LVI – Mudamülkad, militaarsport ja porikollid
Ajateenistuse 15 nädal (NAK)
15 nädal
Esmaspäev
Hommik algas kaitselahingu teooriaga. Tund ise oli suhteliselt igav, kuna olime taolist juttu juba SBK ajal kuulnud. Pärast seda järgnes juba kaevikuliinis praktika. Kaitses oli ühe jao relvadeks nagu ikka AK-4 ja kuulipilduja. Meie jao ülesanne oli harjutada planeerimata rünnakut.
Seega hakkasime vaikselt lähenema ahelikus (ühes viirus) kaevikutele. Ühel hetkel hakkasid kõlama paugud. Viskasime kõhuli ja liikusime edasi söösthüpetega. Piisavalt kaugele jõudes tõmbasime suitsu lahti ja selle kattes liikusime edasi. Kogu see aeg toimus igati kõva täristamine. Kuulipilduja andis tuld nii, et raud oli otsast sinine. Sellise möllu sees on päris kõva olla. Aga sellele 10 minutilisele lahingule järgnes 60 minutit AK (tõlkes – ainult koormaks) puhastamist. Selline see Kaitsevägi juba on.
Kuna tahtsin väga ära saada tagala erialale, otsustasime kaasvõitlejaga, et kirjutame rühmaülemale avalduse, et asi ikka kindlam oleks. Samal ajal kui nuputasime, et mida me täpselt siis paberile paneme, kuulsime läbi vaheukse mis meid noortest eraldas, muusikat. Mõtlesime, et ohohh, alles tulid ja selline tümakas juba käib. Meie hämming sai kohe seletuse, teisel pool seina toimus moeshow. Teemaks olid erinevad koristamise vormid.
Eks see oli neile korraldatud selleks, et neil lõpuks ometi jõuaks kohale kompanii kodukord, et millal ja mida kantakse. Igatahes seda pulli jälgides saime korraliku kõhutäie naerda. Ja nagu kuulda oli, polnud ka neil mitte väga tõsine üritus. Tore on tõdeda, et ülemused on elava fantaasiaga ja hoiavad noortel tuju üleval, tehes samal ajal selgeks kodukorda.
Teisipäev
Aset leidis järjekordne üldfüüsiline test. Füüsiline vorm nii hea kui SBK lõpus polnud ja tulemuseks kujunes 260 p, mis on siiski ilusti üle keskmise. Pärast seda tuli näidata oma laskeoskusi. Suundusime lasketiiru, et lihvida seal oma oskusi. Päev oli alanud igati normaalselt, kuid väga kaua see nii ei jätkunud.
Taaskord oli aeg militaartrenni käes. Hakkasime vaikselt joostes liikuma, seljas olid rakmed, relv käes ja kiiver peas. Ütlen, et sellise varustusega pole just kõige mugavam ja kergem joosta. Esimene takistus meie teel oli korralik lomp, mis oli meile umbes põlvini. Pärast seda olid jalad loomulikult läbimärjad ja see just jooksmist kergemaks ei teinud. Seejärel turnisime läbi erinevate majade, ronisime mööda järsku seina üles ja edasi kiirelt joostes mäkke. Ja seda kõike kannustas tagant meie ülema karm hääl: „Kiiremini, kiiremini, mida te uimate nagu mingid neiud, tehke kiiremini“ jne jne.
Ütleme nii, et suhteliselt kiiresti tõmbas selline asi keti maha. Jõudnud mäkke, läks asi alles põnevaks. Seal olid laiad ja sügavad autorööpad, mis olid muda ja vett täis. Ja eksite, kui arvate, et me sealt lihtsalt läbi jalutasime. Me läbisime selle roomates. Vesi ja sitt oli põhimõtteliselt silmini. Ülemus aga viskas ise kohe kõhuli sisse ja kuna olin esimene, siis ei jäänud muud üle kui järgneda. Munad jahedasse vette kasta pole just kõige parem tunne. Relv oli üleni sitaga koos ja usun, et sealt poleks peale pasa mitte midagi läbi lennanud. Üks vend kes oli teeninud kunagi Kuperjaanovis ütles, et isegi nemad ei teinud midagi sellist.
Aga ei, täitsa lahe on selliseid asju teha, otseloomulikult mitte igapäev. Pärast roomamist lohistasime üksteist rakmetest läbi pori, see väsitas ja määris hoolega. Sel hetkel mul polnud peale silmavalgete vist ühtegi puhast kohta. Viimaseks katsumiseks oli tiigist, kus oli vesi rinnani, läbiminek. See andis võimaluse endalt vähegi sitta maha kraapida.
