XXV – Tere. Ega te ei tea kus mu kaevik on?

Esmaspäev, 22 november, 2010

Ajateenistuse 5 nädal (SBK)

Asjadest ülevaatlik pilt saadud, suundusime oma kaevikutesse, et hakata harjutama „miinipilduja tuld“ kaevikus olles. Kaevikus ei olnud me mitte püsti, vaid hoidsime esimese serva najale ja olime põlve peal. Ülemus ütles ka, et kui midagi kaevikusse kukub, siis jookske. Ma sain aru, et nüüd hakkavadki asjad meile sisse lendama ja peame jooksma. See pani vere käima. Alles hiljem saime aru, et see oli lihtsalt üks ohutustehnilise nõude seletamine. Ja siis see algas. Kaugemalt hakkas kostuma tumedaid matse. Ja need tulid järjest ja järjest lähemale. See oli igati šeff kogemus. Siiani metsalaagris kindlasti kõige eredam moment. Samas, kaitselahingut pole veel toimunud. Kujutan ette, et ka see võib omamoodi pull tulla.

Öösel harjutasime kaevikutesse jooksmist. Käisime patrullis ja olime tulevalves. Sain kokku jällegi vist ca 2 h magada. Tulevalve kujutab endast sellist asja, et üks mees telgist on üleval ja kütab ahju ning samal ajal jälgib, et keegi ennast koos magamiskotiga põlema ei paneks. Ütleme nii, et kui see mees peaks magama jääma, siis külmematel öödel ta just endale sõpru juurde ei võida. Patrulli eesmärk oli valvata laagrit, et keegi võõras meie territooriumile ei tuleks. Seda tehti erinevalt tulevalves olemisest paaris ja seetõttu oli see veidikene lõbusam.

Kolmapäev

Päeval toimus teoreetiline tund kus seletati tulekäsklusi. Vähene magamatus andis enamikele tunda. Kutid nokkisid nagu kanad, kes on leidnud hunniku teri. Ülemus tegi väikese pausi ja pidime mäest alla minema ja puid kallistama, et neilt energiat võtta. Lisaks lubati suitsu teha. Kui kasarmus said poisid kolm korda päevas kimuda, siis metsas lubati kasvõi ennast siniseks tõmmata. Väga paljudele see meeldis ja osadel oli pidevalt minu arust suits hambus. Seda muidugi vabadel hetkedel, mitte harjutustel.

Õhtul jagati meile kätte ka paukmoon, et saaksime oma salved täis laadida ja valmistuda öiseks kaitselahinguks. Ülemused naersid, et ei tea kaua läheb kui keegi relva hoolimatult ohutuks teeb ja pauk kõlab. Iga pauk laagris tähendas häiret, mil pidime ca 200 meetrit, sellest seejuures umbes pool ülesmäge, kaevikutesse jooksma. Ei läinud palju aega mööda, kuskil 20 minutit, kui üks võitleja tegi enda arust relva ohutuks salv all. Kõlas pauk ja meie jooksime vandudes. Kuna sellised asjad pole nali, siis suhtuti sellesse ka tõsiselt ja pidime õhtust sööma oma kaevikutes.

Vaikselt saabus ka pimedus. Kui nähtavus oli alla saja meetri, hakkasid kõlama ka esimesed paugud. Mitte küll meie kaitseliini ees, vaid kaugemal. Ja mida aeg edasi, seda tihedamaks läks täristamine. Lõpuks proovisid vastased meie kaitseliinist läbi murda. Vaenlane oli varustatud kuulipildujate ja lõhkepakettidega. Meil läks mõni mees nii hoogu, et lasi kohe oma kõik salved tühjaks ja viskas lõhkepaketid ka veel takkajärgi.

Iseenesest oli päris tore madistada. Meie poolel oli tegevust vähe ja rohkem oli passimist. Kella 12 paiku liikusime tagasi telkide juurde. Paraku hakkasid uued lasud kostuma ja jooksime uuesti oma laskepesadesse. See sama vend, kes mängis rambot kui täristas oma paukmoona, ei leidnud oma kaevikut üles. Seetõttu jooksis ta taskulambiga meie eest läbi. Nii mõnigi pidas teda vaenalaseks ja avas tule. Rumalus ei hüüa ka tulles. Kõige tipuks sattus ta mingi valemiga kolmanda rühma juurde, mis oli meist ca 500 m kaugusel. Kuidas see tal õnnestus, ärge küsige.

