XLI – Djoma, eta tõ?

Esmaspäev, 14 märts, 2011

Ajateenistuse 9 nädal (SBK)

Õhtul käis telkides ringi veel üks ülemus, kes kohe oskas vaikselt igale poole sisse sulanduda. Kasarmus olles tegime koguaeg nalja, et ole ettevaatlik, ta võib juba su seljataga olla. Olime parajasti rahulikult lebos oma magamiskottides ja jutustasime. Üks tüüp rääkis sellest, kuidas ta oma esimest suitsu tõmbas. Ja jutu illustreerimiseks oli peaaegu iga teine sõna t*ra. Meie muidugi naersime ja ei märganudki kui ülemus juba ahju juures kükitas.

Kuulanud meie juttu ca 4 minutit, küsis ta, et no kes see nii kõva t*ramees on? Selle peale kukkus kaasvõitlejal karp ikka väga kiirelt kinni. Me kõik ehmatasime, kuid usun, et tema kõige rohkem. Pärast seda kui ta ennast veidi koguda suutis, ütles ta oma nime ja ülemus lahkus. Loodan, et sellest mingit jama ei tule. Saime jälle hea lõuatäie naerda ning mõistsime, et peame koguaeg valvsad olema. Sest mõni mees oskab hiilida kui tuul.

Reede

Hommikul rääkisime kaasvõitlejatele sellest mis meie telgis oli toimunud. Kuulsime kuidas nendegi telgis käidi ja mis seal aset leidis. Olukord oli järgmine – nende äärmine mees nägi kui keegi telki sisenes ning küsis selle peale kohe: „Djoma, eta tõ?“ Ülemus vastas, et: „Djoma ma nüüd kindlasti pole.“ Selle peale püüdsid mehed kahe käega oma naeru tagasi hoida. Küsijal polnud seepeale enam suurt midagi öelda. Selline tore lugu tõstis hommikul tuju kõrgele. Pärast seda alustasin oma kandade plaasterdamisega, et saapad jalgu puruks ei hõõruks.

Pärast seda saime süüa ja olimegi valmis edasi liikuma. Osad mehed tõmbasid kohe valuvaigistid sisse, et oleks mugavam käia. Endal ka osad kohad valutavad, kuid sellele teele ei taha minna. Nagu meil rühmaülem ütles: „Valu on märk sellest, et nõrkus hakkab välja minema.“ Pigem kannatan, kui et hakkan mingit keemiat sisse sööma. Paar esimest sammu olid jalad ikka parajalt kanged.

Täna meil ülesannetega nii lihtsalt ei läinud. Sattusime gaasirünnaku alla. Ütleme nii, et suitsu ja möllu oli omajagu. Päris efektne värk oli. Kui karjuti „HÄIRE! GAAS!“, panid kõik mehed kiirelt oma maskid pähe ja saime edasi liikuda. Ühel mehel ajas mask läbi ja ta tõmbas kohe lolli peaga selle eest, suurendades veelgi sissehingatava gaasi kogust. Tegu oli pisargaasiga, seega olid tal silmad omajagu märjad. Midagi hullu aga ei olnud ja juba ca 15 minuti pärast oli ta valmis jätkama.

Mõned kilomeetrid hiljem sattusime varitsuse alla. Kõndisime rahulikult mööda teed ja ühel pool oli mets ja teisele poole jäi lagendik. Järsku avati lagendiku poolt künka otsast meie pihta kuulipilduja tuli. Tegu oli loomulikult paukpadrunitega, vastasel korral poleks meil vist enam olnud vaja rännata. Viskasime kohe kõhuli ja vaikselt hakkas adrenaliini verre voolama. Avasime omakorda vastutule ja hakkasime tule alt ära rulluma. See tähendab, et kõige äärmine mees jookseb kõige esimeseks samal ajal kui teised tulistavad ja nii järjest edasi, kuni on saavutatud ohutu kaugus.

Täisvarustuses pole just hea ca 100m otsi silgata. Pärast vaenlase kontaktist eemaldumist jooksime veel mingi paarsada meetrit ja kogunesime. Olime mõnusalt tolmused ja higised. Pärast seda olukorda jätkus rännak rahulikult kuni lasketiiruni, kus pidime sooritama laskeoskuse testi. See kujutas siis aja peale laskmist, erinevatest asenditest, kus märklauale tuli pihta saada 12 padrunist vähemalt 8.

Lasketiiru jõudes oli tuju väga hea, et vähemalt rännak on nüüd läbi. Sõime kõhud täis ja jäime ootama, millal meie kord on paugutama minna. Passimist oli vist mingi kolm tundi kokku. Ilmastik laskmiseks just kõige parem polnud, sest põlvelt lastes oli päris tugev külgtuul ja relva rahulikuna hoida polnud just kõige lihtsam ülesanne. Järjest tulid ka mehed sealt ära ja päris paljud selle laskmisega hakkama ei saanud. Lõppude lõpuks saime meiegi oma võimaluse.

