XXXIV – Ekskursioon ja Tapa burgerid
Ajateenistuse 7 nädal (SBK)
Kaitseväes on asjad nii nagu ma juba eespool mainisin, et ennem hooldatakse varustus ja alles siis ennast. Nii ka nüüd. Võtsime relva ja hakkasime puhastama. Samal ajal vaatasime salaja ühe silmaga telekat, sest Kanter proovib täna võtta seda, mis talle kuulub – Olümpiakulda. Me lausa rõkkasime kui ta suurepärase heite tegi, mis teda kullale viis. Seega oli topelt põhjust rõõmustamiseks. Meie tegime läbi rännaku ja Eestil on jälle üks Olümpiavõitja juures.
Samuti said osad rõõmustada selle üle, et said õmmelda oma taskud kinni. Rännakust väsinuna hoidsid kaks meest käsi taskutes, mis Kaitseväes on keelatud. Selleks, et nad enam ei eksiks, pidid nad need kinni õmblema. Üks võitleja pidi endale kommi veel taskusse sisse õmblema kuna sõi ülemaga rääkides kommi. Nendel võitlejatel, kes seda tegid, oli kindlasti meel must, et jälle üks jama juures. Meid ajas see seevastu kohutavalt naerma. Nagu öeldakse – kahjurõõm on ikka see kõige suurem rõõm. Me ei ole pahatahtlikud, kuid nalja teeb ikkagi.
Kolmapäev
Hommikul oli pidulik rivistus ja kuulasime Eesti Vabariigi teemalist kõnet. Samuti avanes 35 ajateenijale võimalus minna Tallinnasse ekskursioonile. Nõudlus sinna oli tohutu, kuid õnneks sain ka mina sinna punti. Meeletult hea tunne on jällegi bussiga pääslast välja sõita. Ilm oli ilus, muusika mängis ning sain sõbraga lõpuks rahulikult juttu rääkida – mida sa hing enam tahta oskad.
Noorteajal ongi nii, et kui oled oma tuttavatega erinevast rühmast, võid sa küll elada ühes majas, kuid omavaheliseks suhtlemiseks võimalust eriti ei teki. Tallinnas oli esimese hooga kohe imelik olla, liiklust ja sebimist kui paju. Elu käis, mitte polnud selline olukord nagu Tapa tühjadel põldudel, kus jooksevad ringi vaid kaitseväelased.
Külastasime muuseumit ja kuulasime giidi jutte Eestimaast esimese ja teise Maailmasõja ajal. Tuleb tunnistada, et oli isegi päris huvitav ja hariv. Lõunasöögiks olid meile kaasa võetud sööklast burgerid. Need polnud küll mitte sama head kui McDonaldsi juustukad, kuid igatahes makaronidest ja tatrast paremad. Lisaks saime läbi astuda Maksimarketist Tsiviilis oli esimese hooga ikka kohe väga imelik olla. Pärast seda asusimegi tagasiteele, aga jah, selline väljasõit andis jälle tugeva annuse motivatsiooni.
Kasarmusse tagasi jõudes kuulsime, et teistel, kes kaasa ei saanud, nii hästi ei läinud. Nad pidid relvi puhastama 2-3 tundi. Kohati gaasimaskides, kui möla liiga suureks läks. Tuleb tunnistada, et maailm ongi ebaõiglane. Igatahes olen rahul, et mul vedas. Fakt on see, et kõigil ei saagi vedada.
Õhtul enne rivistust saime korraliku kõhutäie naerda. Olukord oli järgmine: kompanii vastutav oli heas tujus ja lubas õhtul meestele neljanda lisasuitsu (muidu kolm korda päevas). Suitsetama minnes laulsid suitsumehed: “hip-hop, hip-hop nikotiini vajab kops“ ja tagasi tulles „hip-hop, hip-hop, nikotiini sai mu kops“. Pärast tehti 25 kätekõverdust. Mõtlen, et peab ikka hea tahe olema suitsu teha. Sest enne kui saad paar kõssi tõmmata, pead igasugu vigureid tegema. Sellised lõbusad seigad ilmestavad peaaegu igat meie päeva. Üleüldse, kui tagasi vaatan oma gümnaasiumi aega ja ülikooli esimest kolme kursust, siis vähe on päevi, kus ma südamest poleks naernud. Minu ümber on alati juhtunud hea huumorimeelega inimesed, kellega saab nö lolli juttu ajada ja pulli teha.