Loomulikult pesin ka oma AK-4 surgates ta täiesti vee alla, mis polnud siiani veel kunagi nii mudane olnud. Välja tulles nirisesime kõik kui uppumisele määratud kassipojad, kes imekombel pääsesid. Kaua me nii niriseda ei saanud, sest ülemus käskis meil rivvi võtta ja liikusime joostes kasarmu suunas. Sinna oli kõva 1,5 km. Varustuse ja läbimärjana pole teps mitte kerge joosta.
Vahepeal oli rivis möla ja pidime võtma kükki ja relva peakohale tõstma ning kägarkõnnis edasi liikuma. Õnneks see kaua ei kestnud ja liikusime edasi joostes. Oi kurat kus see jooksmine võhmale tõmbas. Mõtlesin iga sammu järel, et kohe-kohe kukun ära ja järgmist sammu astuda ei jõua. Tegelikult me ei hooma oma võimeid ja pidasin väga ilusti vastu.
Raido kirjutas:
Esmaspäev, 27 juuni, 2011 at 12:05
Seda,et meil midagi “lõbusat” peale laskmist ees on oodata, andis kursuse vanem enne laskma minemist meile teada. Ta rivistas kursuse koridori peale üles ja tõi kotitäie prügi koridori peale ja kallas maha. Ise meid samal aja sõimates, et metsa ei jäeta sitta maha. Loomulikult pidime me selle lihasmällu jätma!
Ui kuidas see vedel muda haises! Nagu ehtne sitt!!! Maja otsas ronimisel ja “haavatute” evakueerimisel ragisesid rakmed korralikult. Ma ühel hetkel kartsin, et neist jäävad küll ainult räbalad järele. Aga kõik mis ei tapa, teeb vigaseks. Ja kui vigastusest paraned, oled jälle tugevam. See jooks pärast kasarmusse oli küll kõige jubedam teenistuse jooksul üldse. See oli esimene ja viimane kord, kui ma jooksu ajal oma asju ära andisn (relva andisn poole maa peal ära, et vähegi kergemaks saaks). Kops oli korralikult koos (nagu hernes). Hingamise asemel sai ainult köhida! Kuna ma võhma poolest olin üks tagasihoidlikemaid võitlejaid, pandi mind rivi ette jooksma. Aga ega ma seal ka eriti jaksanud (teised muidugi toetasid ja põhimõtteliselt tõukasid mind edasi). Üle põllu joostes hüüdis keegi, et jookse, kurat! Mina vihaselt vastu, et: “T.ra, ma pingutan nii kuis jaksan!!!” Samal ajal kamandas ülem mind kah kiiremini liigutama, ja arvas, et ma talle niimoodi käratasin. Sellepeale andis ülem korralduse mu maha jätta, ja enda hooleks jätta. Esimene kord, kui rühm ei olnud enam ühtne! Sattusin seepeale rivi keskele, aga päris maha mind ei jäetud siiski. Pingutasin, kõigest jõust ja kaasvõitlejad lükkasid tagant edasi ja niiviisi me kasarmusse lõpuks jõudsime. Olime kui pasakäkid, silmavalged ka porsed. Ähkisime ja puhkisime. Samal ajal läksid noored sööma. Ja niiviisi nende ees seista oli natuke uhke tunne ka-et vaadake kui kõvad mehed NAKid on ja mida me suudame 🙂
Enne oma korrusele minemist pesime all saabaste puhastamiseks mõeldud duššidega paksema pasa maha. Vesi oli jube külm! Sellegipoolest olid meil territooriumid üleni paksu mudagihiga koos. Esimene rühm sai kõva suutäie naerda, sest nemad olid ilusasti puhtad, tulid autoga kasarmusse ja said vaba aega nautida, samal ajal, kui meie käisime täis lahingvarustuses ja relvaga dušši all pesemas. Seda sitta andis veel kaua kasida ja andis veel päevi tunda, kuna vormid jm riided läksid pesusse ja hiljem kui midagi oli vaja, siis kui ei olnud jõudnud ära kuivada, pidid märja selga ajama. Aga sellga, et vorm kuivab kõige paremini seljas, olime juba SBK ajal harjunud. Tol ajal pidi üsna tihti pühapäevasele rivistusele läbimärja vormiga minema sest nii mõnigi sai vahetult enne õhtusele loendusele minemist vormi pesumasinast kätte!
