Posts Tagged tulekontakt

LIII – Vaenlase tagalas luurates

Posted by Timo Porval on Esmaspäev, 6 juuni, 2011

Ajateenistuse 14 nädal (NAK)

Hämaruse saabudes jätsime oma rakmetesse nii vähe asju kui võimalik ja nii palju kui vajalik. Koliseva kateloki ja labida eemaldasime. Et me ikka saaksime õiget sotti, kuidas luures käituda, läks iga grupiga kaasa ka üks ülemus. Grupi suuruseks oli viis meest ja kuna oli kottpime, otsustasime mitte metsa minna ja liikuda tee ääres ning vajadusel olime valmis kiiresti varjuma.

Me olime ainuke grupp, kellel oli kaasas öövaatlusseade. Ilma selleta oli ikka väga keeruline, sest kui sa käe välja sirutasid, siis raske oli näha isegi oma sõrmi. Seega hea varustus tegi kogu ürituse äärmiselt põnevaks ja pani vere käima. Nii liikudes lasti vaenlase poolt üles valgusrakett. Kui seda märkasime tegime teelt kiiresti vehkat ja viskasime metsa alla kõhuli, tehes ennast samblastki madalamaks. Samal ajal oli kuulda tulekontakti – keegi oli vahele jäänud.

Pärast seda liikusime edasi, sest kaardil märgitud sihtpunkti oli veel oma tubli 2 km. Sellise tempoga liikudes võtab see päris tublisti aega. Veidi aega hiljem oli jälle kuulda paugutamist. Tundub et osad grupid on lihtsalt maha lastud. Kõndisime mööda teed ja mitte midagi polnud näha – küll oli aga kuulda mingit liikumist. Ülemus andis mulle öövaatlusseadme ja sellega vaadates nägime enda ees pool kükakil liikumas lausa kolme gruppi. Õnneks olid need omad, seega polnud hullu. Võtsime hoo maha, sest mööda me neist minna poleks saanud.

20 minutit istutud, liikusime edasi. Seekord jõudsime ilusti ilma vahejuhtumiteta vaenlase alale. Jagasime luuratavad piirkonnad ära ja leppisime kokku koha ja kellaaja kus uuesti kokku saame.

Eraldusime üksteisest ja liikusime oma metsateele. Seal märkasime vaenlase poolt ülesriputatud valguspulka. Ei teagi kas see tähistas neil midagi või mitte. Igatahes kirjutasime selle peale, et me olime siin ja torkasime selle poolenisti masse. Vaikselt kõndides võttis ühel hetkel meie ülemus meil kraest kinni ja näitas, et liiguksime kiirelt metsa poole. Tegime väga kiired liigutused ja kui olime kõhuli, sain vaadata mis toimub. 15 meetri kauguselt möödus meist 4 liikmeline grupp. Me oleks peaaegu vaenlase patrulli sisse jooksnud. Seega olime jõudnud pärale ja asusime jälgima, mis toimub. Olime kohapeal ca 2 tundi kuid rohkem me vaenlast ei näinud. Küll aga kuulsime päris tihedat täristamist, seega grupid said valusat tuld.

Luure kestis kuni kella kaheni ja seejärel kulus laagrisse tagasi jõudmiseks kuskil tunnike. Seekord kasutasime teist teed, sest tuldud tee oli muutunud juba liiga ohtlikuks ja võis oletada, et seal on vastased valmis meid kuulipildujast nottima. Igatahes oli väga põnev kogemus ja sellised asjad on päris huvitavad. Panevad vähemalt vere käima ja tekitavad põnevust.

Arvestasin, et olen jutti üleval olnud 43 tundi ja see andis ka tagasiteel tunda. Pidevalt jooksid mul silme ees mingid multikad. Ehk nägin igasugu pilte ja mets moodustas mulle igasugu siluette. Olin ilmselgelt üleväsinud ja vähe oli puudu, et oleksin püstijalu magama jäänud. Kõndisin pea maas ja proovisin lihtsalt teiste tempos püsida ja mitte maha jääda. Laagri ülesleidmine oli omaette ooper ja tuhlasime võsas tükk aega. Lõpuks jõudsime kohale ja pugesin oma magamiskotti. Te oleks jõudnud ma arvan maksimaalselt kolm korda plaksutada ja ma juba magasin.

Teisipäev

Pärast kolme tundi und tuli uuesti üleval olla – valmis tegema järgmisi asju. Õnneks juba hommikul vahetati mind jaoülema rollist välja. Kuulsime luure kohta ka tagasisidet, et sellega eriti rahul ei oldud, sest info mis koguti, oli liiga üldine. No sorry, keegi polnud meile sellest kunagi täpsemalt rääkinud. Ja on teada, et juhi ootused ei tohi ületada tema selgitusi. Aga mis seal ikka, eks järgmine kord saab paremini teha. Ainus positiivne mis välja toodi oli see, et me ei sattunud vaenlase tule alla.

Tänase päeva teemaks oli varitsuse sooritamine. See on nii, et oodatakse vaenlast, tekitatakse talle võimalikult lühikese ajaga võimalikult palju kahju ja eemaldutakse kiiresti. Kõige tähtsam selle asja juures on üllatusmoment. Seda harjutades sai hoolega nalja. Esimesed korrad tegime läbi tatimoonaga ja hiljem juba paukpadrunitega, sitates ja määrides jälle oma AK-d. Kokku mängisime läbi selle olukorra mingi 5-6 korda ja arvasime, et asi on selge küll. Eks homne päev näitab, sest siis peame seda ka reaalselt tegema.