Raido kirjutas:
Neljapäev, 27 jaanuar, 2011 at 12:19
Noorteajal tuli vist nii enne kui pärast suitsetamist teha 25 kätekõverdust. Nii kurilkasse minek kui tulek ja kätekõverdused käisid rangelt rivilises korras. Kes selle vastu eksis võis kindel olla järgnevates “ekstsessides” (“ekstsess” – üks väga paha asi
).
Peale baaskursust oli nõutav vaid kas 5 lõuatõmmet või 25 kätekõverdust. Peale NAK’i elasime õhutõrje kasarmus (kompanii juhtkonnast eraldi kasarmus) ning seetõttu vähemalt Tehnikarühma võitlejad end eriti nende viguritega ei vaevanud.
Minu mäletamist mööda see ekskursiooni päev oli 20. august – taasiseseisvumise päev, mil kehtis pühapäevane päevaplaan. Mina ekskursioonil ei käinud seega sai minu osaks “meeldiv” kink riigi aastapäeval “häire gaas” ja maskides relvapuhastus. Väga kaua me nendes ei olnud (umbes 15. minutit). Selle ajaga hakkas soojas kasarmus maskiga olles korralikult palav (klaasid udused). Eriti õnnelik oli üks võitleja, kelle gaasimask oli katki ja RV polnud talle veel uut toonud. Tema sai rahulikult ilma maskita edasi puhastada ja teiste üle peenikest naeru pidada
Ivo kirjutas:
Reede, 28 jaanuar, 2011 at 06:06
Paar seika veel minu kogemustest:
Asjade kinniõmblemine. Esimene juhtum oli seoses reamees Volkoviga (millegipärast juhtus just tal kõige rohkem naljakaid seiku kogu teenistuse jooksul:). Tal olid ka käed taskus ning seda juhtus pealt nägema rühmavanem. Kuna ta üritas ennast välja vabandada sellega, et pani kommipaberit taskusse, siis sai ta korralduse õmmelda kommipaber taskusse täpselt mingi kindla arvu pistetega (täpset arvu küll ei mäleta, kuid ütleme et 13, ta oli üks parajalt õnnetu tüüp). Asjal oli veel see konks, et taskud pidid kinni õmmeldud olema mitu päeva ja kui oli vaja pükse vahetada, siis pidi õmblused lahti harutama ning kommipaberi uute pükste taskusse õmblema.
Teine juhtum oli siis, kui õnnetu kaasvõitleja avastati käed taskus olevat. Kuna oli kiire, siis tegi püksid jalas kiiresti paar õmblust. Probleemi muidu ei olnudki, kuid lihtsalt see oli naljakas, kui õhtu poole vetsus olles kuulsin paari roppu sõna. Tuli välja, et ta oli soble ja püksid kokku õmmelnud ning vetsus käik ei tahtnud kuidagi õnnestuda:).
Lisaks pidi üks võitleja veel soblel kaeluse kinni õmblema, kuna tal kippus lukk pidevalt lahti olema. Harjus veel nii ära, et ei lõiganud enam mõnda aega lahti. Mingi aeg pidi sama võitleja veel päev otsa kiivriga ringi käima, kuna käitus mütsiga vormikandmiseeskirjade vastaselt (ei mäletagi, kas kandis siseruumides või lihtsalt rõvedalt).
Aga see eest oli nii mõnus reservi saades käed taskus ringi töllendada. Alguses oli jube imelik isegi käsi taskusse panna, kuid kohandumine tuli kiirsti.
Ja suitsetamisega oli jah uskumatu. Väljas võis olla kas torm, tuisk või isegi lahing teravaga, kuid mehed olid nõus tegema enneolematuid asju, et teha üks suits. Kuigi ise olen sellest pahest prii, siis vahepeal oleks tahtnud küll seda kurilkaelu tunda. Alati kui teised sealt tagasi tulid, oli neil mingit uut infi õppuste, elu, linnalubade ja milleiganes kohta.
Ning mul oli ka üks õnnetu gaasimask. Juhuse tahtel sattusime ka rühmaga SBK ajal päris mitu korda sellega relvi puhastama ning kuna mul muutus nähtavus nullilähedaseks, siis lõppes see üldjuhul näitude järgi relvade puhastamisega. Kukkus paar korda relvaosagi maha ning maskiga kätekõverdusi teha oli küll piin. Läbituleva õhu hulk oli lihtsalt nii väike, et kopsu tõmbas ikka korralikult kokku.
Timo Porval kirjutas:
Esmaspäev, 7 veebruar, 2011 at 16:09
Väga head seigad (Y)
Tarvi kirjutas:
Pühapäev, 20 veebruar, 2011 at 16:06