Raido kirjutas:
Neljapäev, 30 juuni, 2011 at 10:13
Muusika kuulamisega meenus mulle veel üks seik. Ühel nädalavahetusel, kui me millegipärast kasarmus olime, oli meie vastutavaks n-ltn Tonto. Tema aga kas ei viitsinud seal olla või oli tal muud tähtsat teha, igatahes jättis ta meid nädalavahetuseks omapead (ikkagi tulevased nooremallohvitserid). Enne äraminekut kamandas ta meid kõiki klassi kokku ja pidas meile manitseva kõne, et me end ikka hästi üleval peaksime. Kõne lõpetas ta lausega: “Ärge siis muusikat nii kõvaks keerake, et noored allkorrusel end selle taktis rahuldada saaks…” Kogu klass naeris nii et silmad märjad 🙂
Kiis kirjutas:
Laupäev, 16 juuli, 2011 at 09:31
Juhiks tähelepanu sellele, et selle aasta juulikuus ajateenistust alustanud võitlejad said juba see nädalavahetus esimese linnaloa. Minumeelest kaotab SBK suure osa oma mõttest, sest mis mõte on sõduritele esmaspäevast reedeni distsipliini ajudesse taguda, kui see laupäeval-pühapäeval kodus mõnuledes ära unustatakse. Jubejube.
Siim kirjutas:
Laupäev, 16 juuli, 2011 at 14:05
Tere. Olen olnud mõnda aega juba selle blogi lugeja. Olen ka see ajateenija kes sai peale kaht nädalat koju. Põhjus miks see nii on see aasta, on väga lihtne. RAHA! Samas on see motiveeriv tegur. Hetkel on kõik mehed rühmas pidevalt pingutanud, sest nad teavad, et mängus on väljaluba. Kellel liialt miinuseid koguneb, see välja ei saa. Kolmandik meestest jäi endiselt sisse.
Ivo kirjutas:
Esmaspäev, 18 juuli, 2011 at 14:49
Olen ka kuulnud sellisest tulemusest. Kõige hullem asja juures on see, et kuuldavasti hakkavadki nad nüüd pidevalt kodus käima.
Mitte, et ma sooviks teistele halba ja kehva teenistust, kuid SBK ajal just õppiski seda, et alati pole võimalik saada seda, mida tahad. Tulevikus oli igasugust jama sellega palju lihtsam seedida.
Ivo kirjutas:
Esmaspäev, 18 juuli, 2011 at 14:50
Ja lisaks see, et juba paar nädalat pole ühtegi uut postitust tulnud. Ma juba mõtlen, et äkki on Porvaliga midagi juhtunud.
Mede kirjutas:
Esmaspäev, 18 juuli, 2011 at 19:17
See linnaluba on küll huvitav, eelmine aasta Logistikapataljonis (mida loetakse üheks kergemaks kohaks kus teenida) sai esimest korda välja alles sügisel kui SBK puhkus. Enne sügist lasti linnaloale ainult neid, kellel oli vaja pangas käia (mõneks tunniks) või siis kellegi surma puhul 24h. Muidugi oli ka ekstra frukte, kes leidsid igasuguseid ettekäändeid ja põhjendusi välja laskmaks juba SBK ajal. Kuid sellist asja, et kasvõi 50% kohe sbk ajal nv välja saaks – no tere tali. Nädala sees oli väljaõpe ja nv kohustuslikud majanduspäevad – ehk siis mopi väljaõpe!
Indrek kirjutas:
Kolmapäev, 20 juuli, 2011 at 00:18
Lugesin kõik pea ühe hooga läbi ja imestan – kas tõesti oskab Eesti kaitsevägi kutsealusele säärase füüsilise ja vaimse mahvi anda? Kui nii, siis müts maha selle korraldajate ees.
Veelgi enam vaimustab mind asjaosaliste eneste suhtumine: no on vajalik, no tuleb teha, tulgu või karuperse või mingu karupersse.
Eks olen isegi kogenud, kui endine õpilane äkki õlgadest poole laiemana ja laigulises vormis külla tuleb.
Aastal 1988, kui ise Nõukogude armeesse läksin, unistasin just nimelt sellisest sõjaväest, nagu siin kirjeldatud – eestikeelsest ja eestimeelsest, vabast ja sõltumatust, tihkelt õpet täis.
Tekster kirjutas:
Neljapäev, 11 august, 2011 at 15:30
Tere!
Loodetavasti jõuab see kiri õigele aadressile, nimelt blogi “Ajateenija.ee” autorini. Pöördume Sinu poole, sest sattusime internetiavarustes surfates lugema Sinu lahedat blogi. Sa kirjutad väga kaasahaaravalt, Su sulg jookseb hästi ja Su teemad on huvitavad! Just seepärast pöördume Sinu poole ettepanekuga!
Käivitasime hiljuti uudse projekti – rahva enda ajalehe, täpsemalt ajaveebi nimega “Tekster” (http://eesti.tekster.eu). Eesmärgiga tutvustada ka laiemale üldsusele andekaid kirjutajaid, avaldada artikleid ja muid tekste tavatutel teemadel ja tavatus vormis. Kirjutamine massimeediale mitte omasel moel on meie eesmärk omaette! Mida originaalsem ja algupärasem keelekäsitlus ja stiil – seda parem! Mida üllatavamad teemad – seda parem! Mida subjektiivsem suhtumine – seda parem!