Pärast häiret oli jällegi vaikus. Kui enne veel paugutamise aeg natuke adrenaliini verre jooksis, siis nüüd saatis keha ainult järgmisi signaale: maga, maga, maga. Unest tingituna oli lihtne liikuvaid puuoksi meesteks pidada. Üks võitleja suutis kogemata kaitseriivi maha unustada ja jäi püstijalu tukkuma. Läbi une tegi ta lasu ja ehmatas ise ka selle peale üles. Ülemus küsis, et mis toimus. Tema vastu, nägin kedagi ja lasin. Loomulikult polnud tol hetkel meie lähedal ühtegi hingelist.

Lahingu kokkuvõtteks võib öelda, et oli päris lahe täristamine, rohkem oleks aga tegevust tahtnud ja uni oli ka kuradima magus peale tulema.

Käib kõva arutelu, ära jää kõrvale!

  1. Kiis kirjutas:

    Esmaspäev, 22 november, 2010 at 14:08

    Nagu ka kunagi varem juba vist mainisin, oli esimene metsalaager vähemalt minu jaoks terve teenistuse jooksul kõige raskem asi üldse. Ühe päeva ilma uneta võib kuidagi hakkama saada, aga mitu päeva järjest läheb ikka päris keeruliseks. kõigetipuks veel kiirrännak ka. Lahing ise oli vähemalt meie jao liinil suhteliselt mage, jaoülemaks määratud mees ei saanud tulekäsklustest mitte midagi aru, rääkimata muust jao juhtimisest, ja seetõttu sai ka rühmaülemalt pähe koguaeg. Nagu sõjas ja eriti veel kaitses istudes ikka oleks võinud rohkem moona olla. Lõpupoole istusidki lihtsalt kaevikus ja tegid oma lasklask:D.

  2. Tarvi kirjutas:

    Esmaspäev, 22 november, 2010 at 14:55

    lask-lask-lask… valang-valang…lask-lask:)

  3. Raido kirjutas:

    Teisipäev, 23 november, 2010 at 20:33

    Tähelepanelikul blogilugejal on ehk ammu selge, et mina ja auväärt blogi pidaja teenisime SBK ajal ühes rühmas. Järgnevalt mõned minu mälestused kirjeldatud metsalaagri-päevist.

