L – Kiirusega ok. Mopilükkamine vajab timmimist.
Nagu ma siin korduvalt olen maininud, on elu läinud paremuse poole ja päevas jääb lausa ca 1 h vaba aega, et tegeleda oma asjadega. Mina kasutan enamasti seda aega lugemiseks ja oma ideede analüüsimiseks. Tänagi istusin sõbraga maha ja genereerisime ideid, mis äri tuleks välja saades alustada. Selline asi hoiab ilusti Kaitseväes meele erksa ja motivatsiooni üleval, lisaks saad oma aega otstarbekalt kasutada. Lihtsalt lebotamine oleks ju selge ajaraisk.
Paljud võitlejad ütlesid, et nad pole elus nii palju lugenud, kui nüüd Kaitseväes. Et kellel tahtmist on, saab ennast igati harida. See on loll jutt, et ei jõua või ei saa. Noorteajal on jah raskem, kuid seda enam peab olema endal tahtmist. Nagu mul üks tuttav, kes teenis minust aasta varem ütles, et lugeda sa raudselt ei jõua, sest tema ei jõudnud SBK ajal mitte ühtegi lehte lugeda. Kahtlesin tema väites ja see sai ka tõestust – SBK lõpuks olin lugenud ca 1200 lk – seega kõik on tahtmise küsimus.
Kolmapäev
Kiiruse oleme vähemalt hommikul paika saanud ja tundidesse me enam ei hiline. Hästi palju sõltub vastutavast ja tema oskusest planeerida aega ja nõuda seda sama meestelt. Kui ikka rühma vastutav on uimane, siis pole tervest rühmast ka midagi head oodata.
Üks asi selgeks saadud, tuli hakata õppima järgmist. Meie ülemad ei olnud meie koristamisega täna rahul. Üks kraanikauss määriti ekstra nende poolt ära, et me asjadest aru saaksime. Koristamine on mul tsiviilis suhteliselt viimane asi mida ma teha viitsin, nii ka Kaitseväes. Ega mu nägu särama ei lähe kui moppi saan lükata. Pole parata, tuleb olukorraga leppida ja tõdeda, et peale seda kui saame endale pulgad peale, hakkavad seda tegema reamehed. Vot see on seerude puhul küll igati hea eelis. Muidugi on vastutust rohkem ja muid kohustusi, aga vähemalt ei pea lappi mööda lennuvälja (loe koridori) vedama.
Kaitseväes on nii, et igal rühmal on oma söömise kellaaeg. Tobe on aga see, et peame söökla ette minema koos kompaniiga. Seega enne meid sööb sisuliselt mingi 200 meest. Seega saime ka täna passida söökla ees rivis lihtsalt mingi 30 minutit ja oodata oma korda. Ilm oli harjumatult jahe ja see seda ei soosinud. Loodan, et ülemused saavad asjast aru ja rohkem kui kaks rühma korraga sööma liikuma ei pea. Mis mõte on lihtsalt niisama seal seista, oodata ja külmetada? Mina seda biiti ei jaga.
Käisime täna lasketiirus. Noorteajal kõndisime sinna alati jala. Maa iseenesest pikk ei ole – ca 3 km. Seekord läksime sinna meie üllatuseks autoga. Väga luksuslik. Nii on see laskmine täitsa mõnus. Viiakse kohale, teed oma paugud ära ja asi tahe.
Iseenesest läks laskmine päris hästi. Tihedus oleks võinud vähe parem olla, kuid vähemalt kõik kuulid leidsid oma tee märklauda. Ikka imestan, kui uimased mõned mehed võivad olla. Üks käis lasketiirus vinnastatud relv seljas. Liikuvad osad olid ettelöömata ja padruniväljaheite ava passis lahti. Need, kes Kaitseväes on käinud, teavad täpselt, mida ma mõtlen. Teistel võib olla vähe keerulisem. Igatahes ma ei kujuta eriti ette, kuidas selline asi saab üldse võimalik olla.
Õhtul oli esimest korda uute meestega koos rivistus. Vast mäletate kui naljakas meil oli esimesel rivistusel üldse. Seekord oli umbes sama. Ja pärast seda olid vähemalt minul huuled korralikult puruks hammustatud, et mitte naerma puhkeda. Põhjus lihtne – oli väga palju uusi ja naljakaid nimesid. Nimi muidugi meest ei riku, aga nalja sai omajagu.
Loodan, et sellega harjub, sest naeru kinni hoida on suhteliselt vaevaline ja kui rivis kihistada, siis on kindel, et mingi jama sellest tuleb niikuinii. Ausalt öeldes eriti mingeid lisategevusi ja kohustusi nagu ei tahaks teha, seega pigem olla rahulikult hall mass ja seda kogu rühmaga.
Raido kirjutas:
Esmaspäev, 16 mai, 2011 at 15:31
Lasketiirus juhtus meil NAKi ajal üks “lustakas” lugu. Täpset nädalat ei mäleta, seega võibolla ruttan asjade loomulikust kulgemisest natuke ette….
Lugu järgmine. Mõtlesime poistega, et teeme laskmise natuke lõbusamaks ja “ilustame” märklaudu kuidas keegi oskab. Kes sodis viisnurki ja sirpe koos vasaratega, kes kirjutas igasugu sõnu. Aga üks mees otsustas oma märklaua “kaunistada” svastikaga ja märklaua-mehikest ilmestada Hitleri vuntsidega. Ülematele ei jäänud selline isetegevus märkamata. Mis mind pani imestama-muigama, oli see,et märuliks läks ainult svastika pärast. Igasugu suguelundite piktogrammid ja kommunismile vihjavad märgid ei kottinud kedagi. Ülem oli üsna pöördes ja püüdis välja selgitada, kes haakristid sodis. Õnnetuseks oli sodija just postile läinud ja seetõttu keegi omaks ei võtnud. Meid käsutati ilusasti märklaudade ette ahelikus kükki, relvad pea kohale. Ka siis ei selgunud sodijat. Peale tükki aega ülekuulamist, kellelgi turgatas ja kandis ülemale ette, et süüdlane on ju hoopis postil. Seejärel saadi paharett kätte. Mina õppisin sellest niipalju, et tulevikus ma enam oma märklehte sirpide ja vasaratega ei täiendanud. Süüdlane käis veel hiljem ülemate kabinetis eraviisilisel jutuajamisel. Aga kas sellel veel tõsisemaid tagajärgi oli (linnaluba), ei mäleta.