XV – Emalik hääl telefonitorust: „Miks te mu poega alandate?“

Esmaspäev, 13 september, 2010

Rivistuselt tulles võttis ülemus meid kokku ja korraldas vabama istumise murul. Küsis kuidas meil siiani läinud on ja kas on tekkinud peale katkiste jalgade ka mingeid probleeme. Ta rääkis väga rahulikult. Hetkeks oli tunne nagu oleks käskude ja valjuhäälse militaarelu keskelt sattunud taas arutlevasse tsiviilmaailma. Samas, vaadates laigulisi kaasvõitlejaid enda ümber haihtus see mõte kiirelt. Räägiti sellest, mis meid ees ootab ja mis meist edasi saab. Järgnes küsimuste-vastuste voor, kus huvilised said oma uudishimu rahuldada ja erinevate asjade kohta pärida. Kes uuris kuidas autojuhiks saab, kes küsis mis NAK-is tegema hakatakse.

Kui veel enne õhtust rivistust olid omavahelised pinged õhus ja nähvamisi oli üksteisele tubades päris väikeste asjade pärast, siis peale sellist vestlust ja väikest taastumist rännakust oldi tunduvalt rahulikumad. Ma ei tea kuidas teistega oli, aga need kellega koos me rännaku kui esimese tõsisema katsumise läbi tegime, tundsin mina küll suurt ühtekuuluvustunnet. Sees pulbitses sellel hetkel juba motivatsioon ja võisime kõik endale vastu rindu lüüa ja öelda, et ära tegime. Läbi valu ja vasktorude, kuid see enam ei loe.

Õhtul saime kõhutäie naerda kui öeldi, et kellegi ema helistas staapi ja ütles, et tema poega alandatakse sellega, kui peab pakkide ja kirjade eest tegema kätekõverdusi. Tea mispärast see alandav peaks olema? Mees saab natuke trenni teha ja austab juba sissejuurdunud traditsioone. Mina mingit isiklikku tragöödiat küll selle pärast ei näe, et pean tegema 50 pumpa, et kätte saada oma kallima kiri. Aga eks inimesed on erinevad ja ka psüühika on teistsugune. Seega võeti vastu otsus, et enam ei pea tegema. Küll aga võib. Ma ei mäleta et meie rühmast pärast sellist otsust kellelgi pumbad tegemata oleks jäänud.

Laupäev

Tavaliselt algab meie laupäeva hommik järgmiselt: hommikuvõimlemist ei toimu ja selle asemel klopime oma patju ja tekke. Need hommikud on alati mõnusad. Saab rahulikult ärgata ja mitte kohe tegutsema hakata. Peale kloppimist ei pea ka voodeid tegema, kuna linade vahetus toimub kuskil lõuna aeg. Seejärel teeme ära oma hügieeni, käime sööme kõhud täis ja naudime hommikust kohvi. Pärast seda algab majanduspäev. Argipäeviti on peale sööki hommikune ülevaatus, nädalavahetustel aga mitte.

Seekord oli üllatus. Karjuti, et välja rivvi. Sain kohe aru, et kompanii vastutaval on seekord omad plaanid. Enamasti ma laupäeviti habet ei aja, laskmaks vahepeal nahal ka puhata. Ei tea küll miks, aga mingil põhjusel lasin täna hommikul igaks juhuks pardliga oma habeme maha. Ja see oli ka minu õnn. Ülemus käis ringi ja ütles igale kolmandale: „50 läks“. Mehed pumpasid.

Ühelt vene poisilt küsiti, et miks habe ajamata. Kuna vastust ei tulnud, sai ta ca 5 minutit toenglamangus olla. No ikka juhtub, ehkki jah, sellised üllatused laupäeva hommikuti tuletavad valusalt meelde, et oleme Kaitseväes mitte sanatooriumis või kodus. Distsipliini nöör ümber meie kõride hoitakse ikka parajalt pingul, et me ennast lõdvaks ei laseks.

Edasi läks meie päev koristades ja loomulikult omavahel jällegi suheldes ja tutvudes. Seda kuni kella kolmeni, mil meie motivatsiooni tuli tõstma Nexuse laulja Merka. Teda nähes hakkasid paljude poiste silmad särama nagu põhjatähed. Osad klammerdusidki oma pilguga tema külge algusest lõpuni. Eks see, et me polnud naisi näinud juba tükk aega, tegi oma töö. Aga kontserdil saime tunda ennast vabalt. Võtsime mütsid peast ja lasime vöörihmad lõdvaks. Seal olles panin silmad kinni ja nautisin pehmet suvetuult ning muusikat. Pole küll selliste meloodiate austaja, kuid mitu nädalat muusikata olla muudab asja.