    Ma loodan, et sa jõuad veel sellest rääkida, aga pajatan siinkohal lühidalt sellest, mis meil hommikuti äratuse ajal laagris juhtus.
    Hommikuti oli äratus kell kuus nagu ikka. Käsk oli, et hiljemalt viis minutit peale kuut oleme kogu oma tavaari kokku pakkinud ja seisame täisvarustusega metsateel rivis. Telkidest tulla oli see jagude kaupa erinev, kuskil paarsada kuni nelisada meetrit joosta. Mitmeid hommikuid järjest kippusid kõige kaugema jao mehed vägagi hiljaks jääma, mille peale RV kangesti pahaseks sai ja siis meid kõiki täisvarustuses seljakotttide ja relvadega sinnasamasse metsateele rivis toenglamangusse pani niikauaks, kui kõik see mees rivis oli. Minu jaoks oli see raske ja üsna ebamugav (närvi ajav peale kauba) pea-aegu iga hommik unise peaga ja raske kandamiga toenglamangus oodata, kuni viimanegi mees ükskord üles suvatses ärgata ja kohale loivata. Teinekord juhtus jällegi selline lugu, et (ma ei mäleta, kas see oli äratuse-järgselt, või olime kuhugi harjutusele minemas) jällegi ei olnud mehed õigeks ajaks kohal ja RÜ pani meid seekord täisvarustuses kükkis relvad pea kohal hoides oma “virkasid” võitluskaaslasi ootama. Olime juba mõnda aega neid oodanud ja tundsin, kuidas relv hakkas allapoole vajuma: kätest lihtsalt kadus jõud. Minu punnitamisest hoolimata tundsin, kuidas matsuga relv mulle pähe vajus ja mitte enam sugugi üles tagasi minna ei tahtnud. Seda märkas ka RÜ, tonksas mulle oma relva vintrauaga mööda kiivrit ja käratas, et ma relva üleval hoiaksin. Aga ma ju püüdsin seda kõigest väest :D Kükkis olemise pealt veel niipalju, et me ei võinud lasta end kandadele puhkama vaid tagumikud pidid natuke kõrgemal ja põlved umbes täisnurkselt olema. Kes kunagi sõjaväes on kükki pandud, see teab.
    Mäletan meie esimest miinipilduja tuld ja mäletan selgesti, et kästi olla väga tähelepanelikud ja kui midagi kaevikusse lendas, siis pidime sealt kaduma kui keravälk. No ja kui matsud käima hakkasid siis ma kössitasingi seal, küljega vastu laskepesa seina, relv kõvasti enda ligi (nagu meid kästi) ninga ootasin südame puperdades, et nüüd midagi lendab kaevikusse ja ma ei jõa õigel ajal välja :D Miinipilduja-tule imitatsioon oli üsna muljetavaldav, kohati oli tunda isegi veidi lööklainet. Laskepesa seinad võdisesid ika nagu pärsielt. Siis ma ei teadnud veel, kudas miinipilduja tuld imiteeritakse (seda sain teada alles hiljem), seega oli seespoolt mõnusalt kõhe. Nõndaviisi kaevikus kössitades läid jalaliigesed koledal kombel valusaks mistõttu pidin üsna tihti põlve vahetama. Aga eks see oli alguse asi – keha ei olnud veel sõdurieluga harjunud. Hiljem seda probleemi enam ei esinenud, et kas siis põlvel laskeasendis olles või kaevikus olles liigesed valutama oleks hakanud.
    Kui teemast veidi kõrvale kalduda, siis mäletan, kuidas me omal ajal olime oma relvad just kätte saanud ja harjutasime erinevaid laskeasendeid. Siis paljudel (kaasa arvatud minul) ei tulnud püsti sihtimisest midagi välja. Käed olid nõrgad ja relv tundus liiga raske ja sihtimisel pendeldas vintraud päris korralikult. Meenusid Hollywoodi filmid, kus igasugu tegelased relv kogu aeg õlas ringi jooksid. Tol hetkel tundus see täielik filmitrikk, et keegi (meie teenistusrelv kaalus tühjalt 4,4 kg, laetuna 5,3 kg) suudab relv õlas ringi joosta ja samal ajal sihtida. Hiljem harjusime oma relvadega ära, ning relv õlas ringi joosta või püsti asendis laetud relvaga sihtida polnud enam mingi probleem. Hiljem olukordades olles kleebiti teibiga kaks salve kokku, mistõttu relv muutus veelgi 900 g raskemaks, kuid siis enam see sihtimist ei seganud.
    Tagasi metsalaagri juurde. Mingi aeg kas enne seda või siis peale seda miinipilduja tuld, oli meil kaevikutes gaasiõppus, kus sama moodi olime kaevikus kägaras ja siis lasti meile sinna gaasi sisse. Minu oma ei hakanud õnneks läbi laskma, kuid mõnel mehel lasi, mis tõttu peale gaasirünnakut hääleketti (Moskva telefoni) tehes selgus, et meil olid esimesed rivist välja langenud. Selletarbeks oli kaevikuliini taga veeämber, kus poisid said gaasist punetavaid ning kipitavaid silmi ja nahka loputada.

    Mööda järsku mäenõlva oli üsna ulme üles laskepesadesse joosta, pimedas jooksmiseks pidime telgist liinini nööri vedama (sellest oli pimedas suur abi). Lisaks saime selle nööri abil sidet pidada. Kui oli häire, siis oli kokku lepitud, et mitu nööritõmmet mida tähendab.

    Päeval tulekäskluseid ja vaenlase osutamist õppides oli tõepoolest väga jube väsimus peal, seda ei peletanud ei puude kallistamie ega kohustusikud kätekõverdused, mida RÜ unelejatele jagas.

    Enne õhtul ees ootavat kaitselahingut saadeti mind koos ühe kaasvõitlejaga rühma laskemoona järele. Minna polnud eiriti kaugele, vahest ligemale kilomeeter oli see maa, mille maha käisime. Laskemoona kasti köiest sang aga suutis selle maaga koralikult soonima hakata. Tagasi jõudes olin rõõmus, et me kaugemal ei pidanud käima. Paukmoona jagati meile 40 padrunit näkku, sellega saime laetud kaks salve.

