Posts Tagged vorm

XVIII – „Häireeee!“

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 4 oktoober, 2010

Päev kulges edasi nagu ikka – ora tagumikus. Keset päeva saabus jällegi „öörahu“. Harjutasime häireks. Pidime kümne minutiga võtma relvad ning riietes ja kogu varustuses olema autodel. Muidugi leemendasime pärast seda jälle higist. See pesemine, mis peale TBK-d toimus, osutus kasutuks. Suvel Kaitseväes tulebki ca 2-3 korda päevas ennast pesta, iseasi muidugi kas selleks aega ja võimalust antakse.

Saime kätte oma nimesildid. Siiani käisime valgele teibile markeriga kirjutatud nimedega. Kui sildid küljes, tekkis kohe tõelise reamehe tunne. Polnud enam mingi sitanikerdis, vaid korralik nimi ikka juba. Õhtusel jooksmisel koolitati aga noid samu nimekandjaid jällegi astronautideks. Orbiidile tiirlema.

Õhtuse rivistuse korrapidaja oli sedapuhku eriline pedant. Ise ma selliseid inimesi eriti ei salli, sest ei saa aru, kuidas keegi saab seadustes ja määrustes nii näpuga järge ajada. Mis kõige hullem, tundub, et see inimene ise naudib veel seda! Aga no see selleks. Räägin siinkohal, milline näeb välja meie õhtune rivistus ja kuidas see täna erines.

Üks võitleja on kompaniis tavapäraselt korrapidaja, kes viib läbi õhtuse loenduse ja seejärel kannab arvud ette staabi korrapidajale. Seekord sai meie korrapidaja möliseda, sest ettekantavad arvud polnud peas. Minu arvates – miks kurat peakski olema, kui neid saab vaadata? Ega pea pole mingi prügikast, kuhu kõike sodi võib toppida! Igatahes lubas staabi korrapidaja anda häire, kui vormid toolidel pole millimeetri pealt paigas. No selle peale viskas mul küll üle ja ausalt öeldes oleks tahtnud ta sellise jutu peale pikalt saata.

Miks aetakse sellist asja niimoodi taga? Ma saan aru kui harjutatakse kiirust ja tugevdatakse füüsist ning nõutakse territooriumite puhtust. Miks peab aga laskuma tasandile, kus mõõtma hakatakse millimeetrites? Aga jah, tol õhtul pakkisime oma vorme ikka elu eest toolile. Mul läks ca 15 minutit selleks. Pointless, vähemalt minu arust.

Kolmapäev

Öösel kui kell oli tiksunud kella ühe, peale kõlas koridoris läbilõikavalt jäme hääl: „Häireee!“ „Liigutage ennast!!“. Sellest hetkest läks käima kümme minutit. Toas esimesed mehed tormasid relvade järele. Samal ajal teised hakkasid kiirelt oma vormi selga ajama. Nii mõnigi jooksis oma näpud või varbad vastu seina valusaks, sest uni oli siiski silmis ja nägime välja kui kari pilukaid.

Kiirelt sikutasin oma püksid jalga ja riided selga ning tormasin samuti relva järele. Ei jäänud palju puudu, kui oleks ühe kaasvõitlejaga olnud laupkokkupõrge. Siiski meil vedas ja kokku ei jooksnud. Jõudnud kiirelt tuppa, nägin juba kuidas esimesed toast joostes läksid. Ja ega minulgi enam aega passida polnud. Viskasin kiivri pähe, rakmed ja seljakoti selga ja andsin tuld.

Õue jõudsime ca 4-5 minuti jooksul. Vot siis sai naerda. Üks võitleja oli tulnud ilma kiivrita – loomulikult jooksis ta sellele kohe järele. Teiselt võitlejalt küsisin, et kus su seljakott on. Kutt tegi suured silmad, katsus selga ja ütles, et: „Fuck!! Mul polegi see siis seljas…!?“ Too tegi sama kiirelt minekut kui eelmine. Ühel mehel turgatas trepil, et suhteliselt tark on vist ka relv kaasa võtta. Unise peaga ja kiirelt tegutsedes selliseid asju esineb. Hoolimata sellistest väikestest nüanssidest jõudsime vajalikuks ajaks. Saime hakkama!

