Ajateenija.ee

Algusest peale õpetati meid, et kapp peab kogu aeg olema lukus ja lahti jätta on keelatud. Kasarmusse jõudes nägimegi, et meestel, kes seda teha unustasid, oli tuuleiil kappides käinud ning nende asjad kapist välja tõmmatud. Üks veel naeris, et ega teist korda ikka ei tehta ja kappi kinni ei pannud. Sööklast tulles oli jälle kerge hämming kui kõik asjad vedelesid maas. Kuulsime, et teistes rühmades võetakse lukud sellise asja peale ära ja peab käima neid välja lunastamas. Meil vähemalt esimene kord seda ei praktiseeritud -meie õnn.

Veel kirkaid momente päevast. Õppisime ära sõna säbelemine. See on liigne liigutamine rivis. Kaasvõitlejad õpetasid üksteisele kuidas eeslit lüpsta. Selleks pidi üks võitleja teisele andma mündi ja ta oligi lüpstud.

Meil olid ka eelnevate päevade jooksul antud paroolid mida pidime meeles pidama. Kui ülem ütles parooli, siis sellele vastavalt oli ka tegevus. Tänase päeva parool oli „shenshei“, mille peale meie pidime silmad kissi tegema, jalad kokku panema ja ette kummardama ning midagi hiina keelt meenutavas variandis pobisema. Eelnevad paroolid olid „sähvatus“ vasakult/paremalt. Selle korral pidime sisse võtma miinipilduja tule asendi (kõhuli maas, käsi kuklal ja jalad koos).

Lisaks oli parool „karu süda“, mispeale meie pidime vastama „au valge inimene“. Kõige parem oli kood „Michael“. Siis pidime moonwalkis oma tuppa minema – hoolimata kohast, kus asusime. Mõni lasi ca 15 m pesuruumist oma toani. Igatahes saab nende paroolidega piisavalt nalja. Nende ülesandeks on vististi see, et õpiksime selliseid asju meelde jätma ning see soodustab ka rühma sisest suhtlemist.

Õhtul said teise rühma osad võitlejad harjutada kiirust. Selleks pidid nad kasarmu esisel põllul kiivrites ja rakmetes liivakotte ühest kohast teise tassima. Teate kui hea oli seda aknast pealt vaadata ja mõelda, et ise ei pea seal praegu nende asemel olema. Et saab rahus oma hambaid pesta. Saime ennast puhtana magama sättida, kui teised higiselt rassisid. Usun, et selleks oli ka mõjuv põhjus.

Kolmapäev

Hommikul oma jooksu tehes nägime, et suurtüki mehed on karastamist hakanud harrastama ja jooksid paljaste ülakehadega ringi. Kaitseväes on asjad nii, et kõik peab olema ühtne. Seega pidime ka meie särgid ära võtma. Aga mis seal salata, oli päris mõnus nii joosta. Oleks veel kuskil rannas olnud oleks päris luksus olnud. Aga jah, milline vaatepilt oleks sellel hommikul avanenud naistele kui ca 320 poissi poolpaljalt ringi jooksevad.

Tänane päev kujunes meile väga tähtsaks, kuna saime teha oma esimesed lasud oma AK-4-st. Väike ärevus oli ikka sees, kuna polnud ju ennem laskmas käinud. Ülemused veel omavahel rääkisid ka: „lähete laskma jah? Kas tulete sama koosseisuga tagasi ka?“. See oli küll lõõpimine, kuid fakt on see, et lasketiirus pead säilitama kainet meelt ja kogu aeg mõtlema, mida sa ikkagi teed. Vastasel korral võib juhtuda nii, et lased lihtsalt enda kõrvalt mehe maha. Selliseid juhtumeid pole minu teada olnud, kuid nö napikaid on tehtud küll, kui relva kontrollides on instruktoril kuul kõrva äärest mööda vihisenud. Hea tunne see kindlasti polnud ja selle laskja nahas mina küll olla ei tahaks. Kujutan juba ette, mis karistusi ja tegemisi talle ülemused genereerisid.

Aga see selleks. Saime lasta 50 m pealt lamades. Lihtsalt selleks, et saada tunne kätte ja rohkem oma relva tundma õppida. Lahingus võib ju tegu olla meie elupäästjaga. Lisaks saime aimu, mis tagasilöök meie relval on. Ausalt öeldes ootasin midagi hullemat, aga relva valesti õlas hoides ja valesti sihtides võib oma õlale haiget teha või silma siniseks saada küll. Õnneks laabus meil kõik hästi ja mingeid probleeme lasketiirus ei esinenud.

Sellele paarile paugule järgnes ca 3 h relva puhastamist. Jah, tõsi ta on, et relv hooldust vajab, sest sees oli ikka korralik tahm ja seda nühkides oli küll tunne, et relva enam kunagi puhtaks ei saagi. Sellest ka põhimõte, miks ajateenija ei tohiks kunagi öelda, et relv on puhas. Relv saab olla ikka ainult puhastatud või hooldatud. Fakt on see, et ideaalselt puhtaks meil kasutatavate vahenditega seda ei saagi.

Lasketiiru läksime ja tulime jala. Edasi-tagasi oli sinna ca 3 km, kuid palav ilm, sissekäimata saapad ja veel harjumatu varustus tekitas nii mõnelegi mehele omajagu ville. Kellel neid veel polnud, siis nüüd oli hea võimalus hankida.