    Tolleõhtune enneaegne häire on mul eredalt meeles. Puhastasime oma telgi ees relvasid, sest oli teada, et õhtul “läheb andmiseks”. Üks minu jao võitleja (nimesid nimetamata – kes teab, see teab, kes ei tea, sellel ei olegi vaja teada :D )tegi relva kokkupanemisel järgneval kontrolli ajal midagi, mis meil oli kategooriliselt keelatud: ta jättis kontrolli ajal LAETUD SALVE relvale külge, mispärast siis peale vinnastamist tühilasu asemel nn “päris” lask toimus. Mets kaja vastu päris ilusasti ja usun, et seda lasku oli kuulda väga-väga kugele. Nüüd ei olnud enam kellegi aega passida, sest oli kokku lepidud, et lasu või mõne muu kahtlase signaali kuuldes peab kõik see mees oma laskepesas olema. Selle lasuga sai siis alguse meie esimene kaitselahing. Kell oli kuskil viis minutit enne seitset õhtul (tegelikult pidi madinaks minema alles 10-11 ajal). Tänu temale saime asjatult lisatunde (mille me oleksime võinud ehk telgis või telgi ees veeta) kaevikus passida. Poiss ise oli sellest väga ehmunud ja hiljem ei tahtnud ta enam sellest mõelda, Mitu kuud hiljem, kui ma talle seda seika meeutasin, sai ta minu peae väga pahaseks :)
    Ühesõnaga oli meie kaitsetegevus sellega alanud.
    Sellel õhtul käisime söögi telgis järel lahingpaaridena (üks sööstis, teine kattis). Mäletan,et telgist võtsin kaasa konservi ja paki küpisiseid (ärevuse tõttu isu puudus täielikult). Kui olime sööstes ja kattes lahingpaarilisega laskepesades tagasi, avasin konservi. Oma pahameeleks leidsin selle põhjalikult hallitanud olevat, seened vohasid ikka väga võimsalt(see oli esimene ja viimane kord, kui mu toidupakkides olev toit oli riknenud). Polnudki enam muud teha, kui konserv minema visata ja ainult kuivi küpsiseid järada ja plaskust vett peale juua. Oma rumaluse tõttu jäi tolle päeva õhtusöök üsna kasinaks.

    Pärast tunde kestnud passimist ja külmetamist sekka ligitikkuva unega võitlemist see [lahing] lõpuks algas. Minu kaevik asus üsna rühma positsioonide keskel, RÜ asus minu positsiooni taga ja seetõtu oli mul tema raadiovestlused selgesti kuulda. Oli juba pimedaks läinud, kui oli kuulda minust vasakul metsa sees ühe teise rühma positsioonide juures laskmist. Virgusin ja keskendusin uuesti meie kaitstavale metsateele. Mürin tuli järjest lähemale ja peagi märkasin mõnisada meetrit enda ees kuuseokste all kuulipilduja valangut saatvaid tulesähvakaid. Vaenlane!! Osutasime jaoülemale vaenlase asukoha ja peagi saime tuleavamise loa. Peale esimesi üksiklaske (moona vähesuse tõttu ei lubatud meil valangutega lasta) tundisn kuidas külmajudinad jooksid mööda selga üles alla ja mõistsin, et viimaste nädalate nüristavast kasarmudrillist hoolimata on sõjaväes üsna huvitav olla. Too kuulipilduja valang oli ka ainuke kord, kui mina vaenlast märkasin. Kuna ma kuulsin RÜ radiovestlus pealt, oli mul üsna selge pilt, mis ümbruskonnas teistes rühmades toimub. Peale paaritunnist madistamist kuulen järsku, kuidas 3. rühma ülem ütleb käreda häälega raadios meie omale: “Kuule, mingi sinu rühma tegelane on siin meie juures…” Ülem ei olnd vähem üllatunud kui meie, kes me seda kuulsime. Tegemist oli ühe slaavi juurtega väikest kasvu võitlejaga, keda sellest hetkest hakati Ramboks kutsuma, kuna ta oli esimestel hetkedel oma salved tühjaks täristand, lõhkepaketid minema visand ja tagatipuks kaitselahingus kaduma läind ja kaugemas metsas kolmanda rühma positsioonideni välja murdnud. :D
    Selleks ajaks aga oli vaenlane meile juba üsna lähedale jõudnud. RÜ andis käskluse täägid kinnitada ja lähivõitluseks valmistuda. Tääke meil ei olnud ja see tegi meid kõhedaks, et mis nüüd siis saab. Peale seda käkis RÜ meie jaol visata vanelase suunas neli granaati. Poistel olid närvid pingul ja neid visati rohkem kui neli :D Peale seda olukord rahunes ja meie lõigus jäi üsna rahulikuks. Peale seda saabunud pingelang tõi kaasa unisuse ja külmatunde. Kuna me magada loomulikult ei tohtinud, siis toetasime kiivri serva relvale nii, et eemalt paists, et sihime, ning siis lasime püstijalu silma kinni. Umbes kolme ajal hommikul võisime positsioonidelt lahkuda ja telki puhkama minna. Välja pandi loomulikult laagrivalve ja kaevikusse valvepost. Minu kord post üle võtta oli kell viis hommikul. Vähem kui kaks tundi magada saanuna ronisin mäest üles ja jäle masendus koos jubeda külmatundest tekkinud kõledustundega tuli peale. Külma tõttu värimsemisest hoolimata läks postil laskepesas olles mul silm kinni ja ärkasin alles siis kui mind kuue aeg välja vahetama tuldi.

