LIV – S**u ruttu – Pasi tuleb!
Ajateenistuse 14 nädal (NAK)
Vahetasime laagrit ja seekord asusime sinna tunduvalt varem. Ülemused lasid meil järgmiseks päevaks rahulikult välja puhata. See oli meile väga meeldiv üllatus. Mina olin arvestanud, et ega jälle üle paari tunni magada ei saa. Seega saime homseks oma juhised ja võisime asuda laagrirutiini. Ehk käia postil valvet pidamas ja muidu lihtsalt puhata.
Kuna ilm oli ilus, siis mina oma lahingpaarilisega bibi üldse üles ei viitsinud panna ja otsustasime lageda taeva all magada. Ei tea palju seda üldse inimesed teinud on – pean silmas just kaine peaga. Rääkisime veel õhtul temaga päris pikalt juttu ja arutlesime, et peaks ikka ennast tagalasse sebima, sest sellisest jalaväe-asjast on korralik kopp ees ja lihtsalt mööda metsa pole kõige lahedam põrgata. Seega vaatab mis teha annab. Viimase asjana mäletan veel seda kui lummav oli vaadata läbi männilatvade tähistaevast ja hingata värsket metsaõhku. Pärast seda saabus aga uni ja see oli väga mõnus.
Kolmapäev
Varitsusele minnes sai selgeks, et eelmise päeva õppetundidest oli ikkagi vähe kasu. Saime ülemuselt korraliku peapesu. Ta võttis meid kokku ja küsis, et miks me oleme sellised primaarsed olendid, kes suudavad ainult mõelda toidust ja unest ning mitte võtta ennast kokku ja keskenduda ning loogiliselt mõelda. Muidugi polnud selline jutt meeldiv, kuid tema ägestumine ajas meid tegelikult jällegi muigama. Ja no Kaitseväes kasvab sulle nagunii paks nahk selga ja sul on sellisest sõimust ikka suhteliselt pohhui. Ega me keegi sellest varitsusest just vaimustatud polnud ja meie mõtted olid juba kasarmus.
Lõpuks saime oma varitsuse püsti ja asusime vaenlast ootama. Kuulsime kaugelt kuidas üks jagu oma turmtuld vaenlasele andis. Seega oli oodata, et varsti on meie kord. Üks mees, kes oli tapmisgrupis ehk seal, kus on kõige suurem tulejõud, otsustas, et tema ei jõua kannatada ja läheb sitale. Ja siis kui madinaks läks, oli tema kuskil puu najal punnitamas ja meie pidasime elu eest lahingut.
Vaenlane tuli Pasidel ja nagu aru saime, oli tegu surematute EOD meestega. Keda ei niitnud maha ei miine imiteerivad signaalraketid, granaate meenutavad lõhkemaketid ega ka meie paukmoonaga täristamine. Nemad olid tõelised Rambod ja kui nemad lasid, siis nad karjusid, et meie oleme surnud – no vot on kõvad mehed ikka. Meie kangelane, kes otsustas, et tema häda on tähtsam kui varitsus, sai pärast ülemalt korraliku sauna.
Pärast seda poolkoomilist ja adrenaliini täis varitsust saime rahulikult süüa ja asusime ootama, millal meile järgi tullakse. Kuulsime kuidas veel esimene rühm madistas ja saime aru, et läheb veel aega enne kui ära saame. Kuna aga oli väga ilus sügisilm siis polnud meil ka erilist kiiret ning ajasime lolli juttu ja tegime nalja. Õhtul kasarmusse oma kallisse voodisse visates oli see pehmem kui kunagi varem ja uni oli magusam kui suhkruvatt.
Neljapäev
Täna toimus lennuväljal aktiivne jaorünnaku harjutamine paukpadrunitega. Ütleme nii, et see tahab saada palju harjumist ja tulemus oli suhteliselt kehv. Eks see kokkutöötamine tuleb ajaga ja enne lihtsalt teooriat teades mingit head sooritust ei maksa oodata. Igatahes kuulsime veel, et reedel me linnaloale ei saa, kuna me peame ära tegema oma öise laskmise. Võite ise arvata, kas see tõstis või langetas mu tuju.
Kuna meie ülemus tahtis meist ikka tõelised mehed teha, tulime lahingvarustuses (kiiver, relv ja rakmed) joostes tagasi. Samal ajal pidime takti lugema. Kui joosta veel kannatab, siis samal ajal täiest kõrist röökides tõmbab keti korralikult maha. Lõpuks olime kavalad ja pool rühma luges „vasak, vasak“ ja teine pool „1,2,3“ – see andis võimaluse vahepeal hingata.
