XXIV – Öises metsas ringi silgates

Esmaspäev, 15 november, 2010

Ajateenistuse 5 nädal (SBK)

Kui sõjaliselt tähtis punkt valmis sai, näitasime teistelegi selle asukoha ja viisime läbi instruktaaži. Plaanis oli küll mõne kaasvõitleja tagumik sinna näidissittumisele kutsuda, kuid paraku jäi ära ja piirdusime lihtsalt selgitustööga. Nägime, et ka teistel on oma asjatused tehtud ning telk oli rõõmsalt püsti (pean silmas seda telki, milles magada, mitte mingit muud telki).

Laager valmis, oli aeg asuda kindlustamise juurde, ehk kaevikuid kaevama. Selle õpetamine viidi päris hästi läbi ja see oli jagatud etappideks. Algul valmistasime lamades laskepesa, seejärel põlvelt, siis püsti. Lõpuks maskeerisime kogu selle pulli ära. Olin enda kaevikuga igati rahul ja üldse tuli meie kaitseliin päris võimas. Aega võttis see ca 5-6 h (puhast kaevamise aega). Sel ajal oleks ma tahtnud näha meest, kes oleks öelnud, et mul on külm.

Tol päeval ma kaevasingi justkui kaks kaevikut, selles esimeses ma poleks muidugi tahtnud olla. Ehkki kui oleks valida elu või surm, siis vist läheks seegi käiku? Kui peldiku saime kaevata suure labidaga, siis laskepesa viskasime oma väikese „sapöörikaga“. Jah, te arvate õigesti, et mu käed olid õhtuks rakkus. Mis teiste peopesad tegid, ma ei uurinud. Loodan puht eestlaslikust kadedusest, et neil polnud parem seis.

Pärast hilist õhtusööki algas meie teine päeva nael, ehk öine orienteerumine. Varustuseks olid meil rakmed ja relv. See kujutas endast siis mööda metsa ringi jooksmist kaardi ning kompassiga, tohtimata kasutada taskulampi. See tähendab, et tohtis küll kasutada, kuid ainult tee pealt eemal ja oma telkmantli all. No kurat, väljas oli nii kottpime, et ma poleks oma näppugi näinud suhu panna! Selle taskulambi nõude lasime niisiis sujuvalt üle.

Meie neljane punt suutis kokku korjata neli punkti kuuest, mis polnud üldse paha tulemus. Kõndimise tempo oli päris hea ning vahepeal suutsime ka ära eksida. Õnneks oli võimalus teistelt gruppidelt saada vajalikku infot, et mitte päris ära eksida. Ühesõnaga oli paras kobamine ja seiklemine. Pimedas on asjad hoopis teised kui muidu. Lihtsalt valges näed ja pimedas mitte.

Auto tulesid ja alguspunkti nägime kella nelja ajal. Võite arvata kui rõõmsad olime, et saame ära magama. Kavalamad ja laisemad mehed tegid asja läbi järgmiselt. Alguspunktist liiguti kahte kõige lähemasse punkti ja pärast seda keerati metsa paariks tunniks magama. Ärgati ja öeldi, et paraku rohkem ei leitud. Lihtne ja loogiline. Samal ajal meie silkasime metsas ja nautisime pimedat ööd. Jällegi maitse asi, mida keegi Kaitseväest otsima tuleb. Mina sain jälle omapärase kogemuse. Sellel hetkel ei pruugigi see nii kasulik tunduda, kuid mida aeg edasi, seda parem on seda meenutada. Seega seigeldes oli esmaspäev sujuvalt üle läinud teisipäevaks.

Teisipäev

Äratus oli nagu ikka kell kuus. Oi kurat, kuidas silmad ei tahtnud lahti tulla! Pidime täisvarustuses olema 7 minutiga tee peal rivis. No küll nüüd läks aga askeldamiseks! Soojale magamiskotile ja unele polnud absoluutselt mahti mõelda. Pärast seda näidati meile kuidas teha välihügieeni. Palja ülakehaga on muidugi mõnus vihmas seista. Ikka suht külm oli ja kui lõpuks särk selga sai oli tunne ülihea. Saime hommikul ka sooja toitu ning asusime täiustama ja lõpetama veel oma kaevikuid. Pidime juurde kaevama eemaldumistee. Et on kust kaudu minema silgata, kui kaevikusse peaks granaat vms kukkuma. Või ka lihtsalt positsioonide vahetamiseks.

Peale lõunat tutvustati meile Kaitseväes kasutatavaid imitatsioonivahendeid. Näidati kuidas töötavad lõhkepaketid ja nende kasutamise, et esimese korraga oma näppe otsast ei laseks. Lisaks toodi välja ka suitsupommid. Need olid päris lahedad ja tegid korraliku katte, mille varjust oleks saanud manöövreid sooritada. Tehti ka demo, millised gaasid väljuvad relva torust lastes paukmoonaga ja mida need võivad põhjustada kui liiga lähedalt lasta. Ütleme nii, et paberilehest ei jäänud meetri kauguselt suurt midagi järgi. Mõelge siis mis juhtub kui sellega kellegi näo suunas lasta.