Võib öelda, et aega oli ka laialt käes. Enne häiret käidi vorme kontrollimas ja minu väga korralikult ja veerand tundi lihvitud vorm oli maha aetud. No palju õnne, mis mõttes nagu! Aga ju polnud millimeetrid siis paigas. Peale häiret lasime oma põied tühjaks ja saime jälle visata oma sooja voodi. Kurat, kui mõnus ikka.

Hommikust äratust meil üks mees ei kuulnud ja küll ta vandus kui silmad lahti tegi ja nägi, et pooled mehed on peaaegu valmis. Kirus meid, et miks me teda üles ei ajanud. Hommikud on paraku sellised, et aega on nii vähe, et toimetad omi asju ja tihtipeale kaasvõitlejat ei pruugigi üldse märgata.

Edasi läks päev mööda väljakujunenud rada ja päevaplaani. Peale õppetöö lõppu vahetati meie vanad voodid uute vastu välja. Lisaks raamile saime uued madratsid (uskumatu, kas pole?). Lõpuks ometi saab korralikult voodit teha ja ei peagi oma kortsus madratsikatet õmblema hakkama. Muidu vana kate oli nii narts ja jättis sellised voldid sisse, et hüppa või ATV-ga. See tekitas kohe palju elevust ja hullem majandamine läks lahti. Vanad voodid võeti osadeks ja uued tassiti sisse ja pandi kokku. Esimese hooga tundus voodi tegemine keerulisem, kuna voodi oli laiem ja sellel ei olnud tal selliseid metallist ääri nagu vanadel. Aga no küll sellega harjub, pole üldse probleem.

XI – Mööduvatest nähtustest Kaitseväes. Tulemisest, minemisest ja ära lendamisest.

Posted by Timo Porval on Reede, 23 juuli, 2010

Pühapäev

Kuna meil esineb tihti probleeme, et me ei jõua piisavalt kiiresti voodist välja või just õhtul voodi, siis otsustatigi, et peame seda treenima. Keset päeva 14.00 tuli välja kuu ja meil hakkas öörahu. See tähendas, et saime pugeda teki alla ja pidime oma vormi korralikult toolile kokku panema. Protseduurid seega samad mis iga kord enne öörahu. Mul ei olnud selle harjutuse vastu midagi, sest pole midagi mõnusamat kui peale sööki teha väike uinak. Silm hakkaski vaikselt kinni minema ja unenäod tahtsid juba jooksma hakata kui kõlas äratus (voodis saime olla ca 30 minutit).

Selleks, et olla vorm seljas ja väljas rivis, oli meil aega täpselt viis minutit. Sõjaväe mõistes on see päris pikk aeg ja õnneks suutsid ka kõik neli rühma selle ülesande täita. Pärast seda läksime tagasi oma korrusele ja asusime korrastama oma voodeid. Oi kuidas oleks tahtnud sinna linade vahele uuesti pugeda. Aga nagu öeldakse, looda ühe käega ja lase teise, vaata kumb ennem täis saab.

Olin juba magusal unenägude maal, kui järsku kõlas „Äratus!!!“. See lõikas ikka väga räigelt kõrvu ja tõi kiirelt jalule. Karjuti veel, et kolm minutit aega olla vormis ja kompanii ees rivis. Jõudsin alla rivistusele joostes kella vaadata. Oh rõõmu, uus päev polnud veel jõudnud alata, kell oli 23.40. Õhk oli mõnusalt jahe ja värskendav. Taevas oli sumedalt tume ja oranžid tänavalaternad helkisid vägagi kaunilt. Sellise tänava ääres ja sellisel õhtul oleksin tahtnud oma kallimaga jalutada, mitte 160 kaasvõitlejaga rivis seista.

Paljud ei suutnud paigal seista kuna eriti näljased sääsed imesid meid mõnuga. Kujutlege kui peate seisma liikumatult ja viis sääske imeb su kaelalt verd nii, et paratamatult tekib mõte, kas ajuni üldse verd jõuab. Enne kui ülem oma suu lahti tegi, käis enamike peas kindlasti küsimus, et mida kuradit me siin praegu teeme. Osad olid veel parajad hiinlased ja polnud oma silmi lahtigi saanud. Me saime küsimustele vastused, kui ülem rääkima hakkas. Selleks, et seda paremini mõista, proovige panna ennast meie asemele tol sumedal õhtul.

