XIX- Ettevalmistused maastikumängudeks

Esmaspäev, 11 oktoober, 2010

Neljapäev

Terve päeva veetsime maastikul. Kõigepealt tutvustati meile Kaitseväes olevaid telke ja nende püstitamist. Nende üles panemise juures midagi erilist ei olnud ja tundus, et nendes võib igati hästi magada. Meie jaol oli veel isegi suurem telk kui teistel. Suvel on see hea, sest ruumi on rohkem, talvel jälle halvem – peab rohkem hagu alla loopima. Jah, telkides olid sees ka ahjud, nii et super luks.

Lisaks õpetati meile maskeerimise põhimõtteid ja näidati maskeerimise võrke. See kate pidi olema varjamiseks vaenlase õhuluure eest. Esimese hooga kahtlesin selles. Samas kui korralik kämo (maskeering) oli tehtud, siis olin isegi valmis oma esialgsest arvamusest loobuma. Kui telk sai püsti, ronisime oma jaoga sisse ja viskasime pikali, et näha kuidas me ära mahume. Ruumi oli laialt käes, samas koos varustusega see enam nii libedalt ei pruugi minna.

Pärast seda saime ohutusnõuete kohta instruktaaži. Saime teada kus peab olema vesi, kus tulekustuti ja miks ahjuvalve ei tohi magama jääda ning mida ta tegema peab. Pärast seda seletati meile kuidas varjata maastikul autosid. Põhimõtteliselt pidime tegema autole ümber võrkudest garaaži. Sellise, et saaks kiirelt minema sõita kui selleks vajadus peaks olema. Ühesõnaga, meile tehti korralikke ettevalmistusi tulevase nädala metsalaagriks. Pidime maastikul olema 5 päeva jutti. Eks paistab mis seal toimuma saab.

Sellele hullule varjamisele järgnes söömine, mil saime jällegi kõhud Tapa kokkade maitsvat toitu täis. Kokkasid tuleb igatahes kiita. Enamasti saan paremini süüa kui üliõpilasena tsiviilis. Pelmeenide ja pidevate makaronide asemel saab ikka süüa korralikku liha ja kala ning lisaks hommikuti soe puder (sellest viimasest paljud võitlejad eriti vaimustatud muidugi pole).

Toit söödud, saime teha väikese pausi ja suitsumehed oma suitsu. Kujutan ette kui mõnus on 25 pumpa enne suitsu ja 25 pärast teha täis kõhuga. Aga järelikult on suitsunälg siis nii suur, et see ei osutu probleemiks. Lõpuks läksime lasketiiru ja alustasime järjekordset laskeharjutust. Täna saime lasta kokku kuus seeriat. Vaikselt ääri-veeri hakkab tulema ka relva tunnetus. Tegelikult, et korralikult laskma õppida, peaksime palju rohkem tiirus viibima ja praktiseerima, aga no elab üle.

Pärast seda oli nagu ikka ala puhastus. Ei tea kas seekord olime laisad või olid ülemuste silmad eriti teravad? Igatahes meist jäi maha üheksa padrunit, mis tähendas 225 meeldivat harjutust kogu rühmale. Jälle mingi lisa jama ja kohustus kaelas. Aga tegelikult, mis võiks olla mehel selle vastu, et temast korraliku füüsisega sõdur vormitakse? Või mis?

Tahaks rohkem tegeleda oma asjadega, mitte koguaeg ora perses ringi jooksta. Samas annan endale aru, et see on Kaitsevägi, mitte puhkekeskus. Ja et see on kõik mööduv periood minu elus. Lohutuseks on ka see, et selline asi pidi olema ainult SBK (sõduri baaskursuse) ajal. Tahaks loota, et nii see ka on ja pärast läheb asi lihtsamaks ja aega enda jaoks leiab rohkem.

Käib kõva arutelu, ära jää kõrvale!

  1. M kirjutas:

    Esmaspäev, 11 oktoober, 2010 at 11:00

    Sattusin eile õhtul üpris juhuslikult Su blogi lugema ja see on tõesti hea. Ei saanud enne lõpetada, kui kõik läbi oli. Täna hommikul just üks sõber läks Tapale ja oleksin tahtnud talle seda lugeda anda, mõned kohad olid ikka nii naljakad:D Ja muidu on ka hästi kaasahaaravalt kirjutatud.
    Minu silmis on need poisid ja mehed väga tublid, kes sõjaväkke lähevad või seal käinud on. Sõjavägi on raske, aga blogi lugedes tekkis mul küll väike kadedus, et mehed sellist asja kogeda saavad. Igatahes soovitaksin kõigil, kes ei tea, mis neid seal ees ootab ja närv sees on, seda blogi lugeda.
    Jään uusi postitusi ootama 🙂

  2. Timo Porval kirjutas:

    Esmaspäev, 11 oktoober, 2010 at 14:40

    Aitäh selliste südantsoojendavate sõnade eest.

    Olen ka ise selle poolt, et mees võiks kaitseväes käia. Kasvõi ainuüksi sellepärast, et õppida ennast rohkem tundma ja aru saama, et planeedid ja tähed ei tiirle ainult ümber tema.

    Boonuseks siis hea vorm, laiem silmaring kaitseväest ning põnevad ja naljakad situatsioonid.

    Minu sõprade/tuttavate hulgas on väga vähe neid mehi, kes kahetseksid kaitseväes oldud aega ja nimetaksid seda raiskamiseks.

  3. Ivo kirjutas:

    Esmaspäev, 11 oktoober, 2010 at 23:46

    Söömise koha pealt:
    toit oli tõesti hea, siiamaani meenutan heldimusega seda aega. Ja mis kõige hullem, nägime ükskord ühte kokka KRKst väljaspool ja ta rääkis, et enne meid olla toidud veel paremad olnud. Et 2008ndast aastast tehti Kaitseväele ühtne menüü ja põhimõtteliselt tuli peastaabist korraldus, mida see nädal süüakse.
    Ma lihtsalt ei kujuta ette, kas see on reaalselt ka võimalik.

    Aga teisalt, vähemalt õppis kõikvõimalikke toite (ka seapraadi) lusikaga sööma. Pärast pikemat metsalaagrit oli isegi imelik kahte söögiinstrumenti kasutada:)

  4. Tarvi kirjutas:

    Teisipäev, 12 oktoober, 2010 at 15:50

    Pärast ca nädala pikkust RÕKi ei osanud kah enam ei Tapa sööklas ega ka kodus midagi nende muude relvadega peale hakata:) Lusikas tundus ikka kõige käepärasem:)

Avalda arvamust