselt lihtsalt ja mingeid erilisi probleeme need ei tekitanud. Samas, osad vennad suutsid relva ohutuskontrolli teha ikka salv all ja kuna see on ohutusnõuete vastu eksimine, siis oli ka tagajärjeks kohe läbikukkumine.

Päeval käisime veel rivi harjutamas. Üks võitleja ajas parema ja vasaku poole sassi ja kuna ülem teda ka eriti ei sallinud, määras ta mälu arendamiseks järgmise ülesande: roomata ümber rivi parem käsi üleval samal ajal korrutades, et see on minu parem käsi. Kui ta püsti tõusis, olid ta püksid kohati lausa ribadeks. Mööda asfalti ennast nühkides pole ju eriti teistsuguseid uudiseid oodata. Meil oli muidugi nalja palju. Temal mitte just nii palju. Ega kellelegi ei meeldi kui tema üle naerdakse. Samas me ei naernud ka tema üle vaid tegu oli situatsiooni koomikaga. Talle lubati uued püksid hankida. Samas teades kui kiirelt sellised asjad Kaitseväes käivad, olen päris kindel, et päris kaua käib ta veel ringi oma taktika pükstes.

Ajateenistuse 9 nädal (SBK)

Teisipäev

Hommikul käisime jälle oma kallikesest pauku tegemas. Lasketiirus on alati suhteliselt normaalne käia. Pool päeva kaob kui lennates ja sealne tegevus on selline rahulik, et ei pea eriti palju võimlema. Samas, osadel meestel katus sõidab korralikult ja närveldamine käib. Ei ole nad ühe ja teise asjaga rahul. Selline pidev virisemine ajab lihtsalt närvi. On üks ütlus, mis mulle väga meeldib ja mida ma ka ise järgida püüan. Muuda või aktsepteeri. Kui sa muuta ei saa, siis ole rahulik ja ära inise nii palju – elu kõigile lihtsam.

Pärast laskmist toimus relvade puhastamine, mille tingimus on, et see käib vaikides. Kuna me seda reeglit täita ei suutnud tuli häire „gaas!“ ja meie jooksime oma kappide juurde, et need vene kummid endale pähe sikutada. Sporti on selles suht raske teha, aga koristada ja relva puhastada pole hullu midagi.

Enne õhtust rivistust läks ühe võitlejaga natuke naljatamiseks ja tõmbasin tal viksise saapaharjaga väikese juti näole. Otseloomulikult ei saanud ta sellele vastamata jätta ja tõmbas mulle korraliku lataka viksi näkku. Selline maskeerimine võiks metsas ilusti töötada, küll aga mitte rivistusele minnes, kus pead olema triksis-traksis. Seega tegin kiired liigutused kraanikausside poole. Tegin enda jaoks ka avastuse, et sooja veega viks maha ei tule vaid läheb lihtsalt kenasti näos laiali. Kui seda taipasin ja oma veast aru sain, kasutasin külma vett ja jõudsin napilt õigeks ajaks rivvi. Jälle nalja kui palju ja kes see seda ikka teeb, kui mitte ise.

Kolmapäev

Algas meie eksamiperiood. See oli peaaegu nagu sess ülikoolis. Esimesena tuli sooritada määrustike test. Ütleme nii, et see tuli palju raskem kui arvata oskasime. Pärast seda tuli näidata oma jõudu üldfüüsilises testis. Selle pealt oli selgelt näha, kuidas meeste vorm ajateenistuses paranenud on. Osad, kes alguses tegid mingi 30-40 pumpa, suutsid nüüd pingutada maksimumi – 82 peale. Kui ma alguses sain 209 punkti siis nüüd 278. Seega tulemused üht-teist näitavad.

Õhtul hakkasime homseks rännakuks valmistuma. Mäletan, kui me esimesele rännakule läksime. Siis ei osanud me midagi mõelda ega oodata. Samuti ei teadnud me mida peaks lisaks kaasa võtma ja kuidas oleks kõige parem. Nüüdseks olid kogemused olemas. Saime veel enne käia sõdurikodus ja täiendada oma magusavarusid. Sest šokolaad, vesi ja talk on vähemalt minu jaoks kõige olulisemad komponendid. Suvel ilma talki kasutamata pikki distantse läbida on ikka suht porr, sest higistamine on meeletu ja see omakorda põhjustab hõõrumist. Seega kompsud kokku, vaim valmis ja homme teele.

Neljapäev

Täiesti tavaline hommik. Kell kuus on äratus ja toimub hommikuvõimlemine. Päeva teeb siiski eriliseks see, et kell 8 30 on start SBK lõpurännakule. Päris hea on sellele mõelda, sest lõpuks ometi saab selle siis kaelast ära. Ja ma tean juba ette, kui hea tunne mul on selle lõpetamisel. Autoga toimub liikumine stardipaika. Seekord oleme juba ideaalselt paigutunud ja meie jalad ei sure. Seda ei tohikski lasta juhtuda, sest need on järgmisel kahel päeval meie põhilised töövahendid.

Esimese päeva distantsi pikkuseks oli ca 26 km. Ütleme nii, et oli suhteliselt lihtne – vähemalt minu jaoks. Püüdsime oma rännakuga päris kiiresti esimese ja kolmanda rühma kinni. Kolmas oli lihtsalt aeglane ja esimene pani kiirustades väheke rukki – tegi vabatahtlikult oma teekonna pisut pikemaks. Nendest möödumine tõstis kõvasti motti ja pani ununema juba kergelt väsinud jalad.

Kuna läbisime teekonda arvatust kiiremini, siis meile ei jõutud ka varitsust korraldada ja pääsesime sellest. Ainsaks ülesandeks sel päeval oligi miinivälja läbimine. See polnud ka mitte mingine katsumus. Sealt edasi oli laagrisse vaid paar km. Esimesel päeval kõndisimegi kokku ca 7 tundi. Kohale jõudes avastasime oma suureks rõõmuks, et kõik telgid on püsti pandud ning osades juba küdesid ahjud. Meie ülesandeks oli kuivad riided selga panna ja oma jalad ja käed ära venitada. See viimane oli eriti oluline, sest muidu oleks teele asunud lihtsalt kari pinocchioid, kelle jalad ei liigu. Pärast seda saime kätte oma õhtusöögi ja söögi kõrvale nautisime ilusat õhtut.