Tema tekst kõlas järgmiselt: „Ma ei jõua teile eraldi kõike ütlema hakata, seega otsustasingi teid ilusal pühapäeva õhtul kokku kutsuda. Selle kõige aluseks on probleemid, mis ilmnesid, kui ma täna kasarmus ringi käisin. Saage ükskord aru sellest, et laua peal ei istuta! Kui peaksin sellist asja veel nägema, suudan välja mõelda huvitavama lahenduse kui lihtsalt laud seljas ringi jooksmine. Teiseks, liiga palju mölinat on kogu aeg rivis ja see hakkab ära tüütama. Ja praegu on paras hetk seda viga parandada. Harjutame viis minutit vaikselt seismist ja mitte säbelemist. Sellega hakkama saades saate oma soojadesse vooditesse tagasi. Kui ei, siis meil on aega siin seista terve öö.

Viis minutit läks käima. Tik tak. Ärge tõmmelge ja keerutage oma peadega. Miks te teete selliseid grimasse? Loodate sääski selliste nägudega hirmutada? Sääse hooaeg pole jõudnud veel alatagi ja juba te rabelete. Kas metsa minnes võtate pool kotti offi kaasa? Olge nüüd rahulikult. Sääsk see on ju mööduv nähtus. Tuleb, imeb ja lendab ära. Olge tõsised ja ärge muiake siin midagi. Nii, aeg on nüüd täis. Nüüd peaksite olema sääskedega harjunud ja järgnevad viis minutit peaksid olema tunduvalt lihtsamad. Kellele aeg tundub venivat võite ju vabalt sekundeid lugeda.“

No ja nii me siis vaikuses seisime, endamisi mõtiskledes, et Kaitseväes täidad käske ja lased mööda nööri nagu köiel kõndija. Viis minutit sai läbi ja meid lasti oma kõvale madratsile tagasi. See oli päris tore kogemus jällegi ja ülemus rääkis muheda häälega. Selle täielikuks mõistmiseks oleksite pidanud ise kohal olema ja seda kuulma. Loodan, et suutsin teile olukorda piisavalt hästi kirjeldada. Aga jah, nädal sai igati ilusa punkti.

II- esimesed paar päeva

Posted by Timo Porval on Reede, 7 mai, 2010

Asjad koos ja kasarmu demo võis alata. Valisime endale toad ja voodid ära. Seltskond toas tundus igati ok. Kuid oh rõõmu, kuna meie toas polnud ühtegi vene keelt kõnelevat kutti, tehti vahetusi ning toa seltskonda tõsteti veidike ringi.

Õnneks aga ei midagi hullu, põhituumik jäi samaks. Koha sain endale väga hea. Akna all. Kui ülemus uksest peaks tulema, silmab ta minu voodit suhteliselt hilja. Seega super luks koht. Ja ega siis oligi aeg end põõsaks riietuda ehk laigulised selga tõmmata.

Alguses ikka väga imelik pole ju harjunud selliseid riideid kandma ja naljakas oli, et kõik olid ühtemoodi. Kõige ebameeldivam asi oli vöörihm, pitsitas ja pingestas. Lisaks tuli kogu aeg vaadata, et kõik nööbid oleks kinni, saapapaelad sees, müts korralikult ja ei tea millega veel tuli arvestada. Mõtlen, et sellega küll nii pea ära ei harju, aga eks elu näitab.

Õhtul oligi aeg minna rivistusele. Teised rühmad juba oskasid taktsammu, meie vantsisime niisama, siiski rivikorras. Jõudes riviplatsile, võtsime sisse meile määratud koha ja jäime suurte silmadega ootama, et mis nüüd saama hakkab.

Toimus nimede ettelugemine korrapidaja poolt, ja kui kõlas sinu nimi tuli kõva ja selge häälega hüüda „Mina“. Ei midagi rasket ega üleloomulikku. Rivis pidime kõik vait olema ja liikumatult seisma.