Mõni mees viskas pikali ja tundus, et lausa uinus. Saimegi naerda, et ongi õige valla pidu, kus osad vennad on ennast segi kamminud ja külili visanud. Mingil hetkel tundus olema jälle normaalse inimese tunne, kus võisid olla vabalt. Merka korraldas meile väikese võistluse, kus pidime kaasa laulma refrääni. Võidu suurtüki-poistega. Võite juba ise arvata, et meie võitsime ja laulsime nad lihtsalt üle. Selline vabadus ja ülimalt chill olemine ei kestnud muidugi kaua. Kui Merkal laulud otsas olid, võtsime aga jälle rivvi ja marssimine oma kasarmu ette võis alata. Edasi oli vaba aeg, mil saime teha omi asju. Nädalavahetused kaitseväes ongi just need hetked, mil saad natuke lugeda ja puhata. Nädala sees sellist aega eriti ei ole. Isegi kui on vabamad hetked, leitakse meile alati tegevust, olgu see siis nii nõme ja mõttetu kui tahes.

Nädala kokkuvõte: Mida sitem, seda parem. Tapa vanasõna.

Käib kõva arutelu, ära jää kõrvale!

  1. Gii kirjutas:

    Esmaspäev, 13 september, 2010 at 16:17

    Tobe värk, mis seal tehakse. Terve ajateenistus on täis mõttetusi ja ajaraiskamist. Võiks olla korralik ja huvitav koolitus ning kesta lühemalt – oleks huvilisi palju rohkem.
    Mudas roomamine ei õpeta mitte midagi. Ainult lollide ülemuste käske kuulama, kes seda sama ka ise kunagi tegid.

    Ja kurb on see, et näiteks ajamata habeme eest vms rakendatakse karistusi, kuigi seda tegelt teha ei tohiks. Asja võib küll vormistada “treeningu” nime all, aga tegelikult on see ikkagit VALE.

  2. Timo Porval kirjutas:

    Teisipäev, 14 september, 2010 at 11:25

    Gii, huvitav nägemus asjast. Meil Tapal oli küll põnev ja sai teada igasugu asju. Eks paljude jaoks ongi drillid need, mis asja igavaks muudavad. Fakt on aga see, et ilma nendeta asi ei toimi. NAK-is sain seda hiljem omal nahal tunda. Ka käskude täitmine ja enda ego mahasurumine on kasulik õppetund ;) Ja kindlasti saab asju teha paremini, selles pole kahtlustki. Kaitsevägi on piisavalt bürokraatiat täis, et seal asjad nii kiiresti ei liigu ja arene. Miks reeglite rikkumise eest karistamine (no andke andeks, 50 pumpa pole ju karistus) on ebanormaalne. Sama ebanormaalne on etteantud reeglite rikkumine.

    Aga see kõik on minu arvamus. Gii, kus sa oma ajateenistuse muidu läbisid?

  3. Raido kirjutas:

    Kolmapäev, 15 september, 2010 at 14:29

    Oh jah Merka…..:)
    Mäletan, et kui ta käis, siis poisid ümberringi röökisid: “Merka, ma armastan sind !!” Üks naljakam seik sellest kontserdist oli see, kui ta teatas, et nüüd laulab ühe tuntud loo, mis juba kuu aega raadiotes mängib. Me polnud vist keegi seda eales veel kuuld (noo vähemalt mina ei old) ja see ajas suu muigele. See oli üks neid väheseid kordi, kui me olime murul pikali puhkamise eesmärgil, mitte mingit harjutust sooritades. Praegugi mõtlen, et väga mõnus oli.

    Sellest teisest asjast, et ajateenistus on mõttetu, tühi passimine ja paha-paha. No kahjuks on see vaba maa tunnus, et inimene võib kuulutada seda, mida hing ihaldab. Ise olen sootuks teisel arvamusel ja kipun selliseid inimesi, kes oma kodanikukohust täita ei taha, teise pilguga vaatama.