    Päevasel ajal väheseid puhkeminuteid kasutasime ära telgi juurde tehtud istepinkidel anekdoote rääkides ja vahest isegi viisijupikesi üles võttes ning loomulikult suitsetades. Kuni metsalaagrini ei olnud ma sõjaväes olles suitsu pruukinud, kuid metsalaagrist ja halvast ilmast tekkinud väsimuse ja üldise halva tuju leevendamiseks õppisin sellegi kunsti ära. Harva võisime isegi väikese lõkke teha ja siis oli niiviisi naljatades ja suitsu tehes isegi mõnus ja rammestav istuda.

  4. Tarvi kirjutas:

    Kolmapäev, 24 november, 2010 at 09:55

    Tänud Raidole! Igati põnev ja mõnud lugemine.

  5. Ivo kirjutas:

    Pühapäev, 28 november, 2010 at 01:40

    Sügisel sai ka ikka jõle vähe magada. Ise olin laagris määratud jaoülem ja andsin viimastel öödel millegipärast jaole tulekäsu: soomuk otse ees, 50m valangutega tuld! Ilmselgelt seal ei olnud mingit soomukit, kuid ma lihtsalt kujutasin endale ette.
    Ning see pilkane pimedus. Endal oli kaval nipp tehtud, kuidas enda kaevikusse jõuda: panin telgi lähedusse väikese palgi suunaga enda kaeviku poole. Seejärel enne kaevikut oli jälle moodustatud väike lehter, mis mind täpselt enda auku suunas. Häire korral tegevus järgmine: jooksin telgist välja enda palgi suunas, jalgupidi kompasin kuni selle ülesse leidsin, võtsin siis suuna kätte ja hakkasin kaeviku poole kõndima (jooksmine oleks kõik ilmselgelt tuksi keeranud), enne kaevikut sain üldiselt lehtrile pihta ja sain sisse. Üldiselt töötas hästi, sain tavaliselt natuke üle minuti kaevikusse (väljas oli öösiti ikka kottpime ja liikuda tuli aeglaselt). Kuid ükskord korrastati millegipärast telgi ümbrust ja jäeti mulle sellest teatamata. Jooksin siis välja ja sain enda palgi kätte (mis nüüd näitas kõvasti õigest suunast kõrvale), panin asimuudi paika ja hakkasin kõndima. Mingi aja peale tuli üllatus – kukkusin kaevikusse. Okei, astusin liiga pika sammu, mis sellest. Suur oli mu imestus, kui mu kaevikusse ka keegi teine tuli ja mind välja ajas. Hääle järgi võis öelda, et peaksin vähemalt kolme kaeviku võrra paremale minema. Kuna meil jooksukraave polnud, ronisin välja ja hakkasin jälle kõndima. Kuigi olin enda arust ülimalt ettevaatlik, kukkusin jälle kellegi kaevikusse. Kiire olukorra hindamine ja jõudsin otsuseni – üks kaevik veel. Sain välja ning nüüd juba häällokatsiooniga suutsin ühte auku vältides kukkuda enda kaevikusse (kuna sealt ju mingit vastust ei tulnud). Tundes kompamisi ära iseloomulikud tunnused (palgid, mida ma ei viitsinud välja tõsta:) ), jäin paigale ning saatsin välja teate, et kolmas jagu positsioonidel.

  6. Ivo kirjutas:

    Pühapäev, 28 november, 2010 at 01:45

    Ja kas teil ei suutnud keegi telgis ebaõnnestunud ohutuskontrolli teha? Alguses tegime ikka telgi ees, nagu nõutud. Kuid tingituna pilkasest pimedusest (ma ei suuda ikka veel kirjeldada, kui pime meil öösiti oli), hakati umbes teisel ööl seda tegema telgis (laetud relva tühjaks laadides kippusid paukpadrunid ära kaduma. Ja keegi ei viitsinud neid kompamisi maas otsida) valges. Kaua ei pidanud ootama, kui esimene telgipauk ära käis. Õnneks ükski kaader seda pealt ei näinud ja tagantvõtt jäi ära. Oli see ju ilmselge OT rikkumine :)

Avalda arvamust