Siiski esimesel korral oli ülimalt raske naeru tagasi hoida, kui vene poisid hüüdsid „Mjiiinaa“. Proovige seda ise ette kujutada, saate aru, mida mõtlen. Ei naernud nende üle vaid lihtsalt oli kuradima naljakas. Hammustasin kõvasti põske, et kihinat tagasi hoida.

Saad oma naeru seisma ja siis vaatad kuidas mehed ees ja kõrval lihtsalt hääletust naerust vappuvad ja hakkad ise ka uuesti, täiesti võimatu olukord. Muidugi ei läinud kaua, kui saime ka selle eest pähe. Karistuseks pidime seisma 10 minutit täielikus vaikuses ja liikumatuses. Selline seismine oli harjumatu ja kandadel hakkas päris valus.

Kui lõpetasime läksime kasarmusse ja oligi aeg magada oma esimene öö kaitseväe voodis, eemal oma naisest. Oi kui imelik oli voodisse minna, kui väljas oli ikka väga valge. Kell oli ju vaid 22 00.

Järgneva päeva hommikul ja nii edaspidigi oli hommikune äratus 06.00. Liigutama pidi ennast kiirelt. 5 minutiga tuli olla dressides ja kasarmu ees rivis. Osadel poistel nagu näha, oli selline varajane ärkamine lausa piin ja nende silmad olid kissis nagu hiinlastel.

Hommikul oli mõnus ja karge. Alguses jooksime 15 minutit ja pärast seda 15 minutit võimlemist. Selline kerge jooks väsitas nii mõnegi mehe ära. Endal õnneks probleeme ei olnud, kuna paar kuud enne kaitseväge hakkasin natuke sportima käima, et saaks normaalsemasse vormi (tasus ära).

Pärast seda anti süüa. See oli harjumatu, et selleks et sa süüa saaks pidid oma kasarmu ees rivisse võtma, et siis kõik koos sööma minna .Söökla ees sai ka tükk aega oma korda oodata (olime neljas rühm ehk viimased). Pärast sööki tuli üles rivistuda söökla ette. Kui kõik kohal olid, ütles vastutav „toidu eest…“ ja meie vastu „…täname“ Kui kõik 40 võitlejat (nii kutsutakse ajateenijaid) seda koos ütlesid, kõlas see päris hästi.

Lõunal saime teha üldfüüsilist testi, mis koosneb kolmest osast- kätekõverdused, kõhulihased ja 3200 m jooksu. Saavutamaks maksimaalset tulemust oli vaja joosta ca 11 mindi kanti teha 92 kõhulihast ja 82 kätekõverdust.

See test näitas kohe ära, kes on ennem sporti teinud ja kes on ikka väga vähe liigutanud (arvuti tagant külmikuni näiteks) Umbes pooled mehed said testist läbi, selleks oli vaja saada 190 punkti. Ka mina sain läbi ning skooriks kujunes 209 p, aga oi kuidas jooks tappis. Olin pärast ikka väga võhmal, kuigi aeg polnud suurem asi kuskil 16 minuti kanti. Seega on näha, et jooksuvormi saab veel kõvasti parandada.

Mida veel välja oskan tuua oli see, et saime toenglamangus seista, kuna rivis ei oska vait olla ja naeru oli palju. Muidu harjusime vaikselt ja proovisime rutiini sisse sulada. Paljudest asjadest oli vähemalt ülevaade saadud ning enam nii hull polnud.

Nii mõnigi mees oli ikka väga löödud näoga, kuna ei saanud oma kodustega ühendust võtta või lihtsalt hing ihkas vabadust, mis paraku oli kättesaamatu. Endalgi oli tuju veidi maas, kuna oleks tahtnud kuulda oma kallima häält või sõpradega lobiseda.

Päeval meil vabu hetki peaaegu polnud, kuna pidime õppima sisekorda, paigutama oma asju ja tegema veel ei tea mida. Õhtusel rivistusel ütles korrapidaja: “Nüüd on esimene nädalavahetus, kus teie naised on naabripoiste hooleks jäetud ja teie ei saa sinna midagi parata.” Päris motiveeriv või mis?