Osad mehed olid maha jäämas, kuid seda ülemus ei lubanud ja nõudis, et nad rohkem pingutaksid, sest rühm on ja jääb ühtseks. Saime jälle korralikult trenni teha. Ülemuse vorm tundub olema uskumatult hea, sest ta tegi selle meiega kõik kaasa ja ei tundunud üldse olevat väsinud samal ajal kui meie hingeldasime nagu ei tea mis asjad.
Kasarmusse jõudes olid esimese rühma mehed päris kahjurõõmsad, et nemad varem minema saavad kui meie. See muidugi meile eriti ei meeldinud aga oleks ka tobe, kui nemad lihtsalt peaksid sisse jääma kuna meie jääme. Meil oleks põhjus, neil aga mitte.
Raido kirjutas:
Teisipäev, 14 juuni, 2011 at 12:50
NAK II rühma II jao varitsusest tuleb juttu järgnevalt.
Metsateedel liikumise tempo meil üsna aeglane, mis lasi ümbritsevat loodust pikemalt imetleda. Mõnus oli liikuda malelauas mööda liivast metsateed ja vaadelda ette ja tahapoole jäävat katkematut roheliste mehikeste ketti.
Enne laagrisse minekut olime ühel mäeharjal sambla sees ringkaitses. Sobiv hetk imestamaks soojade ilmade üle ja mõtsiklemaks oma viimaste kuude, ajateenistuses viibitud aja üle. Kuidas kõik alguse sai ja kuhu on välja jõutud.
Laagripaik oli meil hõreda matsaga piirkond, kus oli hulgaliselt mahakukkunud puid. Laagri panime püsti ühele mäeseljakule. Osad mäe peal, teised all orus. Kui läks pimedaks, andis rühmaülem meile varitsuskäsu, mille põhjal pidime koostama oma käsu. Videvikus ei ole üldse hea kirjutada. Kuna tuld ei lubatud kasutada, siis vähemalt mina küll selget sotti ei saanud, mis ma kirja panin. Peale käsu kirjutamist keerasime magama. Öösel jätkus laagrirutiin.
Äratus oli hommikul umbes koidiku ajal. Udu oli väljas, muutes ümbruse salapäraseks. Oli ka külm ja kõikjal valitses hommikune rõskus. Jagudele oli kindlaks määratud laagrist välja liikumise ajad. Nii ka meil. Vahepeal oli määratud jaoülem, kes oli ka juba käsu andnud. Seega teadsime juba päris hästi, mis meid ees ootab.
Enne väljaliikumist olime kolonnis üksteise taga. Nõnda seistes tekkis hinge ärevus eesoleva varitsuse pärast. Kuid juba hakkasimegi liikuma ja mõtetel ei olnud enam aega peatuda.
Tee viis läbi uduse raba. Kohati tuli kakerdada üsna tihedas võsas ja kõrges rohus, vesisel pinnasel (kõrkjates??). Mina õnneks ei püidanud kaarti lugema. Kuid võitlejal, kes seda tegi, oli selle lugemisega ikka tükk tegu.
Peale mõneajalist võsas ekslemist hakkasime jõudma oma varitsuspiirkonda. See asus mõned kilomeetrid laagrist eemal. Valiti välja kontrollpunkt, kuhu jätsime oma seljakotid ja muu mittevajaliku varustuse maha. Kahju oli neid sinna võsavahele ringi maha jätta (kuna meid oli harjutatud kiivalt oma varustust hoidma.
Edasi liikusime juba varitsuse kogunemispunkti. Sealt maalt alates olime nö lahingolukorras. Kehtis lahingdistsipliin. Nende huvides, kes sõjandust ei jaga, peatuksin varitsuse ülesseadmisel natuke pikemalt.
Varitsus on üllatusrünnak, mis toimub lähidistantsilt (u 100 m kauguselt, igatahes mitte lähemalt kui 50 m, kaugus vaenlasest oleneb maastikust ja varjepositsioonide asukohast. V.koosneb vasakust ja paremast äralõikegurpist, mille ülesanne on julgestada külgedelt ning hoida vaenlane tapmisgrupi laskesektoris. Sinna vaenlast mitte juurde ega sealt ära lastes. Äralõikegruppide vahel asetseb tapmisgrupp, millel on kõige suurem tulejõud (kuna tulelöök kestab mõnest sekundist mõne minutini ja selle ajaga tuleb saavutada max tulemus). V. seatakse üles järgnevalt: jõudnud kogunemispunkti liiguvad sealt edasi kõigepealt äralõikegruppide ülemad, jaoülem ja virgats. Jaoülem näitab ära äralõikegruppide ülematele nende asukohad ja tulesektorid. Kokku on eelnevalt lepitud tulealustus ja eemaldus jm paroolid. Peale mida lähevad äralõikegruppide ülemad tagasi ja toovad oma lahingpaarilised ära ja paigutavad endid positsioonidele vaenlast ootama. Vahepeal on jaoülem leidnud tapmisgrupile sobiva koha ja saatnud tagasi virgatsi, kes toob ülejäänud TG kohale. Kogunemiskohta jääb maha vaid julgestus, kes katab võitlejate seljatagust. Kogu liikumine varitsusele toimub varjatult ja hääletult.
