Posts Tagged ülem

XI – Mööduvatest nähtustest Kaitseväes. Tulemisest, minemisest ja ära lendamisest.

Posted by Timo Porval on Reede, 23 juuli, 2010

Pühapäev

Kuna meil esineb tihti probleeme, et me ei jõua piisavalt kiiresti voodist välja või just õhtul voodi, siis otsustatigi, et peame seda treenima. Keset päeva 14.00 tuli välja kuu ja meil hakkas öörahu. See tähendas, et saime pugeda teki alla ja pidime oma vormi korralikult toolile kokku panema. Protseduurid seega samad mis iga kord enne öörahu. Mul ei olnud selle harjutuse vastu midagi, sest pole midagi mõnusamat kui peale sööki teha väike uinak. Silm hakkaski vaikselt kinni minema ja unenäod tahtsid juba jooksma hakata kui kõlas äratus (voodis saime olla ca 30 minutit).

Selleks, et olla vorm seljas ja väljas rivis, oli meil aega täpselt viis minutit. Sõjaväe mõistes on see päris pikk aeg ja õnneks suutsid ka kõik neli rühma selle ülesande täita. Pärast seda läksime tagasi oma korrusele ja asusime korrastama oma voodeid. Oi kuidas oleks tahtnud sinna linade vahele uuesti pugeda. Aga nagu öeldakse, looda ühe käega ja lase teise, vaata kumb ennem täis saab.

Olin juba magusal unenägude maal, kui järsku kõlas „Äratus!!!“. See lõikas ikka väga räigelt kõrvu ja tõi kiirelt jalule. Karjuti veel, et kolm minutit aega olla vormis ja kompanii ees rivis. Jõudsin alla rivistusele joostes kella vaadata. Oh rõõmu, uus päev polnud veel jõudnud alata, kell oli 23.40. Õhk oli mõnusalt jahe ja värskendav. Taevas oli sumedalt tume ja oranžid tänavalaternad helkisid vägagi kaunilt. Sellise tänava ääres ja sellisel õhtul oleksin tahtnud oma kallimaga jalutada, mitte 160 kaasvõitlejaga rivis seista.

Paljud ei suutnud paigal seista kuna eriti näljased sääsed imesid meid mõnuga. Kujutlege kui peate seisma liikumatult ja viis sääske imeb su kaelalt verd nii, et paratamatult tekib mõte, kas ajuni üldse verd jõuab. Enne kui ülem oma suu lahti tegi, käis enamike peas kindlasti küsimus, et mida kuradit me siin praegu teeme. Osad olid veel parajad hiinlased ja polnud oma silmi lahtigi saanud. Me saime küsimustele vastused, kui ülem rääkima hakkas. Selleks, et seda paremini mõista, proovige panna ennast meie asemele tol sumedal õhtul.

Tema tekst kõlas järgmiselt: „Ma ei jõua teile eraldi kõike ütlema hakata, seega otsustasingi teid ilusal pühapäeva õhtul kokku kutsuda. Selle kõige aluseks on probleemid, mis ilmnesid, kui ma täna kasarmus ringi käisin. Saage ükskord aru sellest, et laua peal ei istuta! Kui peaksin sellist asja veel nägema, suudan välja mõelda huvitavama lahenduse kui lihtsalt laud seljas ringi jooksmine. Teiseks, liiga palju mölinat on kogu aeg rivis ja see hakkab ära tüütama. Ja praegu on paras hetk seda viga parandada. Harjutame viis minutit vaikselt seismist ja mitte säbelemist. Sellega hakkama saades saate oma soojadesse vooditesse tagasi. Kui ei, siis meil on aega siin seista terve öö.

Viis minutit läks käima. Tik tak. Ärge tõmmelge ja keerutage oma peadega. Miks te teete selliseid grimasse? Loodate sääski selliste nägudega hirmutada? Sääse hooaeg pole jõudnud veel alatagi ja juba te rabelete. Kas metsa minnes võtate pool kotti offi kaasa? Olge nüüd rahulikult. Sääsk see on ju mööduv nähtus. Tuleb, imeb ja lendab ära. Olge tõsised ja ärge muiake siin midagi. Nii, aeg on nüüd täis. Nüüd peaksite olema sääskedega harjunud ja järgnevad viis minutit peaksid olema tunduvalt lihtsamad. Kellele aeg tundub venivat võite ju vabalt sekundeid lugeda.“

No ja nii me siis vaikuses seisime, endamisi mõtiskledes, et Kaitseväes täidad käske ja lased mööda nööri nagu köiel kõndija. Viis minutit sai läbi ja meid lasti oma kõvale madratsile tagasi. See oli päris tore kogemus jällegi ja ülemus rääkis muheda häälega. Selle täielikuks mõistmiseks oleksite pidanud ise kohal olema ja seda kuulma. Loodan, et suutsin teile olukorda piisavalt hästi kirjeldada. Aga jah, nädal sai igati ilusa punkti.