    Lõpetuseks kui jutt juba Tapa vanasõnade peale läks siis, kunagi, vist peale esimest rännakut või mingi see aeg ütles rühmaülem, vist kellegi kurtmise peale: “Valu on hea – see näitab, et nõrkus hakkab kehast välja minema!” Eks seetõttu oli temale rühma poolt ühiselt SBK lõpuks kingitud noaterale graveeritud midagi taolist, nagu: “Inimene algab valust”. Võib ju kõlada õudselt või julmalt, kuid ma arvan, et need mõlemad mõtteterad on mõeldud pigem iroonia ja pisikese huumoriga, kui päris tõe pähe. Ja nüüd aegu hiljem, kui ei kipu just parem päev olema, siis tulevad sellised mõtteterad, nagu “Mida sitem, seda parem” ja “Valu on hea…” jälle meelde :)

  4. Timo Porval kirjutas:

    Kolmapäev, 15 september, 2010 at 23:22

    SBK rühmaülema sulest olid veel ütlused nagu “Mida sitem ilm seda sirgem selg” ja “Rõõmsa sõduri nägu on selline nagu oleks talle tellisega vastu vahtimist antud” Võite ise arvata, kas terve rühm naeris või mitte :D

  5. Reino kirjutas:

    Pühapäev, 19 september, 2010 at 23:05

    Ei no mis värk, sulle Porval ei meeldinud NAK või, ma nüüd nii kaugele ei läheks, et väidaks, et meil korda polnud. Kahjuks jah parem osa NAK-ist vist oli möödas selleks ajaks kui teie saabusite.

    Mis lauljatesse puutub, siis mul oli noorte ajal au olla sellises eliitüksuses, kes pääsesid juba noorteajal nädalavahetusel linnapeale, nimelt saadeti meid kusagile Mustamäele mingisse parki mõneks tunniks mingit üritust turvama. Seal muidugi oli hea ja tore mitmel põhjusel, aga üks hetk astus lavale Niki koos tantsijatega ja no ütleme nii, et siis olime me laigulised suht kindlalt lava lähedal ja pilgud neidudel, kes laval liikusid.

    Muide tulevane n-srs Jõgi(kui teda veel mäletad) oli ka üks neist 6st.

    A ja selline küsimus tekkis ka, et kui kaugel sa oma ajateenistuse juttudega oled? Mitmes nädal läheb?

  6. Timo Porval kirjutas:

    Kolmapäev, 22 september, 2010 at 18:00

    Reino Reino. Nüüd lugesid mu kommentaarist küll teistsuguse jutu välja. Anna andeks minu kehv väljendusoskus. Teie juures oli 5+, asjad toimisid väga hästi. Lihtsalt ka Tapal oli näha, et ilma drillita rünnak, kaitse ja varitsus ei toimi nii nagu peaks.

    Isegi sain noorteajal Tallinnasse. Külastasime muuseumit ja pärast Maksimarketisse (oli väga harjumatu).

    Blogis käib neljas nädal. Ei saa siis tihedalt ja pikki tekste vorpida, kes neid siis lugeda jõuab ;)

  7. Tanel kirjutas:

    Esmaspäev, 27 september, 2010 at 11:11

    Timo, Timo sul hakkab ka see sündroom välja kujunema, et mida kauem aega mööda saab, siis seda rohkem juurde võib panna. Kirja eest oli ikka 25 tavaline taks. Ära pahanda, ma niisama norin. Hea lugeda, kuule, kes see mees oli, kes kaks korda kappi lukku ei pannud? :D

  8. Erki kirjutas:

    Teisipäev, 19 oktoober, 2010 at 20:17

    Jällegi tuli meelde kirjade teema, meil õnneks (teenisin Jõhvi Üksikus Jalaväepataljonis 92-93) kirjade ja pakkide kätte toimetamisel probleeme polnud, näinud olin igasuguseid filme, kus kirja saamisel said 10 nö pähklit, meil sellist asja polnud. Kogu kollektiiv oli ühte hoidev, vahet polnud, kas olid teeninud kuu aega, kask või kuus kuud (peksmist oli vaid kahel korral, aga siis oli tegu “koputajatega”). Gii, minule andis see 12 kuud ainult head, esiteks juba see, et esimesel per*e saatmisel ma endale nööri kaela ei pane (nö saagimist ja sõnelemist oli ikka omajagu), teiseks õppisin ma rohkem enda eest seisma ja kolmandaks sain selgeks selle, et kõike ei tehta sinu eest ära, pead ise ka oma ajusid liigutama ja ema põlle otsast lahti laskma. Edasises elus on sõjaväes kogetud kindlasti kasuks olnud, minu jaoks oli see 12 kuud külla jahh pikka aeg, aga mitte mingil moel kasutu.

Avalda arvamust