Paraku ei õnnestunud mul testi läbida – sain pihta ainult kuus tabamust. Ütleme nii, et ma polnud eriti õnnelik. Pole küll kunagi teab mis hea laskur olnud, kuid harjutamas käies sain 11 pihta ja nüüd siis ainult kuus. See viis tuju ikka korralikult alla. Kuid seda ainult ajutiselt, sest rännak oli ikkagi tehtud ja kohe oli ootamas ka puhkus. Kuna olime viimased, pidime ka hülsid ära korjama. See polnud just eriti meeldiv tegevus – eriti kui tead, et teised on juba saunas.

Käib kõva arutelu, ära jää kõrvale!

  1. Raido kirjutas:

    Esmaspäev, 14 märts, 2011 at 11:53

    Djoma – nalja tegi jällegi minu jao (4.rühma 2.jagu) võitleja. Sama mees, kelle pärast me kuulipilduja õppes tihvte küürima pidime.
    SBK lõpurännaku nii füüsiliselt kui vaimselt kõige jubedamad hetked olidki teise päeva hommikul 5 esimest kilomeetrit. Laagrist lahkusime ilma hommikusöögita. Kangete liigeste ja väga tühja kõhuga oli tunne nagu põrgus. Sellel ajal püüdsin oma lahingvõimet säilitada mõttega, et juba kahe nädala pärast olen puhkusel. Neil kilomeetreil tundisn suurt füüsilist puudust rämpstoidu järele. Tundisn selle maitset keelel ja see pidi pea aegu hulluks ajama.
    Mul endal õnnestus lasketest läbi teha (8 tabamust), kuid väsimus oli suur ja relv hakkas kergesti käes tudisema. Sellest said ka ülemad aru, et peale nii pikka rännakut ei ole mõtet laskeoskustesti teha. Kas hilisematel SBK rännakutel sellest loobuti, ei tea.

  2. Ivo kirjutas:

    Teisipäev, 22 märts, 2011 at 00:52

    Laskeeksamist pärast rännakut loobuti jah. Meil olid SBK välieksamid kõik korraga (laskmine, miini matmine, kauguste mõõtmine, liikumisviisid jne). NAKi omad jah kurtsid, et ikka jõle kehv oli pärast rännakut seda teha, kuid ise ei oska öelda.
    Aga laskeeksamil meil üks võitleja eksis ka räigelt ohutusnõuete vastu. Tavaliselt on nii, et loed viis lasku ära (ning eeldad, et padrunit enam pesas pole), siis teed veel lõpuks klõpsu ära, et kindel olla. Üks tegi selle viimase klõpsu suhteliselt suvalt ning siis tuli pauk pärast “Tuli seisu” kümne meetri kaugusele maha. Ju siis oli kuus padrunit salve laadinud. Eksami läbiviija, kes oli vist juba igasugust jama näinud, ei osanud selle peale midagi muud öelda kui: “Persse”. Ja sinna ta jäigi, sest sõdurite leidlikus asju metsa keerata on vist ikka lõputu ja “lisamotivatsioon” puhkuse eel on nagu hane selga vesi.

  3. Ivo kirjutas:

    Teisipäev, 22 märts, 2011 at 01:00

    Lisaks:
    See sama n-ltn L sattus hiljem samamoodi kasarmus mingi jao magalasse täpselt. Käis jututamine kõikvõimalike roppustega. Ta siis lihtsalt istus ja kuulas. Mõne aja pärast teda siiski märgati ning läbiti selle peale “PÜSTI VALVEL” protseduur. Vist ütles, et järgmine kord olge tähelepanelikumad. Me arvasime, et eelmises elus oli ta kindlasti luuraja.
    Ja ta oli vaieldamatult kompanii kõige sportlikum tüüp. Meie ajal teda väga näha ei olnud, kuid mul sõber, kes minust aasta ennem teenis, rääkis, et vahepeal oli keset vastupidavusttreeningut 200 kätekõverdust teinud ja siis edasi pannud.
    Enne meid oli ta siis KÜ abi ja niipalju kui ma kuulnud olen, siis vähemalt eelmine aasta oli KÜ ning samuti on vist see aasta (pole teenivatelt tuttavatelt täpselt pärinud)

  4. Raido kirjutas:

    Neljapäev, 24 märts, 2011 at 10:23

    Minu andmetel on ta siiani KÜ, ta oli ka üks väheseid kaadris, kes füüsilise testi 300 punkti peale pidevalt ära tegi.

Avalda arvamust