Kogunemispuntis nõu pidanuna hakkasime eelpool kirjelduatud korras positsioonidele liikuma. Mina olin parema äralõikegrupi ülem. Varitsesime üht U-kujulist kurvi, mille vasakul serval oli tihe mets, keskel lagendik (tapmisgrupp asetses lagendikul mingi mullavalli taga kõrges rohus). Mina oma parema äralõikegrupiga olime paigutatud majja U-kujulise kurvi paremal serval. Liikusime välja eelpool nimetatud seltskonnaga mööda paremal asunud metsatukka. Jõudes meie varitsuse paremat serva tähistava maja lähedale, kuuleme eemalt, paremalt, mõnesaja meetri tagant raevunud kursusevanema räuskamist (“Mida te eile õhtul tegite??? Pihku lõite või??”) See võttis meid tõsiselt muhelema, sest kuuldavasti oli III jaol oma varitsusega probleeme. Kahjurõõm on sõjaväes see kõige suurem rõõm 🙂
Tüüpilised kohad, kust tuleb varitsusi karta, on ükiskud tühjad majad. Seda teades ei soovinud ma oma äralõikegruppi majja paigutada, vaid valisin välja maja kõrval oleva minu arvates sobiva koha. Hiljem tulid jaoülem ja üks kaadrist kursusekaaslane (nö vaatleja-juhendaja-kursant, missioonikogemusega mees) meid kontrollima. Nemad käsksid mul koha sisse võtta majas sees. Tegin, mis kästi, kuid erilist vaimustust ma sellest ei tundnud, kuna teadsin, et esimestest laskudest alates on maja üks peamisi sihtmärke. Majal oli kaks sissepääsu: teepoolne ja teine maja taga metsapoole. Panime tee äärde puu külge suundkildmiini (kumulatiiv M14) imiteeriva õppegranaadi sütiku. Traadi vedasin enda juurde tuppa ja sidusin selle toas oleva puust pingi jala külge põhimõttel, et kui tegutsemiseks läheb, siis löön pingi ümber. Kui kõik ettevalmistused said tehtud, hakkas peale ootamine. See kestis tunde.
Aknast avanes enam-vähem hea vaade sügisesele teele. Võtsin koha sisse vastasseinas ja istusin otse põrandale ajalehe pahna otsa. Ootajal on aeg pikk ja seega tegin aega parajaks paberipahna sees tuhlates. Leidsin nii mõndagi huvitavat.
Nõnda ajalehepahna sees tuhlates hakkab äkki majast vasakul mingi krabin peale. Jään kuulatama – nüüd kuulen selgelt kuulipilduja valangut. VAENLANE!!! Lähen ähmi täis, ei vaata, kas vaenalne tee peal on või mitte. Tõttan esmalt pingi juurde ja haaran traadist, mis peaks miini imiteerival sütikul splindi eest tõmbama. Üldises möllus, mis vahepeal lahti läks, ei kuule, kas see sütik plahvatas, seetõttu tirin traadi tuppa, kuni splint käes. Peale seda püppan akna serva ja tahan anda skaudi-poistele AK4-st tuld ja tõrva. Kompensaator ei tööta!!! Vannun tuld ja tõrva ise samas üksiklaske tehes ja peale igat lasku käsitsi ümber laadides. Väljast on kuulda vaenalse automaadi- ja kuulipildujavalanguid. MG3-ed laulavad nagu õmblusmasinad. Tulistades vannun endamisi, et krt miks ei lastud meil enne relvi proovida. Mis kuradi varitsus see ükisklaskudega paugutades on. Peale esimest salve on püssirohu-lõhnaline tuba laialilennanud kestasid täis ja minu vasak käsi “mõnusalt” korduvast vinnastamisest valus.