Lisaks soovime muutada sisukateks ja informeerivateks – ükskõik mis juhtub Eestis või mujal maailmas – soovime, et ka n-ö tavalised inimesed ise, mitte ainult professionaalsed ajakirjanikud, kajastaksid toimunud või toimuvaid sündmusi. See oleks enamat kui pressiteade või sündmuste
objektiivne kirjeldamine! See oleks tõeliselt huvitav!
Kutsume ka Sind, väga-väga andekat kirjutajat, proovima kätt. Ühtlasi on see hea võimalus raha teenida – iga kirjatükk asub koguma honorari, mille saadame Sulle kolme kuu möödudes alates avaldamise hetkest. Meie lugejate hulk kasvab päev-päevalt, kuigi alles astusime avalikkuse ette. Kutsume ka Sind osalema ühe omapärase projekti ülestöötamises! Lisaks on Sul võimalik reklaamida oma blogi, oma projekte, ideid, väärtusi! (Ja teenida seejuures veel raha ka!)
Kui soovid kirjutada kirjanikunime all, siis on Sul selleks võimalus. Kui oled väga produktiivne, võimeline kirjutama iga päev, siis on Sul selleks meie juures samuti suurepärane võimalus – avaldame kiiresti iga väärt loo! Pane oma anne raha teenima!
Kui Sa armastad kirjutada ja Sa näed selles projektis võimalusi, siis oled teretulnud!
Võimalikku meeldivat koostööd soovides ja vastuse eest ette tänades,
Teksteri toimetuse nimel
Monika Gerne
Täpsem info: http://eesti.tekster.eu, lingi all „KKK“
Leia meid ka Facebookist:
http://et-ee.facebook.com/pages/TEKSTER/212159765478878
Timo Porval kirjutas:
Esmaspäev, 22 august, 2011 at 13:44
Heia, kamraadid, kaasamõtlejad ja lugejad!
Minuga on kõik kõige paremas korras. Suvel võtsin natuke aega maha ja sulg ka väga ei kippunud jooksma. Vägisi punnitada pole mõtet 🙂 Aga loodan, et olen sügisel uuesti vormis 😉
Indrek, see mahv sõltub ülematest. Kui neil on huvi, siis asi toimib. Suhtumisi kohtasin meeste hulgas igasuguseid. Oli ka palju virisejaid ja vingujaid. Mõni mees surus lõpus mulle käe pihku ja küsis, et kuidas sa sellist sitta nii positiivselt suudad näha? Vaatenurga küsimus…
Ragnar kirjutas:
Teisipäev, 20 september, 2011 at 23:33
Kogu see blogi on väga hea lugemine! Praktiliselt iga postitus meenutab 1:1-le enda teenistust. Olgugi, et väosad on erinevad.
Pidage vastu ja uskuge mind, tagatjärgi on seda kõike väga lahe meenutada 🙂
Parimatega,
srs Rattas (reservis)
StSiP
küsimus kirjutas:
Pühapäev, 23 oktoober, 2011 at 23:20
Tere!
Sügis ammu käes, kas on lootust uutele kirjatükkidele?
Timo Porval kirjutas:
Teisipäev, 24 jaanuar, 2012 at 12:56
Lootus säilib… 😉 Aga lubada ei julge. Mustandid on enamjaolt olemas. Toimetamiseks ei jätku aega, et see oleks ka loetav.
Taavi kirjutas:
Kolmapäev, 23 mai, 2012 at 23:46
Sarnaselt eelnevatele on ka mul vaid kiidusõnu su blogile, sattusin sellele puhtjuhuslikult, kuna endal juulis minek Kuperjanovisse ja uurisin netist mida enne teada oleks vaja. Alguses mõtlesin kergelt üle sirvida, kuid juba peale su esimesi päevi lugedes lugesin järjest kõik läbi, väga kaasahaarav ja vahetu kirjutis.
Muidugi ei ole see võrreldav sellega, kui ise läbida, kuid julgen väita, et suhtumine ajateenistusse on veidike muutunud, pigem isegi ootan seda. Nagu mainisid, kõik oleneb juhusest, kellega kokku sattuda.
Igatahes ootan samuti väga, et su mustandid puhtaks saaksid ja midagi üles riputaksid, soovitatavalt enne juulit 😀
Parimat
n-srs Soop kirjutas:
Neljapäev, 24 jaanuar, 2013 at 11:42
Kas on ehk aastanumbri vahetumisega (kuupäeva saame samaks jätta, et tinti kokku hoida) lootust ka ülejänud kirjatükkide avaldamiseks?