XXXVII – Mängime turakat. Kaitseväe moodi.
Ajateenistuse 7 nädala lõpp ja 8 nädala algus (SBK)
Täna kanti üle Olümpia korvpalli finaali, kus vastamisi oli USA ja Hispaania. Paraku meie seda mängu näha ei saanud, kuna pidime kaplani tundi minema. Kohale jõudes teatati, et tund jääb ära. Seega oli suht tühja marssimine jälle ja arutasime, et sellises asutuses nagu Kaitsevägi, peaks suutma selliseid apse vältida. Jah, keegi pole täiuslik ja kus vähegi on mängus inimfaktor, eksisteerivad eksimused. Seega panime läbi paksu paduka joostes kiirelt tagasi mängu nautima.
Nädala kokkuvõte: Kõik oskavad linadega nüüd ringi joosta ja voodeid teha kiiremini kui keegi teine. Lisaks avastasime seda, et oleme rohkemaks suutelised kui arvame.
8 nädal
Esmaspäev
Täna anti meile õppida vähe karmimaid relvi. Nendeks olid kahte tüüpi tankitõrjerelvad. Korralikult suured torud, millega vaenlase soomukeid lasta. Sellist seljas pidevalt tassida pole just kõige meeldivam ülesanne muidugi. Iseenesest olid tunnid huvitavamad, osalt ka seetõttu, et tegu oli meie jaoks uute relvadega ja need ei meenutanud nii väga meie tavalist AK-4 7.62 mm hernepüssi.
Sinna relvadesse pannakse sisse tõsisemad granaadid. Muidugi on kurb see, et saame ainult kuiva drilli ja päris moonaga lasta ei saa. Aga jah, tänu tänasele oleme paremad sõdurid. Loodame, et seda kunagi ainult tõestada ei ole vaja. Sest nagu meile öeldi, mida paremini oleme valmis sõjaks ja selleks valmistume, siis seda ebatõenäolisem on selle puhkemine. Seega andkem endast parim.
Pärast lõunat oli aeg mängida kaarte Kaitseväe moodi. Meie uus ülemus järjekordselt ei olnud rahul meie kasarmu korraga. Selline asi hakkab vaikselt üle viskama, korista, korista ja korista ning ikka öeldakse et sitasti. Mis parata. Seega rääkiski meie ülemus, et saab aru, et karjumine enam ei mõju ja ei tööta, et aeg on kasutusele võtta teistsugused meetmed.
Ta jagas mehed kahte viirgu. Ühed olid punased ja teised mustad. Tal oli terve kaardipakk kaasas ja hakkas sealt ükshaaval kaarte välja tõmbama. Iga number oli vastav arv kätekõverdusi. Soldat – 20, emand – 30, kuningas – 40 ja äss 50. ja vastavalt värvile pidi siis tegema. Algus oli küllalt lihtne, kuna numbrid olid väiksemad ja värvid vahetusid. Siis aga hakkasid käed väsima ja kui ikka jutti pead tegema 80 pumpa, siis võtab ikka läbi. Selleks puhuks oli lubatud, et teine mees tuleb sulle appi ja aitab sind vööst sikutades harjutust teha. Kokku tegime selle mänguga 350 pumpa näkku. Ütleme nii, et üks päris korralik trenn ja sellise väikese katsumuse läbi suurenes ka meie ühtekuuluvustunne.
Paljude jaoks oli selline asi fustreeriv, kuid mina koos osade võitlejatega lihtsalt muigasime ja tegime, mida vaja. Kaitseväes ei ole üldse mõtet paljusid asju hinge võtta. Ja see õpetab paksu nahka selga kasvatama. Alguses võis olla küll veidikene imelik, kui said mõne asja eest väikese ülesande või pidid pumpama või öeldi lausa sitasti. Aga selle kõigega harjub ja see on hea. Tsiviilis on käitumine sinu vastu kohati palju hullem, kuna sulle ei öelda kohe asju välja. Kaitseväes ollakse vähemalt otsekohesed. Ja kui ikka mingi ülemus sinu peale karjub, kuuladki vaikselt ja mõtled – kuule, võta rahulikult ja puhka jalga, ahv.
Õhtul jagati ka väikest infot kõige raskema füüsilise katsumuse, lõpurännaku kohta. Saime teada aja, millal see toimub ning ka orienteeruva pikkuse. Kokku pidime kahel päeval täisvarustuses läbi käima 50-60 km. Kui sellest räägiti päris alguses, siis tundus see ikka täitsa lõpp ja lausa võimatu. Praegu seda kuuldes enam sellist hirmu pole, sest meie füüsiline vorm on tunduvalt paranenud ning üksjagu kilomeetreid on maha käidud. Seega olen igati selleks valmis.
Raido kirjutas:
Esmaspäev, 14 veebruar, 2011 at 11:53
Täpsustaks seda “kaardimängu”, peale selle, et mehed olid jaotatud punasteks ja mustadeks, siis mõlemas värvuses oli kaks masti, kus üks tähistas kätekõvedusi ja teine mast kükke. Mina pääsesin sellest “ergutusest” sellega, et juhtusin just sellel ajal toimkonda minema. S.t. et peale lõunat võisin neli tundi enne toimkonna algust OMA VOODIS magada (tõeline privileeg!!!). Ja sellel ajal, kui mehed punaste nägudega “kaarte tagudes” kasarmu ees punnitasid, läksin mina KRK korrapidaja autojuhiks. Tol korral oli selgelt minu päev
Ivo kirjutas:
Esmaspäev, 14 veebruar, 2011 at 17:43
Ise sain pärast SBKd kusti peale ja selle peale jäingi teenistuse lõpuni. Ütleme nii, et päris tüütu oli seda kanda, eriti kuskil võssis, kus see igale poole kinni jäi. Lisaks pidi seda veel lisaks AK4/Galilile puhastama ning arvestama. Aga õnneks sai päris palju paugutada ka ning see on juba fiiling, mida kõikidele soovitaks.