Kogu selle aja püsisin vaevu ärkvel. Lihtsalt ülemine ja alumine silmalaug proovisid igal võimalikul momendil kokku saada.

Käib kõva arutelu, ära jää kõrvale!

  1. Raido kirjutas:

    Esmaspäev, 15 november, 2010 at 18:49

    Oi see vihmasajus laskepesa kaevamine ei olnud üldse tore: vesi ja liiv (koostöös labidavarre ja vihmamantli varrukatega) hõõrusid käed ja randmed korralikult ära. Mina isiklikult meisterdasin oma KV esimest laskepesa ikka mitu päeva.
    Kaevamisega seoses juhtus ka üks tagantjärele mõeldes lõbus seik: kaevamise ajaks lubati rakmed seljast ära võtta. Nii ma tegingi. Käetoe jaoks jämedamat palgijuppi läksin aga otsima laskepesast kaugemale (u 300-400 m). Ja oh üllatust, tagasijõudes ei olnudki enam mu rakmeid selles kohas, kuhu ma need jätnud olin (teadsin väga hästi, et oma asju ei tohi vedelema jätta, kuid üritasin “vahepeal ära lipsata” enne kui ülemad märkavad. Ühel mu kaasvõitlejal, kellega kõrvuti laskepesa kaevasime, oli läinud samamoodi). Olin kuulnud varemalt, et mida kõike on tehtud nendega, kes metsas oma varustuse vedelema jätavad ja kerge hirm tuli peale – teadsin, et nüüd on karistus tulemas.
    Võtsin oma julguse kokku ja läksin kandisn ette, et härra leitnant, mul on rakmed kadunud. Küsimusele, et kuidas see juhtus, seletasin lühidalt, mida olin teinud. Selle peale vastas leitnant kerge muigega, et eks ma otsigu siis üles, ega rakmed kaugel ole.
    Sain loa minna ja läksin siis oma laskepesa ümbrust tuhnima. Ja õnneks leidsingi ruttu rakmed üles: need olid peidetud kümnekonna meetri kaugusele ühe kuuse okste alla. Karstin hooletuse eest karistada saada aga õnneks ei järgnenud peale rakmete ülesotsimisele midagi hullu. Lõpp hea kõik hea, sama aga ei saa öelda kaasvõitleja kohta, kes samuti rakmed vedelema jättis: tema rakmed olid paremini ära peidetud ja tal võttis kaua aega, enne kui üles leidis. Otsimisest piisas, enam ei jätnud ma enam kunagi ühtegi oma asja kuhugi vedelema. Karta oli, et järgmine kord ei oles enam nii kergelt pääsenud.

  2. Ivo kirjutas:

    Teisipäev, 16 november, 2010 at 00:55

    Meie SBK laager oli valge maja juures (kas teil oli äkki samas kohas?) ning seal üritasime enda laskepesad teha kohtadesse, kus enne olid juba kaevikud olnud, et ehk on lihtsam. Vale otsus. Kuna olime veel noored ja rohelised, siis ei teadnud, et kaevikuid kokku ajades visatakse tavaliselt sinna igasugust jama sisse (alates palkides ja lõpetades okastraatidega). Nii tuligi kahekesi palke välja vinnata enda august. Lisaks oli maapind üliliivane ning pidime maapinda koorima päris kaugelt. Mõttetu lisatöö, lihtsam on kaevata kaevikut kaevamata kohta.
    Alguses võisime meiegi rakmed ja kiivrid ära võtta, kuid kui üks mees suutis endal labidaga pea puruks lüüa, oli tegevus lahingvarustuses ja kiiver peas. Jube väsitav, niigi on palju kaevamist ja lisaks kanna veel kogu kraami seljas.

  3. mikk kirjutas:

    Teisipäev, 16 november, 2010 at 12:40

    Mina kaevasin enda esimest kaevikut “liivakasti” s.t täiesti liivane maastik.relva võisime panna endast vasakule seljataha puunajale.olin nii hoos kaevamisega,et ei märganudki kuhu kõikjale ma liiva viskasin.Üks hetk tuli veebel vaatama,et kuidas meil läheb ja minu juurde jõudes küsis mu käest,et “võitleja, kus teie relv on ?”. Isegi kohe suure hooga ei leidnud.aga relv oli puunajal ning täiesti liiva alla mattunud.milline rõõm oli pärast seda puhastada :)

  4. Timo Porval kirjutas:

    Reede, 19 november, 2010 at 14:02

    Raido, siis läks sul tõesti hästi. Hea, et sa relva vedelema ei jätnud. Aga meie SBK rühmaülem oli ju igati mõistlik mees ja mõistis kuidas meestega käituda on vaja.

    Ivo, valge maja jäi meist paari kildi kaugusele kui nüüd õigesti mäletan. Aga jah, seda sodi, mis teil sealt kaevikutest välja tulla võis ma kujutan juba ette. Loodetavasti ei leidnud te kellegi välipeldikut üles… :D

    Mikk, meil oli ka pinnas suhteliselt liivane, aga veebel genereeris sulle sellise pulli eest ka midagi?

Avalda arvamust