Juba kõlab väljast kõvahäälne:”TšIIISSSSTOOOOOOV!!!!!” See tähendab, et on aeg eemalduda ja vastasest lahti rebida. Käsutan teises toas lahingut pidava lahingpaarilise eemalduma ja nii me tagantuksest lahingpaariline ees, mina teda kattes, metsa jookseme. Suundusime otse läbi metsa kogunemispunkti. Läbi metsa joostes lendas mulle kaasvõitleja tuules üks oksaraag otse silma sisse. Kurat, kus oli valus, aga õnneks mingeid hulle tagajärgi ei olnud. Oma arvates varitsusest piisavalt kaugele mööda metsa joostes, läks kaasvõitleja kergema vastupanu teed ja astus metsast välja, kuna lagendikul on ju parem joosta. Mina talle kohe järgi. Aga unustasime, et meie varitsus oli ju U-kujuline. Selline oli ka mets selle ümber. Metsast väljusime U alumise otsa juures, seega otse vaenlase ees!! Esimene asi, mida metsast väljudes nägin, oli see, et umbes 300 m peal annavad kaks skauti mulle Galilist valanguid. Mälupildi järgi tegid nad seda otse puusalt, nagu mingid “rangerid”. Viskasin pikali ja mõtlesin, et nüüd on küll persses. Natuke eemal metsatuka ääres oli põlvel sama kaadrist kursusekaaslane, kes oli määratud meid jälgima. Tema hakkas siis karjuma ja käega vehkima, et ma tule alt ära jookseks. Seda ma ka tegin. Kargasin püsti ja panin otsejoones igavese ajuga minema. Ei hoolind kui palju minu pihta paugutati.
Kogunesime siis kõik kokulepitud punktis, kust liikusime edasi oma eesootava varustuse juurde. Kõik toimus joostes, kuna olukord oli peal ja vaenlane oli meid jälitama hakanud. Võtsime seljakotid ja silkasime mööda metsa edasi.
Varsti tuli endex ja liikusime tagasi varitsuspaigale, et prügi (kestad, traadid jm) kokku korjata. Liikusime mööda teed, automaadid seljas. Rakmed ja muu varustus jäi meil metsa. Teel tulid vastu Unimogidel sama vaenlane, kellele me olime varitsuse korraldanud. Vähemalt mind valdasid sel hetkel küll vastakad tunded. Uhkus/häbi, julgus/argus jne. Üks asi poistele varitsust korraldada aga teine asi oli neid hiljem päris lähedalt näha.
Läksin tagsi oma poistisoonile ja vaatasin, et peale meie lahkumist olid sakudid korraliku põrgu majas korraldanud – Galili hülsse vedeles seal ikka rohkem kui AK-4 omasid. Autojälgede järgi vaatasin, et minu suundmiini imitatsioon oli lõhkenud just esimese auto kohal, seega päris elus oleks see hävitatud olnud.
Hiljem liikusime rühmaga mööda metsa ühe suure liiva auguni. Võtsime seal sisse puhkepositsioonid ja panime välja valve. Seal oli rühmaülemas esimest korda aega pärida jälgijatelt, kuidas jagudel varitsused läkisid. Selgus, et kõige paremini oli läinud minu jaol: tule avamine ja tapatöö oli olnud õigeaegne. Eemaldumine oli aga katastroof, kus me peaaegu kõik ka surma saime. Meie kohta kasutati väljendit formatsioon lambapea. Seda see ka oli, mis seal salata. Eemaldumisel sattusime me ikka korralikult paanikasse ja unustasime tule ja liikumise sootuks.
Siis liikusime me jälle edasi ja kui kogu kursus jälle kokku sai, võtsime tee serva rivvi ja järgnes relvastuse kontroll, peale mida viskasime metsa alla pikali ja jäime autosid ootama, et kasarmusse ära sõita.
Niimoodi pikutades ja muljetades läks aga distsipliin nii lõdvaks, et kursuse vanem sai üsna kurjaks ja pani meid kõiki metsa alla toenglamangusse maha rahunema. Asi toimis ja varsti oli jälle kord majas.
Neljapäevasest jaorünnaku harjutamisest niiaplju, et kas see oli toosama kord, kui me hiljem lennuvälja peal rühma koosseisus rünnakut harjutasime? Ja siis seal üks võitleja mingi tähtsa asja (vist äkki salv) ära kaotas, mispeale meid kõiki ahelikku käsutati ja pidime terve lennuvälja äärse heinamaa läbi roomama, et kadunud asja üles leida. Aga üsna palju aega on juba sellest möödas ja võin ka eksida. Too sündmus võis juhtuda ka millalgi teisel ajal.