Timo Porval kirjutas:
Teisipäev, 15 veebruar, 2011 at 20:31
Raido ja Ivo tänud kaasajutustamast.
Raido, vot ise ei osalenud ja kohe vale info
Kükke me ei teinud. Ainult pumbad ja pumbad. 100% kindel.
Ivo, lootsin ise lasta vähemalt AT-4, aga ei midagi. Mine tea, ehk avaneb veel millalgi võimalus.
Mikk kirjutas:
Kolmapäev, 16 veebruar, 2011 at 18:40
kui juba AT-4 st juttu tuli siis
http://www.youtube.com/watch?v=Lm0azEG0CPY
Päris tore tükk
Raido kirjutas:
Kolmapäev, 16 veebruar, 2011 at 19:26
Me teenistuse lõpu poole tegime ühe spordipäeva raames seda kaardimängu, siis olid kükid kah mängus. Ju ma siis ajasin need korrad segamini. Vabandust vale info levitamise eest.
pets kirjutas:
Kolmapäev, 16 veebruar, 2011 at 23:12
Raido, valetamise eest 25
Tank kirjutas:
Reede, 18 veebruar, 2011 at 00:34
Timo, mis see rivilaul teil täpsemalt oli, millest varem siin kirjutasid? Kas aitsihh, aitsahh, aitsahh ai velled?
Timo Porval kirjutas:
Reede, 18 veebruar, 2011 at 11:59
Laul algas järgmiste sõnadega “Mehed metsas on ühendanud jõu…”
Raido kirjutas:
Reede, 18 veebruar, 2011 at 11:59
Tank. Pioneerikompanii kompanii laul oli “Lili Marleen”. SBK teenisime Timoga ühes rühmas, rühmalaul oli Untsakate “mehed metsas on ühendanud jõu”. Aaitsihh, aitsahh, aitsahh ai velled (Metsavendade laulu) tahtsime endale NAKis rühmalauluks võtta, aga osad võitlejad olid vastu. Siis läks jälle see “Mehed metsas on ühendanud jõu” käiku. Ajavahemikul juuli 2008- mai 2009 ei kuulnud ma ühtegi Tapa väeosade rühma Metsavendade laulu laulmas.
Tarvi kirjutas:
Pühapäev, 20 veebruar, 2011 at 15:59
Raido – kas see et metsavendade laule tol ajal kuulda ei olnud oli kuidagi aprillirahutuste järelmiks vms?
Raido kirjutas:
Pühapäev, 20 veebruar, 2011 at 16:46
Ei oska selle koha pealt sõna võtta.
Ivo kirjutas:
Pühapäev, 20 veebruar, 2011 at 19:46
Metsavendade laul oli minu teada vähemalt ühe 2007/2008 õhutõrjujate patarei laul, kui sündmused veel pingelisemad olid. Äkki see on mingi komme, et teiste patarei laulu ei laulda?
Lisaks oli üks päris äkiline lugu, mida suurtüki üks rühm meie ajal laulis, Kuradi laul, millel on päris huvitav ajalugu. Seega ma ei usu, et Tapal keegi poliitkorrektsuse tõttu muretseb:) Enamgi, TT kursuse ajal läksime perimeetrile ning jooksulauluks oli “Oh Mann sa lõbus eit”. SBK ajal anti ka korraldus üks jooksulaul välja mõelda, kuid see sai nii rõve (soolikad, vägistamine ja madude söömine vms.), et ainult korra saigi seda laulda:/
Ivo kirjutas:
Pühapäev, 20 veebruar, 2011 at 19:55
Ja kui nüüd meenutada, siis ka ltn Uibo rühma rühmalauluks oli Kuradi laul.
Raido kirjutas:
Pühapäev, 20 veebruar, 2011 at 22:13
Selle laulu nimi peaks olema “Surnupealuu sõdurid” (Laul surnupealuu sõdurist).
Jörgen kirjutas:
Esmaspäev, 21 veebruar, 2011 at 14:21
Laulda oli hea siis pea ei mõelnud. Minu mäletamist mööda me joostes laulsime terve teenistuse jooksul ainult paar korda.
Leidsin kaks jooksu laulu:
Oh Mann sa oled kõbus eit,
kui seljas on sul minikleit
kuid siiski sooviks rohkem ma
kui saaks sind ilma selleta
Su kikkis tissist unistan,
kui automaati tulistan.
Sind unes näen ma iga öö,
kui kätte saaks teeks vinge töö
Su pehme pepu meenub mul
ja koht mis nõnda niiske sul
ma hambaid kokku pigistan
ja öösel voodis higistan
Kuid aega teenin praegu ma
ja kui siit ükskord koju saan
ei huvita mind miski muu,
kui rautada sind terve kuu.
Taevas särab võidupäike
kõikjal maas on vereloike
võllas rippub desertöör
see on meie kätetöö
mets on nagu tapalava
vaenlasi seal kõikjal lamab
see on nende mainehaud
ronkadele pidulaud
liigume kui põrguvägi
meie taga lasub häving
see kes meie ette jääb
taevas varsti ingleid näeb
Tappev kuul see lendab Jee
otse sõbra kehasse
jooksen ligi hüüan abi
kild mul lõikab kõri läbi
hingan sisse enda verd
tunnen et on viimne tund
pärast võitu tunne hea
higine on kiiver peas
automaat on tuline
tääk on otsast verine
paljud meist on jäänud maha
sinna võõra piiri taha
neid on viinud võõras kuul
nende haudu silub tuul