Posts Tagged voodiralli

XXXII – Voodiralli

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 10 jaanuar, 2011

Ajateenistuse 7 nädal (SBK)

Esmaspäev

Pole midagi paremat ühe nädala alguseks kui korralik voodiralli. Mitte! Kuna meie uus rühmavanem polnud rahul meie voodite tegemisega, siis oli ta kindel, et seda tuleb parandada. Mis võiks olla parem parandus kui see sama motosport sõjaväe moodi?

Igatahes tulime ühest teoreetilisest tunnist ja ta küsis rühmaülemalt, et kas ta saab meid 15 minutiks enda käsutusse. Saime kohe aru, et hästi see lugu ei lõhna. Meie sisetunne ei eksinud mitte grammigi. Meile anti kolm minutit aega, et olla linadega õues rühmarivis. Seejärel anti meile seitse minutit, et nendega joosta ca 400 meetrit ja teha voodi korralikult. Oleks selline ülesanne antud esimesel päeval, poleks keegi seda suutnud täita. Sest siis tegime voodit ca 15 minutit. Seekord teadsime, et selle saavutamine on võimalik ja andsime jalgadele tuld. Õnneks oli selline meeldiv 26 kraadi sooja, et jälle oli särk vastu selga märg. Jõudes oma voodi juurde linadega, käisid mu käed kiiremini kui Atsol Metsatöllust trummi tagudes – tegelikult mitte küll nii kiirelt. Peaaegu kõik mehed jõudsid aega. Muidugi voodite kvaliteedist ma siinkohal ei räägiks, sest kriitikat see ei kannata. Aga jälle sündmus, mis pikaks ajaks meelde jääb.

Sellega valmis, järgnes uus jutt. Ei oldud rahul tubade puhtusega. Küsiti, et kas meie emad meile koristamist ei ole õpetanud. Meie muidugi rivis vaikisime ega hakanud talle igaks juhuks midagi vastama. Ta lubas seda viga parandada nii, et meie vanemad on meie üle pärast õnnelikud kui osavad me mopi kasutamises oleme. Loodan, et ta mingeid ekstra harjutusi mõtlema ei hakka, sest igaüks meist võiks minna tööle mingisse koristusfirmasse peale ajateenistust – oskustest puudu ei tuleks. Tihti naljatame, et peaksime koristaja paberid ka sõjaväest saama.

Õnneks terve päev selline jama ei kestnud ning saime teha ka pauku. Nimelt harjutasime lahingpaariga kaeviku vallutamist. Varustuseks olid paukpadrunid, lõhkepaketid ja suitsupommid. Sellele, kes selle kõige paremini ära teeb, lubas ülemus kohvi välja teha. Väike motivaator seegi. Madistada saime ja meil tuli ka täitsa enam vähem välja. Kattetuli toimis ja kaeviku läheduses karjusin: „kata, valmistan ette granaadi.“ Eemaldasin esimese korgi. Seejärel: „tähelepanu, heidan“ ja saatsin lõhkepaketi kaeviku poole teele. Täpsus polnud just parim, aga reaalses olukorras poleks sealsetest meestest suurt midagi järgi jäänud.

Viimasena ründas kaevikut neli meest. Enne seda katsime põllu suitsuga, et oleks asi reaalsem ja teised, kellel veel moona oli, tegid sellega lahingmüra ehk paugutasid kõrval niisama. Sellised asjad panevad alati südame väheke kiiremini põksuma – väga šeff kogemus.

Õhtul hakkasime oma kotte pakkima ja rännakuks vaimselt valmistuma. Ei, ärge mõelge, et me nüüd ringis istusime ja mediteerisime. Sellist asja ei toimunud. Lihtsalt pandi enda peas paika mõtted, et homme tuleb natukene raskem päev kui teised ja peab pingutama. Seekord oli meil ka ette antud täpne nimekiri, mis kaasa tuleb võtta. Kuna seekord pidid rännakul olema ülesanded, arvan, et millegipärast meie varustust mingil kujul ka kontrollitakse. Aga eks ole näha. Nii mõnigi mees jätab osad asjad koju, et kott kergem oleks.

Teisipäev

Hommik oli nagu tavaliselt. Kella kuuest üles, jooks, võimlemine, hügieen, koristamine, söök. Pärast seda oli aeg asuda tegusid tegema. Ilm soosis meid õnneks täiega! Valetan. Taevast sadas korralikku vihma ja see tegi ainult tuju kehvemaks. Parim rännakuks oleks pilves ilm ilma sajuta, aga loodame, et see läheb üle. Seekordne rändamine on jagude kaupa ning ilma ülemusteta. Kõik sõltus meist endist.